2. Unenägude analüüs

Väitis, et unenägu on mingi allasurutud või teadvusest välja tõrjutud soovi täitumine. Unenäo sisu pärineb teadvustamatusest (alateadvusest), mille moodustavad teadvusest väljatõrjutud mõtted ja soovid, millel on oma keelatud sisu tõttu paratamatu seos libiidoga. Arvas, et enamikul unesümbolitst on seksuaalne tähendus.

3. vabade assotsioonide meetod – otsitakse välja tema alateadvusest, mis lapsepõlvest pärit. Patsiendil võimalus takistamatult rääkida kõike seda, mis pähe tuleb. See viib analüütiku samal viisil hüsteeria või neuroosi jälile, kui seda teeb hüpnoos.

Psüühika individuaalseks kaitseks inimestel olemas kaitsemehhanismid:

Kaitesemehhanismid- alateadlikud strateegiad, mida inimesed kasutavad ärevuse vähendamiseks. Käivituvad automaatselt.

Anna Freud, 1936.

1. REPRESSIOON

2. VASTANDREAKTSIOON

3. ISOLATSIOON

4. TÜHISTAMINE

5. PROJEKTSIOON

6. AUTOAGRESSIIVSUS

7. SAMASTUMINE

8. REGRESSIOON

9. EITAMINE

10. SUBLIMATSIOON

Kaitsemehhanismidel 2 ühist joont:

1. Nad eitavad, falsifitseerivad ja moonutavad tegelikkust

2. Töötavad alateadlikult, s.t. inimene isegi ei kahtlusta nende olemasolu

3. Kultuuri- ja ühiskonnateooria.

G.Roheim- püüdis kogu inimkonna kultuuri põhjendada psühhoanalüüsiga. Kogu inimkonna ajalugu põhineb Erosel. Instinktide sublimatsioon on liikumapanevaks jõuks, mis sünnitab ka kultuuri. Kultuur on kaitsevahend lõhkuvate instinktide eest. Seletas ühiskonna-ja kultuurinähtusi samuti kui hüsteeria või neuroosi teket.

Miks on freud nii populaarne?

1. Psühhoanalüüsi teooria on kirja pandud keeles, mis kergesti arusaadav igale inimesele

2. Irartsionaalsus.

3. Seksuaalsus.

4. Hingeabi.

KOKKUVÕTE: vaatamata sellele, et Freud on ilmselt inimene, kes rohkem kui keegi teine muutis XX sajandi mõttelaadi, jääb ta Lääne tsivilisatsiooni ajaloo üheks kõige enam valestimõistetud ja mõnede arvates ülehinnatud mõtlejaks.

Neofreudism.

Panid Freudiga võrreldes suuremat rõhku egole, väites, et ego kontrollib igapäevaseid tegevusi rohkem kui id. Samuti pöörasid nad suuremat tähelepanu sotsiaalsetele teguritele ning ühiskonna ja kultuuri mõjule isiksuse arengus.

C.G.Jung. (1875-1961) Analüütiline psühholoogia.

Hülgas kujutluse alateadlike seksuaaltungide esmasest tähtsusest ja vaatles alateadvuse primitiivseid tunge positiivsemalt.

Erinevus Freudist:

1. Loobus Freudi reduktsioonist, s.t. kõik ei ole tingitud minevikust.

2. Eitas seksuaalsuse primaarsust,.

3. Alateadvusel pole mitte bioloogiline, vaid sümbolistlik iseloom

Jung toob isiksuses välja järgmised struktuurid:

1. Persona-

2. Mina-teadvus.

3. Vari

4. Anima-naise arhetüüp mehes

Animus-mehe arhetüüp naises

1, 3 ja 4 on algusest peale olemas.

Inimese psüühikal 3 tasandit:

1. Teadvus

2. Isiklik alateadvus

3. kollektiivne alateadvus- mõjude kogum, mille me pärime esivanemailt, kogu inimrassilt ja isegi oma loomseilt esivanematelt kaugeimas minevikus (armastus ema vastu, usk üleloomulikesse jõududesse). Kollektiivne alateadvus sisaldab arhetüüpe- teatud isiku, objekti või kogemuse universaalseid sümbolistlikke esindusi

Alfred Adler. (1870-1937). Individuaalpsühholoogia rajaja. Astus välja Freudi vastu, rõhutades, et inimesel ei ole aluseks looduslikud instinktid, vaid ühiskondlik tunne, mida ta nim. ühtsustundeks. See on kaasasündinud, kuid teda on vaja sotsiaalselt arendada. Isiksus ei jagune 3-ks nagu Freud väitis, vaid isiksus on tervikliku, ühtse struktuuriga. Inimese esmaseks motiiviks on püüd üleolekule, täiustumisele ja täiuslikkusele. Motivaatoriks, determinandiks on tung üleolekule. Kui inimesel vigu, püüab ta neid kompenseerida. Toob välja :

1. alaväärsuse adekvaatne kompensatsioon

2. alaväärsuse mitteadekvaatne kompensatsioon

Võimalik ka hüperkompensatsioon,N. Napoleon.

