7. Rahvaluule staatilise ja dünaamilise käsitluse põhimõtted. Mõiste „rahvaluule faasid“

Rahvaluule definitsioonist lähtuvalt on rahvaluule pidevalt ajas muutuv. Eduard Laugaste jagab selle kolmeks faasiks:

1. Aktiivne faas- rahvaluule on üldiselt tuttav ja kasutatav

2. Mälufaas - teksti aktiivselt ei kasutata, kuid mäletatakse. Suur osa eesti rahvaluulest selles faasis kogutud.

3. Unustamise faas- rahvas rahvaluulet ei mäleta, aga on olemas tekstidena arhiivis.

Mall Hiiemäe lisab Laugaste faasidele esimese, tekkefaasi, mis eelneb aktiivse kasutamise faasile. Tekkefaasis leiab aset rahvaluule kujunemine jutust luuleks. St, selles faasis pole rahvaluule veel valmiskuju saavutanud ja alles kujuneb välja.

Staatiline käsitlus: Rahvaluule tekib teatud kultuuriperioodil ja kaob teatud kultuuriperioodil (kirja tekkimisega), 19. saj lõpp-20. Saj algus

Dünaamiline käsitlus: Rahvaluule muutub ajas, ei kao. 20. saj teine pool. Tekib ja jäädvustub seoses folkloristika lähenemisega sotsiaalteadustele, tänapäeva rahvaluule uurimisega ja välitöömeetodite uuenemisega.

Rahvaluule kaks elu:

Esimene. Rahvaluule talle omases toimimiskeskkonnas. Rahvaluule nn passiivses faasis, kus teda uuritakse ja määratletakse seestpoolt.

Teine. Rahvaluule „Ülestõusmine“ arhiivist ja uuesti ringlusse sattumine, pärimuskultuuri kaitsmine ja õpetamine.

8. Rahvaluuleteaduse põhimõisteid (traditsioon, stereotüüp, tüüp, variant, Andersoni seadus, sünkretism, suulisus)

Rahvaluuleteaduse põhimõisted

folkloristika põhiterminid jagunevad kaheks:

1. rahvaluule püsivust, kestvust, muutumatust näitavad mõisted

2. rahvaluule muutuvust väljendavad mõisted: variant, versioon (tekstide ühine algupära), redaktsioon(regionaalne lugude erinevus), improvisatsioon, kontaminatsioon (tervikteemade liitmine), variatsioon (kõrvalepõige võrdluseks valitud tekstist). Erinevused tulenevad tahtlikest muutustest nagu kontaminatsioon, improvisatsioon ja funktsioonimuutused ning tahtmatutest nagu unustamine.

1) traditsioon- “traditio“ lad. k. Üle-, edasiandmine, põlvest põlve edasi andmine, jutustamine. 1. aspekt: põlvest põlve vahendatava pärimusilmingute väärtustamine. 2. aspekt: uue pärimuskultuuri loomine (heuristiline lähenemine traditsiooni mõistele: nn vanast kujundatakse uus, mis omakorda kujundatakse normist. ) „Rahvaluule on kunstipärane kommunikatsioon väikerühma raames“- Dan Ben-Amos = rahvaluule ei pea olema traditsiooniline.

Traditsioon tekib praeguses hetkes, tuginedes siiski minevikust teada olevale põhjale. Näiteks kui eestlased said oma talu, siis olid nende mälestused tugevamini säilinud ja ulatusid kuni Põhjasõjani. Need, kellel oma talu polnud, ei mäletanud enam nii hästi oma suguvõsa pärimust. Traditsioon on süsteem teadmisest, kuidas peab olema. Selle väljendus on samuti traditsiooniline võte: nt teineteise tervitamine on traditsioon, selle väljendus on nt „tere-tere vana kere“. Traditsioon peab tunduma otstarbekas, muidu ta kaob.

