3.3. Iseloom.

Terminit “karakter” (iseloom) kasutatakse 2 tähenduses:

1. Laiemas tähenduses- inimeste psüühiliste joonte kogum, mis määrab inimese kvalitatiivse omapära ning mõjustab tema käitumist, s.t.karakter väljendab individuaalsust.

Karakter

Suundus Temperament Võimed

2. Kitsamas tähenduses- karakterit vaadeldakse kui isiksuse spetsiifilist omadust.

I siksuse struktuur

S uundus Karakter Temperament Võimed

Moraal Tahe Emotsionaalsus

Tegelikult on nende 3 komponendi eristamine väga tinglik, sest nad kõik on omavahel seotud.

4. Võimed

Inimese võimekust näitavad: 1. tegevuse omandamise kiirus

2. saavutuste kvaliteet

Võimed on inimese niisugused psüühilised iseärasused, millest sõltub teadmiste, oskuste ja vilumuste edukus, kuid mis ise ei ole taandatavad teadmisteks, oskusteks ja vilumusteks. Seega- võimed on isiksuse psüühiline omadus, millest sõltub tegevuse edukus ja mis on eduka tegevuse tingimuseks.

Mõistel VÕIME 3 tunnust:

1. individuaal-psühholoogilised iseärasused, mis eristavad üht inimest teisest

2. võimete hulka ei kuulu mitte kõik individuaal-psühholoogilised omadused, vaid need, mis on seotud ühe või mitme tegevuse sooritamise edukusega

3 .võimed ei ole taandatavad inimese elu jooksul omandatud teadmistele, oskustele ja vilumustele. Näiteks võimed soodustavad teadmiste omandamist, kuid ei ole võimed ise.

Kas päritavad?

2 vastandlikku seisukohta:

1. inimeste võimed sõltuvad ainult pärilikkusest

2. võimete areng sõltub õpetamisest ja kasvatamisest

Võimete liigitamine:

V õimed

KEHALISED VAIMSED

ÜKSIK- ERI ÜLD-

VõImed võimed võimed

Kehalised-jõud, kiirus, vastupidavus, painduvus, osavus

Vaimsed -

• Üksikvõimed-silmamõõdu täpsus, tähelepanu kontsentratsioon, taju kiirus, lühimälu maht jne. Nad enamasti n.ö. puhtal kujul ei esine, vaid kuuluvad kas eri-või üldvõimete struktuuri

• Erivõimed- andekus mingil konkreetsel tegevusalal. matemaatika, tehnika, kirjandus, muusika jne). Nende iseärasus on see, et nad koosnevad paljudest komponentidest, s.o. kujutavad endast kompleksvõimeid.

• Üldvõimed, e. intelligents. Iseloomustavad inimese vaimse arengu üldist taset.

INTELLIGENTSUS. Vaimsete võimete kogum, mille üsna kõrge arengutase tagab vaimse tegevuse suhtelise kerguse ja produktiivsuse.

Vaieldakse siiani, kas on ühtne, terviklik omadus või koosneb ta paljudest komponentidest.

Intelligentsuse mõiste kujunemine on tihedalt seotud intelligentsuse mõõtmise ja testimise arenguga.

A.Binet (1857-1911)- Algul piirdusid psühholoogilised mõõtmised vaid üksikute lihtsamate psüühiliste funktsioonidega. Vaimse võimekuse hindamisel summeeriti üksikfunktsioonide mõõtmisel saadud andmed. Praktilistel mõõtmistel aga selgus, et mõned üksikfunktsioonid on omavahel nii seotud, et pole võimalik koostada testi, mis mõõdaks ainult üht funktsiooni. N. mälutesti ei saa eraldada tähelepanutestist. Seepärast loobus üksikfunktsioonide uurimisest ja koostas testi, mille lahenduse edukus pidi näitama inimese vaimseid võimeid tervikuna. Sellist üldist võimet hakkas ta nim. Intelligentsuseks.Tema intelligentsuskontseptsioon sisaldab 3 mõtlemisprotsessi karakteristikut:

1. tendents vastu võtta ja täita korraldusi

2. ingimuste ümberkujundamisvõime soovitud lõppeesmärgi suunas

3. enesekriitikavõime

H.Ebbinghaus (1850-1909)- saksa mälupsühholoog. Ahendas intelligentsuse mõistet veelgi. Ta pidas silmas vaid üht mõtlemise aspekti- kombineerimisoskust.

Sellist lähenemist võib nimetada

1. Intelligentsuse ühefaktoriteooriaks.

Ühefaktoriteooriast lähtuvaid intelligentsuse määratlusi võib jagada 3 peamisse rühma:

• Intelligentsust käsitletakse kui õppimisvõimet

• Defineeritakse kui võimet opereeida abstraktsete mõistetega

• Kui võimet kohaneda uute situatsioonidega. See on psühholoogias kõige enam tunnustust leidnud seisukoht.

W.Stern (1871-1938) saksa psühholoog- intelligentsus kui kui inimese üldine võime oma mõtlemist uutele nõuetele suunata, kui vaimne kohanemisvõime.

Psüühikat informatsiooniteooria seisukohalt käsitlejad rõhutavad ka intelligentsust kui kohanemisomadust. Nad defineerivad intelligentsust kui informatsiooni saamise protsessi üldist strateegiat või info kasutamise võimet.