1. Folkloori „esimene elu”.

Folkloori loomulik, peaaegu märkamatu olemasolu pärimusühiskonnas. Pärimust ei panda tähele, ei teadvustata ega väärtustata, kuna see on orgaaniline osa kõigest toimuvast. Sellel pole nime ega liike (kuigi oletused pärimuse loomulikust ja algupärasest elust on vaid uurimisvahend, mitte kultuuri reaalne olukord, sest "algupäraseks" peetud nähtus võis olla hoopis millegi lõppjärk vms).

2. Folkloori „teine elu”

Pärimusainese ülestõusmine arhiivist või muust säilituspaigast. Pärimusprotsessist lahti rebitud ja talletatud aines satub jälle ringlusse. Aines läheb uuesti liikvele esituspaikades, mis on teistsugused kui algupärases kultuurikontekstis. Uus ringlemine ei tähenda peaaegu kungi sulandumist algupärasesse pärimusprotsessi, kuigi see võib veel mingis vormis jätkuda. Muutunud on Esituse mehhanism, esituskoht, kuulajad ja eesmärgid. Pärimuses sisalduv sõnum võib jõuda kohale tema teise ellu kuuluvates esitustes. Piisavalt pole väärtustatud pärimuse teise elu ilminguid ei uurimisobjektina ega pärimuse spontaansete vormidena.

Rahvaluule seotus teiste teadusvaldkondadega (seotus võib põhineda allikatel või/ja uurimismetoodikas):

• kirjandus(žanrid) – 1) eeposed – loodud rahvaluule baasil, aga on kirjandusžanr, kroonikad ajaloolise dokumendina. Varasemates kroonikates pannakse kirja suulisi mälestusi, need tihti luulevormis (mis läheb eeposte alla). Homerose eepos = protsess, iseloomustab suulist keelt. Mait Kõiv kirjeldab erinevaid ajaloolisi perioode, näitab erinevaid ajaloolisi kihte ühe loo puhul vms. August Annist tahtis ise luua eepose teksti eesti ajaloost, püüdis ajaloolisi sündmuseid regilaulu vormis väljendada.

2) poeetilise mõtlemise kujunemine(etnopoeetika): kirjandusteoreetiline aspekt. Juhan Peegel: vaatles kujundite baasil poeetilist mõtlemist, nii et iga uus teema haldab kujundeid otsast peale, mitte ei paiguta neid aeg, kuna mingi kujund tekkis.

3) rahvaluule ained kirjanduses. Ruth Mirov: analüüsib eepilist luulet ühiskondliku vajaduse vaatenurgast ehk miks 20. sajandi alguses oli ühiskonnale seda vaja ja milliseid kujundeid/teemasid kasutati.

• rahvalaulu keel ja selle ajalugu – A.H.Neus adus, et regilaulu keel on lähedane soome keelele, arvas, et regilaul on säilitanud eesti kõnekeele ajaloo. M.Veske uuris regilaulude päritolu murrete järgi, kuna regilaulu keel on murrete keel. Kui regilaul liigub ühelt alalt teisele, siis võtab ta murdeaspektid endaga kaasa. J.Peegel vaatles regilaulu tekstides olevaid nähtuseid ja kommenteeris neid keeleajaloo kontekstis. Ago Künnap.

Vormeli- ja kujundiuurimised: Liina Saarlo: sõnavarauuringud regilaulude baasil, kujundikooslused. Arvo Krikmann.

Sõnavarauurimised 1990ndatel: Urmas Sutrop: võttis aluseks selle, et kõikides keeltes kujunevad värvinimetused välja kindlas järjekorras: valge, must, punane, sinine, roheline(oli vanasti haljas)... pruun, oranž.

Viipekeel: Liina Paales käsitleb viipekeelseid Eesti kohanimesid.

esimesed regilaulutekstid 17. sajandist

• etnoloogia(elulood kogemuse baasil), antropoloogia(kultuuriline) ja sotsioloogia(kaasaja ühiskonna uurimine, rahulolu ühiskonnas) – esemed ja mälestused ehk etnoloogiast folkloristikani: Asa Ljungström uuris esemeid, kangakudumise masinaid, märkas, et talle räägitakse lugusid nende esemetega seotud inimestest ja hakkas koguma mälestusi. Anu Kannike: koduteemad

eluloo-uurimine: Ene Kõresaar: mälu-uuringud, Terje Anepaio, Daniel Bertaux: sotsioloogilised küsimused eluloo kui allika kohta: pereliikmete intervjueerimisel selgus, et ühe pere liikme valikud on seotud pere soovituste, väärtuste ja võimalustega vms.

Migratsiooniuurimine: Brigitte Bönisch-Brednich: kasutab Ameerikas väljatöötatud migratsiooniteooriaid ja näitab, kuidas need Euroopas sobituvad/ei sobitu. Näitab, kuidas väljarändest kõneldakse. Aivar Jürgenson: analüüsib 2 inimese elulugu, kes pidasid end Venemaal eestlasteks ja kes tahtsid Eestisse elama tulla.

• ajalugu (sh arheoloogia, sotsiaalajalugu) – J.Hurt: rahvaluule on ajalugu inimeste endi vaatepunktist. Jaan Jung: kohamuistendid viitavad muististe seosele nende kohtadega. Oskar Loorits: Sõjad eesti rahvatraditsioonis: sõja ajal inimestevahelised suhted.

Veel: Õigusajalugu, psühholoogia, keel ja selle uuringud (rahvalaulu keel ja selle ajalugu), etnoloogia, sotsioloogia, antropoloogia (esemed, mälestused, elulood, migratsioon)

Klassikaline pärimus - arhiivi kogutud tekstid ilma esmase (nn loomuliku) kontekstita (arhiivitekstile lisanduvad uued kontekstid) - tekstide analüüs; uute kontekstide mõju tekstidele…

Tänapäeva pärimus - kaasaja ühiskonna uurimine ja rahvaluule selle osana: rahvaluule loomulikus kontekstis