1.Rahvaluule mõiste eesti folkloristikas (mõiste kujunemise ajalugu, terminid ja definitsioonid; rahvaluule defineerimises rõhuasetuste muutused ja nende põhjused).

Eesti folkloristikas lähtutakse folkloori mõiste piiritlemisel kolmest asjaolust:

1. aineloend

2. tunnuste loend

3. pärimuskultuuri toimimise kirjeldamine

Rahvaluule

• tugineb traditsioonile

• varieerub ulatuslikult – iga esitlus on ainulaadne

• võtab kindlakujulisi kunstilisi vorme

• on tavaliselt anonüümne

• kujundab maailmavaadet

ÜLDDEFINITSIOON:

Rahvaluule ehk folkloor on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma sünkreetiline pärimus, milles on koos teadmised, kogemused ja esteetika. Rahvaluule kujuneb, püsib ja levib kommunikatsiooniprotsessis ning talle on omane pidev muutumine.

Ajalooline käsitlus:

Eesti rahvaluule terminoloogia kujunes 19. sajandil tõlkena saksa keelest. 1896. aastal esineb Hurt Riias muinasaja uurijate kongressil ettekandega eesti rahvaluulest ja esitab selle saksakeelsena. Hiljem tõlgib oma ettekande eesti keelde. Seal viib ta eesti- ja saksakeelsed terminid vastavusse. Ta kasutab mõistet „vanavara“, millega tähistab rahvamälestusi. Vastava eriala uurimist nimetab Hurt „Folklore“ ehk rahvateadus. Hiljem viib Eisen selle mõiste vastavusse „rahvaluulega“, olles mõiste „rahvaluule“ looja. (1893). Eisen peab „rahvaluule“ all silmas pärimusrühma ja pärimuse seda osa, mis kuulus rahvaluule ainevaldkonda.

1861. aastal kasutab Kreutzwald rahvaluule kogumisel mõistet „vana vara“, viidates sellega minevikupärandile.

Selline mõistetekäsitlus näitas, et rahvaluulet kasutati ajaloolisest aspektist lähtudes ja kuigi tänapäeval ei piirdu rahvaluule mõiste ainult ajalooga, on viimasel siiski tähtis osa definitsiooni moodustamisel.

Poeetiline käsitlus:

Algab Herderi rahvaluulekäsitlusega. 1878 kasutas Bergmann esimest korda terminit rahvaluule.

19. sajandil käsitleti rahvaluulet peamiselt aineloendi kaudu(Hurt), 20. sajandil, kui seda hakkasid uurima Loorits, Tedre ja Laugaste, lisandus definitsiooni olemuslik tähendus, mis viitas rahvaluule suulisusele, kollektiivsusele, traditsioonilisusele ja anonüümsusele. Pärast Teist maailmasõda hakkas rahvaluule uurijaid huvitama ka selle esitus,muutumisvõime ja kommunikatsioon kui kogemustele tuginev teadmine-1990ndatel lisandus kommunikatsioonile ja pärimusele viitav definitsiooni osa.

Rahvaluule definitsioon on ajavahemikul 19. sajand kuni 20. sajandi lõpp muutunud ja täienenud. Aineloendipõhine definitsioon lähtus liigitusest, olemuslike tunnuste lisamine võimaldas rahvaluulet eraldada teistest kultuurivormidest ja kommunikatsiooni liitumisel mõistega peeti silmas rahvaluulet viljeleva pärimusrühma enesemääratlust.

Mõiste	Aeg	Kes kasutas?	Mis kontekstis?
1. ) Vana vara (regivärsilood, ennemuistsed jutud) 2. )Rahvamälestused ehk vanavara	1861 (1843) 1870ndad-1888, 1896	Kreutzwald Hurt	Suunatud minevikupärandile. Kõik, mida rahvas oma minevikust mäletab: jutud, kombed, arvamised, usk, ütlemised, laulud ja mängud. Suunatud aineloendile
Rahvaluule	1936 1965 1986	Oskar Loorits Ülo Tedre Eduard Laugaste	Rahva mälus suuliselt säilinud ja levinud vaimne looming, mille autorid on harilikult teadmata. Kitsam tähendus = rahvalooming, laiem = rahva elutarkus, kombestik, usk jne Rahvaluulena ainult suuline looming, jagunedes neljaks: rahvalaul, rahvajutt, vanasõnad(kõnekäänud) ja mõistatused Terminid rahvaluule ja folkloor on vaimse loomingu tähenduses praegu üldkasutatavad. Otseses mõttes rahvaluule aineks pole üksnes luulelooming, vaid ka muusika, uskumused, kombed, koguni mängud ja tantsud. Oma rahvaluuleõpiku lõpuosas esitab ta mõiste kitsama määratluse, mille järgi rahvaluule on töötava rahva kollektiivne traditsiooniline vaimne kunstilooming, mis on tekkinud ja levinud suuliselt, peegeldab oma tekkimise ja levimise keskkonda.
	1990ndad	Lauri Honko	Tänapäeva mõistes on folkloor nii pärimuse viljelemine, selle kogumine kui ka arhiivikorraldus ja uurimine. Rahvaluule tekib ka tänapäeval, on pidevas muutumises. Dünaamiline käsitlus