Intelligentsuse mõõtmine.

Kuigi intelligentsuse täpset definitsiooni pole siiamaani olemas, ei ole see takistanud nähtuse mõõtmist.

A.Binet (1856-1911). Prantslane. Psühholoogina sai 1905.a. ülesande haridusministeeriumilt leida efektiivne meetod, kuidas eristada arengus mahajäänud lapsi normaalse arengu tasemega lastest. Testi koostamist alustas Binet andmete kogumisega laste teadmiste ja oskuste kohta, mida koolis nõuti. Ta andis vastavaid ülesandeid lahendada eri vanuses lastele. Igale vanusele valiti välja sellised ülesanded, mida suutsid lahendada 50-80% selle vanuseastme lastest. Sealt valis ta välja 10 komplekti ülesandeid, igas 6 ülesannet, mis olid ette nähtud 3-12-aastastele lastele. Intelligentsuse hindamisel kasutati mõisteid:

• Kronoloogiline vanus

• Vaimne vanus

Vaimne vanus leiti eri vanuseastmete ülesandeid järjest lahendades. Testimine lõpetati selles vanuses, kui testitav ei suutnud lahendada 3 ülesannet järjest. Iga õigesti lahendatud ülesanne andis 2 vaimse vanuse kuud. Samas lisatakse 24 vaimse vanuse kuud esimese 2 eluaasta eest. Vaimne vanus oligi Binet intelligentsuse mõõdupuuks.

Peagi selgus, et see siiski ei sobi kõige paremini ja ei iseloomusta päris täpselt laste intelligentsuse taset.

N. Kui laps on maha jäänud 30 kuud(2,5 aastat), siis 5-a lapse puhul on see pool kronoloogilisest vanusest, 12,5 a lapse puhul ainult üks viiendik.

W.STERN pakkus 1912 aastal välja võrrandi, mis arvestab objektiivselt vaimse ja kronoloogilise vanuse vahekorda. IQ= Vaimne vanus X100

Kronoloogiline vanus

Sellel meetodil aga üks puudus. Nimelt pärast 20.eluaastat vaimne vanus enam ei kasva. Nii peaks 40-aastase inimese IQ olema poole võrra väiksem kui 20-aastasel. Seega täiskasvanute jaoks see meetod ei sobi.

Tänapäeval kasutatakse teist meetodit. Lähtutakse vanusegrupi keskmisest testitulemusest. Vanusegrupi keskmine tulemus võrdsustatakse 100 IQ punktiga. Statistiliste näitajate (standardhälve ja aritmeetiline keskmine) abil koostatakse nn. normtabelid. Selle eelduseks see, et testitulemused jaotuvad normaaljaotuse saduse kohaselt, s.t. keskmisi tulemusi on kõige enam ning äärmuslikke vähe.

Iq teste jagatakse:

1. saavutustestid

2. võimete testid.

Saavutustestid ignoreerivad paljusid võimeid.

PÄRILIKKUS. KESKKOND. INTELLIGENTSUS.

SUGULUSRÜHMAD KORRELATSIOON

Koos kasvanud identsed kaksikud 0.87

Lahus kasvanud identsed kaksikud 0.75

Koos kasvanud mitteidentsed kaksikud 0.53

Koos kasvanud õed-vennad 0.49

Lahus kasvanud õed-vennad 0.40

Koos elavad vanemad ja lapsed 0.50

Abikaasad 0.36

Koos kasvanud mittesuguluses olevad lapsed 0.23

Kasuvanemad ja adopteeritud lapsed 0.20

Mittesuguluses olevad lahus kasvanud lapsed 0.01

Tihti arvatakse, et lapse vaimne areng on seda harmoonilisem, mida enam on tal õdesid ja vendi.,kuid uurimuste kohaselt see nii ei ole. Mida rohkem on perekonnas lapsi, seda madalamaks kujuneb laste keskmine IQ. Seejuures esimesena sündinud laste IQ on kõrgem. Arvatakse, et keskmise IQ langust põhjustab suhtlemisvaesus. Suurte perede lapsed saavad vanematega suhteliselt vähem suhelda kui väikeste perede lapsed. Sama nähtus esineb ka lastekodulastel, kelle IQ osutub sageli keskmisest madalamaks. Adopteeritud lastel tavaliselt IQ suureneb.

Samas võib ka väita , et laste IQ on viimase 30 aasta jooksul suurenenud.