Toob välja elustiilid alaväärsustundega võitlemiseks::

1. alaväärsustunde edukas kompensatsioon, mille tulemusena langeb üleolekutung sotsiaalse huviga kokku

2. Ülekompensatsioon, mille puhul kohandutakse eluga ühekülgselt ja mille tulemusena arendatakse mingit kindlat joont või võimet.

3. Üleminek haigusesse. Inimene ei suuda vabaneda alaväärsustundest, ei suuda kompenseerida normaalsete vahenditega ja töötab ise välja haiguse sümptomid, et õigustada oma ebaedu. Tekib neuroos- idee, et neuroosid tingitud ebaedukatest kompensatsioonimeetoditest. Eitas Freudi panseksualismi. Inimese juhtivateks motiivideks altruistlikud tendentsid.

Karen Horney (1885-1953). Esimesi psühholooge-feministe. Isiksus areneb sotsiaalsete suhetena ja sõltub osaliselt laste ja vanemate suhetest ja sellest kui hästi lapse vajadusi rahuldatakse. Ta heitis kõrvale Freudi teesi, et naisel on kadedus peenise puudumisest, väites, et see, mida naised himustavad meestes kõige rohkem, pole nende anatoomia, vaid nende sõltumatus, edu ja vabadus, millest naised on kõrvale jäetud. Isiksuse struktuuris toob välja 3 tasandit:

1. Aktuaalne e. empiiriline mina- inimene nagu ta on oma neurootiliste ja normaalsete, vaimsete ja füüsiliste iseärasustega.

2. Idealiseeritud mina- nagu inimene end näeb sisemiste tungide tõttu. Valehääl, mis juhib inimest suurel määral.

3. Reaalne mina- algne jõud, tänu millele toimub areng.

Horney loosung- idealiseeritud mina asemele reaalne mina. Neuroosist jagusaamine on tegelikult oma idealiseritud minast vabanemine. Patsient peab võtma ennast reaalselt kõigi puudustega.

E.Fromm (1900-1980). Humanistlik psühhoanalüüs.

Neofreudistidest kõige sotsaliseeritum, vahel raske vahet teha, kas ta on sotsioloog või psühholoog. Alustab oma töid tihti Marxi tsitaatidega. Väidab, et Marxi ühiskondlik-majanduslikul aspektil põhinevat võõrandumisteooriat saab laiendada inimese psüühlisele tegevusele. Urbanisatsioon viib selleni, et inimesed võõranduvad üksteisest ja nimetas seda “negatiivseks vabaduseks”. See kurnab inimesi ja tekitab neuroose. Inimene kannatab vabaduse koorma all. Ta ei taha olla vaba, tahab omada suhteid inimestega ja on seetõttu üksi.

Kokkuvõte: võõrandumine pole sotsiaalne, vaid psühholoogiline nähtus. See on sisuliselt psühholoogiline reduktsionism. Pidas väga oluliseks armastust, pidades seda tõhusaks raviks võõrandumise vastu.

W.Reich. (1897-1957). Freudomarksism.

Oli psühhiaater, kes tegutses vaeste linnaosades ja jõudis järeldusele, et psüühilistest hädadest ülesaamiseks tuleb parandada sotsiaalset keskonda. Hädade põhjus on seksuaaltungi mahalaadimatus. Tuleb läbi viia seksuaalrevolutsioon, astuda välja väikekodanliku moraali vastu, arendada loomuliku armastuse võimet.

Reichi järgi isiksuse struktuuris 3 kihti:

1. Pealispinnaline kiht- vaadeldav sotsiaalse kooperatsioonikihina, koostöökiht. Valelik, väärastunud kiht. Varjab seda sotsiaalse viisakusega.

2. Vahekiht-antisotsiaalne kiht. Koondab alateadlikke impulsse, jõhkruse, sadismi puhanguid. Väärastunud alateadlikud tungid.

3. Süvakiht- bioloogiline ja sotsiaalne tuum. Impulsid, mille järgi inimene kujuneb head armastavaks, siiraks, õiglaseks. Seega on inimesel olemas alge, mis sodsates sotsiaalsetes tingimustes on välja arendatav.

30-ndatel aastatel tema tööd Saksamaal keelatud. 60-ndail muutus väga populaarseks Ameeerikas. Hipiliikumine.