42. Molekulide keskmine kineetiline energia ja selle mõõt.
43. Ideaalse gaasi olekuvõrrand.
P1*V1/T1=P2*V2/T2
P on gaasi rõhk paskalites (Pa), V on gaasi ruumala kuupmeetrites (m3), T on gaasi temperatuur Kelvinites (K).
44. Isoprotsessid.
Isoprotsessid on jääva gaasikoguse (mass m) üleminekuprotsessid ühest olekust teise, kui kolmest olekuparameetrist (p, V, T) üks ei muutu. Järelikult on võimalik kolm isoprotsessi:
p=const
ehk isobaariline protsess V=f(T) ehk Gay-Lussac’i seadus, mida
kirjeldab seos
V=const
ehk isohooriline protsess p=f(T) ehk Charles’i [šarl’i] seadus,
mida kirjeldab seos
T=const ehk isotermiline protsess p=f(V) ehk Boyle’i-Marionette’i seadus, mida kirjeldab seos p1V1=p2V2=pV=const
45. Vedelikud ja pindpinevus.
Pindpinevus on nähtus, kus vedeliku pinnakiht käitub kui elastne kile.
Pindpinevusjõud on pinnal asetsevate vedeliku molekulide omavaheline tõmbejõud. Pindpinevusjõu mõjul püüab vedelikupiisk võtta vähima pindalaga (sfäärilist) kuju
46. Absoluutne ja relatiivne niiskus.
Absoluutne niiskus on ühes kuupmeetris gaasis leiduva vee(auru) mass grammides (g/m3). Absoluutne niiskus sõltub eelkõige õhutemperatuurist: mida külmem on õhk, seda vähem mahutab see veeauru ja vastupidi.
Absoluutset niiskust saab leida järgmise valemiga:
kus
mw on veeauru mass grammides
Va on õhu ruumala (1 kuupmeeter)
relatiivne niiskus on antud ruumalas gaasi veeaurukogus, mida võrreldakse maksimaalse veeaurukogusega, mis samadel füüsikalistel tingimustel selles gaasis maksimaalselt sisalduda võib (ehk kuni jõuatakse kastepunktini). Suhtelist niiskust väljendatakse protsentides.
47. Termodünaamika I printsiip.
kehal või ainekogusel olemasoleva soojushulga Q kasv Q (juurde antud soojushulk) põhjustab siseenergia kasvu U ja võimaldab paisumisel teha tööd A = p V. Seega Q = U + p V, diferentsiaalkujul dQ = dU + p dV. TD I printsiip on oma olemuselt energia jäävuse seadus. Töö tegemiseks peab kulutama energiat (kas soojust või siseenergiat).
48. Soojushulk ja erisoojuste liigid.
Soojushulk on füüsikaline suurus, soojusvahetuse teel ülekantud energiahulka.
Soojushulka tähistatakse tähega Q.
Soojushulga mõõtühik SI-düsteemis on džaul (J). Mittesüsteemne mõõtühik on kalor (cal).
Erisoojuseks nimetatakse soojushulka, mis on vajalik ühikulise massiga ainekoguse temperatuuri tõstmiseks 1 kraadi võrra. SI-süsteemi mõõtühik on J·kg−1·K−1. Enimlevinud tähis on c.
Nii koolifüüsikas kui ka mujal kasutatakse erisoojust tüüpiliselt mitmesuguste soojusbilansi ülesannete lahendamisel. Kui näiteks anumasse massiga m1, temperatuuriga t1 ja erisoojusega c1 valada veekogus massiga m2, temperatuuriga t2 ja erisoojusega c2, siis süsteemi temperatuur peale tasakaalu saavutamist avaldub (võimalikke soojuskadusid arvestamata)
.
Erisoojusega sarnane, kuid sellest veidi üldisem mõiste on soojusmahtuvus.
49. Gaasi töö ruumala muutumisel.
Gaasi töö paisumisel avaldib kujul A = p V. Diferentsiaalselt väike töö dA = p dV . Süsteemi poolt tehtavat tööd loetakse paisumisel positiivseks ja kokkusurumisel negatiivseks (positiivset tööd teeb süsteemi kokku suruv välisjõud).
50. Adiabaatiline protsess.
Adiabaatiline protsess (kreeka adiabatos 'mitteläbitav') on protsess, mille vältel süsteem ei ole väliskeskkonnaga soojusvahetuses.
Ideaalseid adiabaatilisi protsesse looduses ei esine, kuid ometi on paljud protsessid lähedased adiabaatilisele. Adiabaatilised on näiteks küttesegu kokkusurumine sisepõlemismootori silindris ja õhu kiire kokkusurumine õhksütikus.
51. Soojusmasinate töö põhimõte.
Soojusmasin ka termodünaamiline mootor on masin, mis muudab soojusenergia mehaaniliseks tööks.
Soojusmasin on seade, mis muundab soojust tööks. Soojusmasin võtab kuumalt kehalt (soojendilt) soojushulga Q1 , muudab osa sellest mehaaniliseks tööks A ning annab ülejäänud osa Q2 ära külmemale kehale (jahutile). Soojusmasina kasutegur = A / Q1 = (Q1 Q2) / Q1 ja selle maksimaalne võimalik väärtus m = (T1 T2) / T1 , kus T1 ja T2 on vastavalt soojendi ja jahuti temperatuurid.