- •1.Rahvaluule mõiste eesti folkloristikas (mõiste kujunemise ajalugu, terminid ja definitsioonid; rahvaluule defineerimises rõhuasetuste muutused ja nende põhjused).
- •Rahvaluule ehk folkloori mõiste ja uurimine rahvusvahelises kontekstis
- •Rahvaluuleteaduse kujunemise eellugu valgustusajastul ja selle mõju edasisele folkloristika arengule
- •4. Valgustuslik-romantiline rahvaluulekäsitlus Eestis ja selle mõju edasisele folkloristika arengule
- •5. Rahvaluuleteaduse kujunemine 19. Saj lõpul ja 20. Saj algusel (1870ndad-1919)
- •7. Rahvaluule staatilise ja dünaamilise käsitluse põhimõtted. Mõiste „rahvaluule faasid“
- •Rahvaluuleteaduse põhimõisteid (traditsioon, stereotüüp, tüüp, variant, Andersoni seadus, sünkretism, suulisus)
- •Pärimusrühma osa pärimuse levikul (autori mõiste rahvaluules – anonüümsuse küsimus)
- •Rahvaluule osa tänapäeva kultuuris. Folklorism. Rahvaluule e folkloori kaks elu. Rahvaluule ja selle uurimine kultuuri (keelt, kirjandust, ajalugu jms) uurivate teaduste kontekstis.
- •1. Folkloori „esimene elu”.
- •2. Folkloori „teine elu”
- •11. Rahvaluule uurimise keskused Tartus (Tartu Ülikool, Eesti Kirjandusmuuseum: Eesti Rahvaluule Arhiiv, folkloristika osakond, etnomusikoloogia osakond): ajaloost ja tööst tänapäeval.
- •12. Rahvaluule-uurimise allikad: nende kogumise, korraldamise ja väljaandmise põhimõtted.
- •II Eesti rahvaluule
- •1. Rahvaluule liigitamise põhimõtted (Mõistete „liik“ ja „žanr“ tähendus, rahvaluule liigitamise teoreerilised lähtekohad)
- •Eesti rahvaluuleliikide süsteem ja žanrid koos näidetega
- •Rahvaluule tehnikad: rahvaluule suulise ja kirjakultuuri osana, internetipärimus.
- •Rahvaluule Eesti külaühiskonnas ja tänapäeval
- •5. Eesti rahvalaulu kujundisüsteem
- •6. Regilaulu ajalooline kontekst
- •7. Rahvakalender talupojaelus ja tänapäeval
- •8. Rahvausundi kujunemisest ajaloolises kontekstis
- •9. Mängud ja rahvaluuleliikide põimumine
- •10. Pärimuslik ajalugu kui meetod
- •11. Rahvajutuliigid, sõltuvalt jutu ja tegelikkuse omavahelistest suhetest
10. Pärimuslik ajalugu kui meetod
kuidas lähenetakse sel puhul allikale, millised küsimused allikatele esitatakse.
kirjelda PA meetodit folkloristlike meetodite süsteemis
Pärimuslik ajalugu on 1990ndail Eestis folkloristikas kujunenud uurimissuund, mille eesmärk on uurida kultuuriomast ajaloo/minevikutõlgendust. rahvapärane ajalugu on osa jutustajate enesemääratlusest.
! Pärimusliku ajaloo allikaks on tõsielust jutustavad lood. Pärimuslik ajalugu on seotud etnoajalooga, sotsiaalajalooga.
Pärimuslikku ajalugu ei saa vaadelda kui ajaloosündmuste tekstilist illustratsiooni.
! Oluline on see, kuidas inimesed kõnelevad oma minevikukogemusest, millest on tavaks kõnelda, kuidas seda tehakse, milliseid võtteid ja võimalusi ühes või teises kultuuris (kultuuripiirkonnas) tuntakse ja kasutatakse.
Hinnatakse minevikusündmusi ja nende mõju hilisemale ajale
esitaja vaatenurk, esitaja võib esitada loo vaidlussituatsioonis või olla esitluslik (meelelahutuslik)
jutustamisel tuleb uurida üldist sotsiaalset konteksti
arutelud või konfliktid erinevate ajalookäsituste vahel ei too kaasa ühe või teise seisukoha ainuvõitu, ega loo ka uut ühtset ajalookäsitust, vaid pigem kujundavad arutelud nn oma ajalookäsituse uuenemist
Pärimusliku ajaloo tekstideks on peamiselt pajatused. Enamasti on materjal proosavormis, aga pole välistatud ka laulud. Pärimusliku ajaloo materjalideks võivad olla ka materiaalsed esemed, kui nendega kaasnevad lood.
Pärimusliku ajaloo meetodi erinevused suulise ajaloo (oral history) meetodist: 1) suuline ajalugu on kujunenud ajalooteaduste raames pärimuslik ajalugu - folkloristika raames; 2) suulise ajaloo uurija lähtub ajaloost, uurimise käigus lisanduvad loo jutustamisega seotud tasandid, pärimusliku ajaloo uurija teekond on vastupidine: ta lähtub jutustatavast loost, mille "taha" asetab ta uurimise käigus ajaloolise konteksti; 3) suuline ajalugu eeldab suuliste intervjuude uurimist, pärimuslik ajalugu kasutab pigem kirjalikke tekste (kas suuliste küsitluste, vestluste kirjapanekuid või kirjalikena loodud teemajutustusi); 4) suulise ajaloo uurimisel keskendutakse lähiminevikule, pärimusliku ajaloona uuritakse mh kaugema minevikuga seotud mälestusi (kuna uurimisallikatena kasutatakse ka varasemaid mälestustele tuginevaid üleskirjutusi); 5) suulise ajaloo dokumendi (intervjuu) loomisel teadvustatakse kahe autori (intervjueerija ja intervjueeritava) olemasolu. Neil mõlemal on tõlgendusõigused, mis pannakse paika juba teksti loomise hetkel. Pärimusliku ajaloo allikate loomisel püütakse välistada kahest autorsust (absoluutselt ei ole see võimalik). Pärimusliku ajaloo uurija ei ole kuigi sageli dokumendi loomise üks osapooltest, näiteks kui ta kasutab arhiivimaterjale; 6) suulise ajaloo uurija (kes on reeglina ajaloolane), olles uuritava teksti üks loojaid, saab kohe intervjueerimise käigus kontrollida oma tõlgenduse põhjendatust / kehtivust. Pärimusliku ajaloo uurijal seda võimalust ei ole. Pärimusliku ajaloo uurija enesekontroll (tema tõlgenduse tõenäosuslik õigsus) luuakse analüüsitava loo vaatepunkti leidmisega, selle kõrvutamisega teiste vaatepunktidega ning erinevaid vaatepunkte põhjustava konteksti leidmisega. Seega pärimusliku ajaloo uurimine eeldab erinevate vaatepunktide kõrvutamist ja üldisema ajaloolise konteksti loomist, mis omakorda eeldab erinevat tüüpi allikate kompleksset kasutamist. |