2.Praktikapäevik

Sissekande kuupäev

24.01

26.01

02.02

03.02

08.02

13.02

14.02

22.02

1.03.

02.03

05.03

13.03

25.03

1.04

14.05

15.05-04.06

Praktikal sooritatud õendustegevused peaks sisaldama praktikaprotsessis õpitu ja kogetu kirjeldamist (kohanemisprotsess praktikabaasis, püstitatud eesmärkide saavutamise võimalusi, õendustegevusi ja nende teostamist, patsiendi/perekonna õpetamist ja võimalusi/ hinnanguid õpiväljundite täitmise kohta vms.)

Praktika esimene päev. Praktika toimub Lääne-Tallinna Keskhaigla ortopeediaosakonnas, kus toimuvad ainult plaanilised operatsioonid – puusaliigese, põlveliigese jne. Hommikul sain kokku paraktikamentoriga, kellega, kes andis ülevaate osakonnast ja selle tööst. Päev möödus rahulikult. Toimingutest tegin vaid vererõhu mõõtmist, seejärel vaatasin paari sidumist. Kuna varem pole suurte haavadega kokkupuuteid olnud, siis esialgu kartsin vast enda reaktsiooni kõige rohkem. Et kas hakkab paha või minestan. Aga midagi sellist ei õnneks ei olnud.Samuti käisin hooldajatega kaasas EKG-s, rõntgenis ja analüüse viimas. Mõõtsin ka patsientide temperatuuri.

Tänased tegevused- täitsin anamneesi ja võtsin 2 vereanalüüsi, ning määrasin veregruppi. Olin veidi pabinas, kuna ikkagi esimesed analüüsid, mida tegin väljaspool kooli, aga sain ilusti hakkama.

Kuna peale operatsiooni tuuakse patssiendid intensiivi, siis möödus paar tundi sedal olles ja patsiente jälgides. Kirjutasin jälgimislehele üles vererõhu, saturatsiooni ja pulsi.

Hommik algas taas anamneeside täitmise ja vererõhu mõõtmisega nendelt patsientidelt, kes haiglasse sisse tulevad. Enamasti tuleb iga hommik 2-5 patsienti. Seejärel võtsin vereanalüüsi ja määrasin veregrupi.

Täna sain lisaks juba tavapärasele tegevusele vaadata meespatsiendi kateteriseerimist. Küsiti küll, kas soovin seda ise teha, aga eelistasin esimest korda ikka pealt vaadata. Kui varem tundus see päris raske protseduur olevat, siis enam nii ei arvanud. Tundub, et järgmine kord võiks seda juba ise proovida.

Samuti aitasin ettevalmistada tilkinfusioone. Jälgisin ka intensiivpalatis patsiente. Näidati, kuidas manustada hapniku.

Tänane hommik algas taas anamneeside täitmisega. Seejärel sain ise praktiseerida meespatsiendi kateteriseerimist. Täielikult siiski ei saanud ise protseduuriga hakkama, aga abivalmis õde toetas ja abistas mind täielikult. Kokkuvõttes ei olegi see väga hull toiming, vaja ainult veel kätt harjutada. Aga igal juhul hirmu mul enam selle ees ei ole.

Lõunal tuuakse esimene patsient intensiivi ja tänagi sain seal olla. Seadsin hapniku aparaadi üles, jälgisin elulisi näitajad.

Täna sain paar vereanalüüsi võtta. Kui esimestel kordadel oli ikka kerge pabin sees, siis nüüd enam nii väga ei kardagi. Eriti, kui patsiendil juhtuvad head veenid olema. Lisaks lahustasin ravimit tilkinfusiooni jaoks, seadsin ja võtsin ära tilkinfusiooni.

Täna hakkas neljas nädal jooksma praktikabaasis ja vaikselt hakkan kohanema. Kuigi tööd on siiski väga vähe ja tunnen, et olen saanud ikka liiga väha harjutada erinevaid protseduure. Aga patsiente on sageli väga vähe selles osakonnas. Kuid siiski, mõningaid protseduure julgen hakata tegema iseseisvalt.

Täna tegin mõningaid tavapäraseid protseduure- võtsin verd, määrasin veregruppi ja veresuhkrut, ning mõõtsin vererõhku.

Lisaks sain esimest korda haavast niite välja võtta. Väga mõnus selline nokitsemist nõudev tegevus. Mulle meeldis.

