Kooliharidus on tööandja mure

Valisime selle nädala persooniks Tartu Kaitseliidu maleva nüüd juba endise pealiku Suune Tihase. Kes see mees on – kas luuser või õnnetu inimene? Seni on ajakirjandus esitlenud meest üsna kehvas valguses. Lõpetamata keskharidus, vassimine diplomi ümber ja kaitseliidu kui relvahullude imago lõid selleks ju soodsa fooni. Ka mehe enda käitumine ajas ajakirjanikel hamba verele. „Selgete, kuid primitiivsete vaadetega mees. Natuke Andrus Ööveli moodi,“ iseloomustas teda üks minu kolleeg.

Suures nõiajahis on jäänud tähelepanuta asja üks teine tahk. Seesuguseid diplomita inimesi on paljud Eesti asutused ja eriti firmad otsast otsani täis. Pankades liigutavad raha diilerid, kelle kõrgharidus on poolik. Kaubandusfirmasid juhivad sageli noormehed, kellel kõrgharidus üldse puudub. Nendestsamadest ajakirjanikest, kes Suune Tihasest kirglikult kirjastasid, on paljudel kas erialakool pooleli või üldse alustamata. Sellest vaatepunktist on Suune Tihane ilmselt esimene, kes puuduva diplomi pärast töö kaotab.

Kes peab hoolitsema selle eest, et inimene kooli ära lõpetaks? Kas inimene ise või tema tööandja? Iseenesest on ju loomulik, et kiirete muutuste ajal ei olnud formaalsel haridusel mitte mingisugust tähtsust. Enamgi veel. Mõnikord oli ülimalt tähtis tegeleda äriga kohe ja nüüd ning õppimine kusagile tulevikku lükata. Nüüd, kus inimestel on hea palk ja kindel töö, et viitsi nad aga enam koolile mõelda. Pole ju otseselt tarvis. Küll aga muutub tööandjatele üha olulisemaks, et nende töötajad oleksid korraliku üldharidusega ja mõistaksid ühiskonda ja majandust ka siis, kui kiire äritegemise võimalused on möödas. Aeg, kus firmad vajasid vaid häid administraatoreid ja kiire tegutsemisega projektijuhte, on otsas. Nüüd vajatakse rohkem süsteemi hoidjaid.

See on kaitsejõudude ja kaitseliidu mure, et ohvitseridel oleks korralik haridus. See aeg, kus oli vaja pelgalt häid administraatoreid, on läbi saamas. Nüüd on ohvitser esmajoones pedagoog ja alles siis administraator. Ja see on ka firmade mure, et nende juhtivtöötajatel oleks korralik haridus. Äri ja ühiskond muutuvad keerulisemaks ning otsuste tegemine ei nõua mitte ainult kogemusi, vaid ka head teoreetilist haridust.

Korea robotõpilased ei maga

Õppimisel ja õppimisel on vaks vahet. Need Eesti õpilased, kelle arvates on õppekoormus liiga suur, peaksid minema Koreasse. Äge konkurents on muutnud sealsed õpilased õppimisrobotiteks.

Miljonid korea emad veedavad oma õhtuid koos alg- või keskkoolis õppiva lapsega. Nad lahendavad koos kooliülesandeid. Vajaduse korral valmistab armastav ema kannutäie kanget kohvi, et va Une-Mati õppimist segama ei tuleks. Eraõpetajate järele on endiselt suur nõudmine. Õpilased on aga aastaringselt eksamipalavikus. Toimub eluvõitlus parematesse ülikoolidesse sissesaamise nimel. Hea ülikooli diplom avab tee hästitasutud ametitesse. Ning mõlema saamiseks tuleb seljataha jätta sadu, kui mitte tuhandeid eakaaslastest konkurente. Koreas olevat levinud ütlus, mille kohaselt võib abiturient endale lubada vaid neli tundi und õõspäevas. Siis on kõik okei ja ülikooli pääsemine võimalik. Viis või kuus tundi und on juba laisklemine ning see maksab kätte ülikooli sisseastumiseksamitel, mille tase on Euroopa standardite järgi hirmkõrge. Õppimine on Koreas karmide meeste mäng.

Korea õppesüsteem on üks maailma nõudlikumaid ning hariduse osakaalu maa kiires majanduskasvus on alati rõhutatud. Veel neli aastakümmet tagasi oli Korea maailma hariduskaardil suhteliselt tume laik. Nüüd on Korea õpilased või tudengid maailmas tuntud oma kõrge taseme poolest. Korealastest tudengid on Ameerika ülikoolides muutunud kuulekuse ja töökuse võrdkujuks. Ameerika ülikoolid on korealastele andnud ka hulganisti doktorikraade. Koreas elab USAs Ph.D.kraadi saavutanuid rohkem kui Saksamaal või Inglismaal. Vaid hiinlastele on Ameerika ülikoolid seda au rohkem osutanud.

Kuid kõik see on tulnud ränga töö ning ränkade loobumiste hinnaga. Mõned aastad tagasi valmis BBCs dokumentaalprojekt sisseastumiskatsetest Jaapani eliitkoolidesse. 6 aastased lapsed pidid tõestama oma valmidust õppida paremates koolides, mille lõpetamine paariteis aasta möödudes avaks meike tee parematesse ülikoolidesse, mis omakorda võimaldaks neil paarikümne aasta pärast leida väärikat tööd ja positsiooni. Katsed olid kantud nii laste kui ka vanemate äärmisest närvipingest. Ebaõnnestunud lapsed häbenesid end maapõhja, nende vanemad aga nägid oma võsukest vaimusilmas kusagil tänavat pühkimas. BBC andis edasi nii toimunut ümbritsenud hüsteerilise meeleolu kui väikestele lastele üle kantud ebaterved ning alaväärsustunnet tekitavad pinged.

Korea praegune õppesüsteem kopeerib suuresti Jaapani paari aastakümne tagust süsteemi. Jaapan on oma haridussüsteemi leevendanud. Nüüd on reform ees ka Koreas. Viimase kahe aasta jooksul on haridusministeerium üritanud ülikoolide sisseastumiskatsete kriteeriume leebemaks muuta. Aeg näitab, kas reform on edukas. Üheks teguriks, miks Korea ülikoolid peaksid end muutma, on tõsiasi, et üha enam inimesi saadab oma lapsed hoopis Euroopasse õppima. Inglismaa või Prantsusmaa ülikoolidel on samuti kõlavad nimed ning lihtsalt elurõõmude maitsile.

TEEMA VI