6. Regilaulu ajalooline kontekst

vana rahvalaulu tekkeaega ei ole võimalik määratleda, üleminek toimus 19. sajandi II poolel. Regilaul võis tekkida 1000..2000 a eKr. Esimesed regilaulutekstid pärit 1660. aastatest. 1695. aastal ilmus Christian Kelchi(?) kroonika. 18. sajandil kirjutas laule üles Hupel ja saatis neid Herderile. „Nõelamängu laul“- esimene teadaolev regilaulu tekst 1680. aastatel. 1990ndatel avastati 3 regilauluteksti, mis pärit 1660ndatest. Seega laulude terviktekstid pärinevad 17. sajandist. Praegu umbes 200 000 teksti.

Elustiili muutudes hakkavad kaduma tekstid, mis teatud perioodidel olid autoriteetsed.

Uuem rahvalaul kujunes välja Euroopa (eelkõige saksa, aga ka rootsi, soome ja slaavi) muusikast. Nad on värsimõõdult ja viisilt regilauludest mitmekesisemad ja neid on esitatud ka pillisaatega. Maa-harimisega laulud seotud sest praeguste allikate hulgas on maa-harimise teema kõige laialdasem. Paikseteks jäädi ~2000-4000 e.Kr. Ürgkogukondlik ühiskond muutub agraarühiskonnaks.

7. Rahvakalender talupojaelus ja tänapäeval

Eesti rahvakalendriks nimetatakse eestlaste pärimuslikku ajaarvestuse ja tähtpäevade süsteemi, millega seostuvad ka teatud uskumused, kombed, rahvalaulud jms. Rahvakalender on ajaloos muutnud ja erinevatest allikatest mõjutusi saanud.

Mall Hiiemäe järgi on rahvakalender rahvapärane ajaarvamissüsteem mille säteteks on tähtpäevad ja nende tähenduste & tähistamistega seonduv tavandikompleks. Ajatunnetus tugineb usundile: aega tajutakse kui erinevate/vahelduvate omadustega (kvaliteediga) ajalõike. Seega on eristatavad sakraalne ehk pühade aeg ja profaanne ehk tavaaeg (M.Eliade järgi):

Sakraalne aeg:

• müütiline aeg - loomise aeg

• sakraalne aeg on tagasipöörduv algusse, uuesti läbi elatav

• jumalate kohaloleku tõttu see aeg on püha

Profaanne aeg:

saab mõtte sakraalse aja kaudu

Mis puutub aja tajumisse, siis ei ole aeg lineaarne, vaid tsükliline. Sakraalse ja profaanse piiri ületamine toimub rituaali ja sinna kuuluvate toimingute kaudu. Eesti talupojakalendrile omaseks arhailiseks jooneks on aasta / nädala / päeva jagunemine tööperioodiks. Uuema kogemuse kohaselt lisandub ka astronoomia ja ilmastiku vaatlusel tuginev kalender (kuukalender, päikeseaasta).

Talupojakalendri pühade juurde kuuluvad elemendid:

• teatrielemendid

• verbaalsed meenutused

• töökeelud ja -käsud

• ended ja ennustamised

• toit

Rahvakalender on väga sünkreetiline ja kujunev ning põimib endasse erinevad ”kalendrid” ja ”ajatunnetused”. Rahvakalendriga on seotud kõikvõimalikud rahvaluule vormid: laulud, mängud, lühivormid, uskumused ning ta ise rajanebki sellel, et aega tajutakse erineva kvaliteediga (nt üldises mõttes on räägitud ”raskest ajast”, ”kuldsest ajast”, ”puhkeajast”, konkreetsemalt nt hingede aeg – ajaperiood, mil suheldi hingedega, et need muul ajal kodus käima ei hakkaks).

Rahvakalendri tähtsus ja olemus sõltub maailmapildist ning valitsevast elustiilist.

Maailmapildi kolm tasandit:

1. Mütoloogiline (kultuuritüüp: arhailine pärimus) – kõige arhailisem, seoses usu & arvamustega., tugineb kogemusele, seostub suulise kultuuriga, vajab rituaale & toiminguid. Lepingud sõlmitakse jumalate kohaloluga arvestades. Kosmogoonilisus. Kalendritähtpäev meenutab mingit tähtsat sündmust. Arhailise mõtlemise seisukohalt sõlmitakse leping inimeste ja jumala vahel, inimestevaheline leping = abielu. Teisel juhul leping muudetav, esimesel juhul muutumatu. Leping sõlmiti püha puud puudutades- truuduse vandumise mõiste. Kaemuslikult (nähtav, tunnetatav) sõlmitud lepingutega korrastati inimestevahelised suhted ja loomulik üleloomulikuga. Kui leping pole enam püha, siis tegelevad sellega juristid vms.

2. Religioosne – (klassikaline rahvaluule) pühakirja tundmine. Tähtpäev on nüüd juba sümbol, mis meenutab teatavat skeemi (omane kirjalikule kultuurile). Inimene mõistab oma olemasolu jumala kaudu

3. Teaduslik – selline on tänapäevane kalender, tekkis valgustuslikul ajajärgul: tähtpäevade sümboolne tähistamine (kui üldse), mis rajaneb meie teadmistele, teame päikese loojumise ja tõusu aega jne. Usulisi rituaale pole.

20. saj teisel poolel hakati Eestis teatud määral tähistama Nõukogude võimu juurutatud ametialaseid tähtpäevi nagu ehitajate päev, kaevurite päev, kalurite päev jne. Eesti taasiseseisvumisega see komme praktiliselt hääbus. Samas võeti 20. sajandi lõpuaastatel angloameerika kultuurist üle valentinipäev (Eestis ka sõbrapäev) ning halloweeni tähistamise komme. Uue sisu sai volbripäev 1. mail, mis on muutunud eeskätt tudengite ja noorte kevadpeoks. Tänapäeva peres on sünnipäeva kõrval kesksemateks ja enimlevinud tähistatavaiks pühadeks uusaasta, lihavõttepühad, jõulud, isadepäev, emadepäev.