Esimest korda sain ka naispatsienti kateteriseerida. Ja sain hakkama ka. Esialgu tundub, et on lihtsam, kui meespatsiendi kateteriseerimine. Eks näis, kui olen neid rohkem saanud teha.

Täna tegin ka oma esimese i/m süsti.

Nii et huvitav päev oli, sest neid kolme protseduuri polnud ju varem teinud ja hea, kui saab natuke kogemusi juurde.

Hea tunne on ka see, kui küsida patsientide käest nõusolekut, et kas mina kui praktikant võib protseduuri teostada, siis siiamaani pole veel keegi keeldunud. Hea, et usaldatakse ja loodan, et nad pole pidanud minus pettuma.

Täna protseduurid olid – vereanalüüsi võtmine, vererõhu mõõtmine, kraadimine. Kuna patsiente oli osakonnas väga vähe, siis seetõttu ka tööd oli vähe. Millest on muidugi kahju, sest väga palju protseduure saan nii vähe teha ja seetõttu saan kogemusi vähe...

Viimased paar tööpäeva on möödunud tavapäraseid tegevusi tehes – patsientide vastuvõtt, vereanalüüsid, kraadimised ja intensiivpalatis patsiente jälgides.

Lisaks valisin välja patsiendi, kelle kohta teen anamneesi. Patsient oli väga suhtlemisaldis ja koostöö sujus hästi.

Kui ma 14.02 kirjutasin, et keegi pole veel minu kui praktikandi teostatud proteduuridest keeldunud, siis nüüd oli esimene patsient, kes sellest keeldus. Nimelt oli vaja niidid välja võtta reumahaigel patsiendil, kellel oli tehtud käeoperatsioon. Ja teatavasti on reumahaigetel väga õrn ja õhuke nahk, siis ta paluski, et niidid võtaks välja kogenud õde, mitte mina. Kui aus olla, siis veidi nördinud tunne oli...Aga juba sel ajal, kui ma temalt plaastrit ära võtsin, oli tunda tema ebakindlust selle ees, et mina neid ära võtan. Nii et jah, selline kogemus siis. Aga kui see on patsiendi soov, siis tuleb seda ka täita .

Täna käisin esimest korda opisaalis operatsiooni vaatamas. Tegemist oli põlveliigese operatsiooniga. Minu jaoks oli see tõeliselt huvitav. Polnud ju kunagi varem näinud, milline on inimene niiöelda „ seestpoolt“. Esialgu kartsin, et võib paha hakata, aga midagi sellist ei olnud. Ja mul on selle üle väga hea meel, et olen suutnud endas kasvatada sellist paksemat nahka, mis puutub igasuguseid haavasid ja muid verega seonduvaid asju. Nii et igal juhul oli tegemist väga põneva operatsiooniga ja ei kahetse, et käisin seda vaatamas.

Muus osas möödus päev rahulikult, tegin mõningaid tavapäraseid protseduure.

Täna olin polikliinikus ja jälgisin arsti vastuvõttu. Vastuvõtule tulid inimesed erinevate ortopeediliste probleemidega. Oli väga huvitav, kuna näeb-kuuleb erinevaid probleeme ja mida arst sellistel juhtudel soovitab patsiendil teha.

Lisaks tegin mõned sidumised. Kuna oli lühike päev, siis rohkem ei jõudnudki.

Oligi viimane praktikapäev ortopeediaosakonnas. Isiklikult tunnen, et olen selle kahe kuuga päris palju arenenud. Oli ju see mu kõige esimene õetöö kogemus üldse. Praktika alguses tundsin ennast ikka väga ebakindlana kõigis toimingutes ( välja arvatud kraadimine  ), siis nüüd olen enesekindlust ikka tunduvalt rohkem juurde saanud. Mida ma veel pelgan, on veenivere võtmine inimeselt, kellel praktiliselt puuduvad veresooned. Kuna ei taha inimest väga sorkida, siis olen need mõned korrad palunud teisel õel verd võtta. Ja kindlasti tuleb alati jälgida, et steriilsete toimingute juures ei rikuks steriilsust!

Kui praktikale läksin, siis tundsin, et ma võib olla ei tunne ennast kõige paremini haavade ja nende sidumise juures. Ühesõnaga natuke pelgasin kirurgilist praktikat. Et pole nagu minu ala. Aga mida rohkem ma seda praktiseerida sain, seda enam hakkas see töö mulle meeldima.

