Добавил:
Upload Опубликованный материал нарушает ваши авторские права? Сообщите нам.
Вуз: Предмет: Файл:
Puidu-I.doc
Скачиваний:
1
Добавлен:
01.07.2025
Размер:
854.02 Кб
Скачать

9.5. Puitlaastplaatide (plp) tootmine

9.5.1. PLP tüübid

Vastavalt ISO standardile on PLP paneel (plaat), mis koosneb kõrge temperatuuri ja surve all kokkuliimitud lühendatud puiduosakestest. Puiduosakesed on saadud mehaanilisel töötlemisel. Peale puidu võib kasutada ka teiste taimede puitunud osi, mis sisaldavad ligniini ja tselluloosi (õled, pilliroog). Sideainena kasutatakse tavaliselt kõrgel temperatuuril tarduvaid karbamiid-formaldehüüdvaikusid. Niiskusekindluse tõstmiseks lisatakse melamiini. Võib lisada ka mineraalseid täiteaineid nagu kips ja tsement, mis tõstavad plaadi tulekindlust. Plaat pressitakse vajaliku paksuseni kuumas pressis, kus kõrge temperatuuri juures sideaine tardub [21].

Pressimise järgi jagunevad PLP lamepressituteks ja ekstrusiooni meetodil pressituteks. Meetodite skeemid on joonisel 64. Plaadid tiheduse järgi jaotatakse madala tihedusega (alla 5000 kg/m3), keskmise tihedusega (500...800 kg/m3) ja kõrge tihedusega (üle 800 kg/m3).

Plaadid valmistatakse mitmesuguse struktuuriga: ühekihilised, kolmekihilised, viiekihilised ja gradueeritud. Viimaste puhul on jämedamad osakesed keskel, kuid nähtav eraldusjoon puudub. Plaat on sümmeetrilise ristlõikega, suuremad osad on keskel, mida väiksemad osad, seda kaugemal telgjoonest. Nii saadakse sile pealispind, mis on oluline edasisel töötlemisel. Mõnikord klassifitseeritakse plaate ka kasutusala järgi: kõrgekvaliteedilised mööblitööstusele, teised ehitusele. Standardne PLP on valmistatud tavalisest laastust karbamiidliimiga. Toode kõlbab ainult sisetöödeks, kus suhteline niiskus ei ületa 60%. Spetsiaalsete PLP puhul on vajalik saavutada suuremat vastupidavust jõule, niiskusele või tulele laastude suuruse ja kuju või sideaine ja täiteaine erinevate variantide kasutamisega.

Maailmas on PLP uuem toode kui vineer. Sakslane Ernst Hubbart 1887. aastal võttis kasutusele albumiinliimiga saepurust plaatide valmistamise meetodi pressimise ja kuumuse abil. Kaks aastat hiljem sai sakslane H.Krammer patendi tehnoloogiale, milles linase riide vahele on liimitud puitlaastud. Areng kiirenes pärast 1950. aastat, kui leiutati sünteetilised vaigud. Aastal 1950 toodeti 20000 m3 plaate, 1990.a. üle 50 miljoni m3. Soomes ehitati esimene PLP tehas 1956.a. Viialas. Ekstrusioonimeetodil toodeti aastas 2000...5000 m3. Samas tehases alustati 1957. aastal PLP tootmist ka lamepressimisega. Maksimum saavutati 1993.a., kui tehas tootis 439000 m3. Teiste plaadimaterjalide konkurents on vähendanud PLP tootmist ja tarbimist [21].

PLP toormaterjaliks sobib madalakvaliteediline ümarpuit ja teiste puidutööstuste jäätmed. Vineeritööstusest saab ümaraks freesimise jäätmeid, “pliiatseid”, pakkude mõõtulõikamise ja spooni jäätmeid. Saetööstusest saab saepuru, servi, pinnalaudu, väljaprakeeritud puitlaastu. Tisleritöökodadest saepuru, laastu ja tükkjäätmeid. Kasutatakse kõiki tööstuslikult kasutatavaid puuliike. Kuna toorme liik mõjutab masinate valikut ja tootmise protsessi, püütakse säilitada kindlaid proportsioone. Nõuded toormele pole just kõrged, kuid üldiselt ei tohi toore sisaldada kive, liiva, metalli; koore protsent ei tohi ületada 10%, muidu väheneb PLP tugevus ja välisilme. Ei tohi olla puidumädanikku ja aineid, mis takistavad liimimist. Soovitatakse ühtlase tiheduse ja niiskusega puitu. Tugevuse seisukohalt on ümarpuit parem kui saepuru. Saepuru on aga odav.

Соседние файлы в предмете [НЕСОРТИРОВАННОЕ]