2) stereotüüp- mõtteline, mentaalne nähtus, ühtekuuluvustunnet (identiteeti) näitav väline märk. Tekstis kvalitatiivne (tähendust kandev, mitte statistiline) korduvus. - vormelid. = sõnalised korduvad elemendid regilaulus. Teaduslik termin mitteteaduslikule suhtumisele. Mr Tiiu Jaago (!). Stereotüüp võimaldab end kellegi hulka paigutada, endale identiteet saada, sellest loobumiseks saab vahetada oma stereotüüpi (nime, sugu vms).

3) tüüp – teksti võime hoida alal oma põhikuju, abstraktsioon (pärimuse gravitatsioon), kujuneb pärimuse kasutusprotsessis, folkloristikas kasutatakse mõistet arhiivtekstide süstematiseerimisel

Soome koolkonnas kasutati mõistet „laul“ ja „jutt“ + need, mida sai kirja panna e teisendid. Samamoodi oli Hurdal: küsimus algtekstist ja eeldus, et kõik 19. sajandil kogutud jutud pärinevad ühest algtekstist. Anderson uurib algteksti muutumist edasi jutustamisel. Tüpoloogiline koolklond 1940ndatel Eestis, tugines Soome koolkonnale. Ei eelda algteksti olemasolu, vaid arhetüübi olemasolu. Algtekst rekonstrueerimise idee kaudu. Kõik olemasolevad teisendid põlvnevad samast tekstist, mis on arhetüüp. Tekstide võrdlemine võimaldab iga teksti arhetüübini taandada.

Teisend = variant

laul = tüüp (kõik laulud pärit ühest tekstist, mida ei saa taastada). NSVL ajal olid kõik tekstid tüpoloogiliselt kategoriseeritud.

4) Variant – kõik üleskirjutused lugudest. Tüübi realiseering. Iga konkreetne rahvaluule esitlus.

5) Andersoni seadus – jutustaja või laulik ei kuule lugu enne pärimuse esmaesitamist, see välistab enda vead. Ta peab seda kuulma mitu korda, et see talle meelde jääks. Jutustaja peab lugu kuulma mitmelt inimeselt mitu korda, et see talle meelde jääks ja nii välistatakse teiste vead.

Andersoni seaduse toimimisest: Mall Hiiemäe tähelepanekuid:

• pajatuste puhul seostub nn stabiilsus teatud vormelite kasutamisega, pajatuse puhul pole jutustaja ega publik võõrad ja loo tegelased pole anonüümsed. „ma räägin sulle ühe loo...“

• süžee on esitamisel väga vaba

• jutustaja tajub jutte oma juttudena

• ta võib saada küll teistelt infot, kuid jutustamisel ei tugine ta teiste jutustamisele. Lood seostuvad kindla jutustajaga (vastuolu Andersoni seadusele). Info kogutakse mällu koos emotsioonidega, mis info saamisel inimest valdavad. Nt anekdoote räägitakse siis, kui see sobib situatsiooni, siis on selle mõju palju efektsem.

Arvo Krikmanni tähelepanekuid:

• Andersoni enesekontrolli seadus kaitseb enam „sisemälu“ kui teksti sõnalist reproduktsiooni

• sellest lähtuvalt kaitseb see enim neid žanre, mis ei sõltu keelest ega poeetilisest koodist.

• Järelikult tuleks otsida rahvaluule kui naturaalse süsteemi üldisemat stabiilsusseadust.

Kuna Andersoni seadus on loodud eksperimendina ja käsitleb ainult seda, mis meelde jääb, ei arvestata konteksti.

6) sünkretism - kunstiliikide põimumine (nt kalendrikombestikus on luulet, muusikat, tantsu, usundit); pärimustekstide funktsioonide põimumine(tekstides on koos nii usundilisust, poeetilisust jne); teksti loomise ja esitusega seotud põimumine (teksti looja ja esitaja ei ole lõpuni eristatavad sest tekst ei esine esitusest eraldiseisvana)

7) suulisus - üks põhilisemaid (enam mitte ainus) rahvaluule leviku viise. Samas on suulisus vaid üks rahvaluule levikutehnikat esindav tunnus, kuid mitte rahvaluule olemuslik tunnus. (Vastandus - suuline on rahvaluule, kirjalik seda ei ole – enam ei kehti.)