Nii et võin öelda, et jäin praktikaga rahule. Aega-ajalt küll oli vähe tööd, kuid mida aktiivsem olin ise, seda rohkem ikkagi sain praktiseerida.

Alustasin praktikat uues osakonnas, milleks on siseosakond. Esimese nädala muljed on üsna head. Õed tunduvad sõbralikud, alati juhendavad ja aitavad kui vaja.

Sellel nädalal olen saanud praktiseerida verevõtmist, ravimite lahustamist, sondiga toitmist, tilkinfusiooni paigaldamist ja eemaldamist, ravimite panemist topsidesse ja nende jagamist patsientidele, veresuhkru määramist, kanüülipanemist, võtnud anamneesi ja seda sisestanud arvutisse, samuti teinud i/m süsti ja insuliinisüsti ja mõõtnud vererõhku. Olen ka pealt vaadanud maksabiopsiat ja seljaaju vedeliku võtmist. Väga huvitav oli. Meeldib see, et vereanalüüse saab väga palju võtta. Eelmisel praktikal oli seda võimalust kahjuks väga vähe. Sest see on üks valdkond, milles tahan ennast kindlalt tunda. Loodan, et praktika lõpus on see oskus mul parem.

Päris palju tuleb ka patsiente nõustada, anda neile infot eelseisvate protseduuride kohta. Kuna patsiendid on väga paljud venelased, siis on see olnud paras proovikivi, aga kuidagi olen ikkagi alati hakkama saanud. Kui ise ei saa hakkama, siis palun alati kolleegilt abi. Aga venekeelt on õetöös ikka väga palju vaja. Tähtsamad väljendid õnneks hakkavad juba pähe kuluma, aga vaja ennast ikka väja palju veel täiendada.

Selles osakonnas meeldib mulle veel see, et mul on kindle juhendaja. Eriti tundsin ma sellest puudust eelmisel praktikal, sest olen ju haigla tööga väga vähe kokku puutunud ja vajan esialgu konkreetset juhendamist ja teenäitamist. Mulle meeldib, kui on päeva jooksul kindle inimene, kes mind juhendab ja õpetab. Aga ma tunnen, et olen selle kahe kuuga ikka väga palju arenenud, tunnen ennast haiglakeskkonnas juba päris kindlalt.

Teine praktikanädal möödus enamasti tehes samu protseduure nagu esimeselgi nädalal- süstimised, tigad, vereanalüüsid jne. Sain ka esimest korda praktika jooksul veenikanüüli paigaldada.

Endiselt tunnenend ebakindlalt, kui pean analüüsi võtma inimeselt, kellel on halvad veenid ja et patsienti säästa, olen ma nendel juhtudel lasknud õel selle analüüsi võtta. See oskus võiks mul praktika lõpuks parem olla.

Minu nõrk koht on oskamatus asja ette planeerida. Nt kui ma lähen mingit protseduuri tegema, siis just see mõtlemine, et kõik vajalikud asjad on kaasas. Mitmel korral olen pidanud uuesti protseduuride tuppa minema mingile asjale järgi. Aga väga ebameeldiv on patsiendi ees selline „pea laiali“ olek.

Alustasin oma praktikat taas uues praktikabaasis, milleks on nefroloogia osakond. Kuna see juba neljas erinev praktika, siis kohati tunnen, et päris raske on iga kuu aja tagant ennast täiesti erineva osakonna lainele lülituda.

Aga esimesel päeval ootas mind väga sõbralik ja tore juhendaja, kes tegi mulle põhjaliku ülevaate osakonnast ja ka dialüüsikeskusest.

Esimene päev möödus enamasti jälgides.

Tegelesin kõigi protseduuridega, mis selles osakonnas kuuluvad protseduuriõe töökohustuste hulka- vereanalüüside võtmine, ravimite lahustamine, tilgasüsteemide täitmine ja ülespanemine, veresuhkru-ja rõhu kontrollimine, kanüüli paigaldamine, ravimite manustamine i/v ja i/m, lamatiste puhastamine ja sidumine, põie kateteriseerimine.

Viimane praktika oli töömahu poolest kõige suurem, mille üle mul on väga hea meel, sest tunnen ennast mitmetes toimingutes juba palju kindlamini. Nõrk koht on veenikanüüli paigaldamine. See vajab veel palju harjutamist. Samuti pean õppima vene keelt kasvõi lihtsamal suhtlustasandil. Vastasel juhul on väga raske töötada õena, kuna nii paljud patsiendid räägivad vaid vene keelt.