4. Osa kokkuvõte

Mis on konfliktidiagnostika?

Konfliktidiagnostika tähendab konflikti analüüsimist kindlate kriteeriumite alusel. Konflikti hindamise kriteeriumite valik sõltub hindaja arusaamistest inimkäitumisest ja konfliktidest ning tema eesmärkidest. Praeguseks puudub üks üldtunnustatud hindamiskriteeriumite süsteem. See tähendab, et erinevad uurimiskoolkonnad ja rakendusvaldkonnad kasutavad oma kriteeriumeid. Lähtudes käesolevast raamatust, mis defineerib konflikti kui suhtestavate osapoolte vastasseisu mingites küsimustes on võimalik konflikti diagnoosides otsida vastust järgmistele põhiküsimustele.

1. Mis on konflikti põhiküsimus ja mis on põhiküsimus kummagi osapoole jaoks?

2. kes on konflikti osapooled?

3. Kui kaugele on konflikt arenenud?

4. Missugused on konflikti võimalikud arenguvõimalused?

Kuidas konstruktiivselt vastanduda?

Konflikti alguses saabub hetk, kui üks osapooltest sõnastab põhiküsimuse. Sageli on selleks pretensiooni või etteheite esitamine teisele osapoolele. Sellest, kuidas öeldakse välja, mis ei meeldi, sõltub suuresti konflikti edasine areng. Soovitatav on vastandudes välja öelda kolm asja: faktid, mida ma näen, tunded, mis mul tekiva, ja selle, mida ma tahan. Tulemuseks on see, et konflikt omandab põhiküsimuse ega minda isiklikuks. Mõlemad asjaolud on konflikti konstruktiivse lahendamise eelduseks.

Missugused on konfliktikäitumise stiilid?

Konfliktikäitumise stiil tähendab üldist käitumisviisi konfliktis. Üks levinumaid käsitlusi on eristada stuule vastavalt sellele, kuivõrd osapooled arvestavad, kas enda või teise soovide ja huvidega. Konflikte analüüsides on võimalik kirjeldada avatud ja varjatud võitlust, mille puhul toimub otsene jõukasutamine. Külmutamise korral välditakse tegeliku probleemiga tegelemist. Sellega sarnane on harmoniseerimine, kus püütakse luua ja hoida rahumeelseid tundeid. Hea lahendus on liisuheitmine, kui mõlemad pooled on sellega nõus. Kooseksisteerimise puhul lepitakse kokku, et kokku ei lepita, kuid jätkatakse koosolemist. Kompromissi puhul teevad mõlemad osapooled järelandmisi. Kapituleerimise korral üks annab tingimusteta alla. Lahkumineku puhul minnakse laiali, ilma et kumbki järele annaks. Koostöö tähendab lahenduse leidmist, mis arvestades mõlema osapoole huve ja vajadusi.

Mida tähendab koostöine konfliktistiil?

Koostöist konfliktistiili on nimetatud ka lahendamisele suunatud ja konstruktiivseks konfliktistiiliks. Selle toimimiseks peavd mõlemad osapooled olema huvitatud probleemi lahendamisest ning suhtuma nii konfliktiprotsessi kui ka teineteisesse mõistvalt. Koostöö puhul on oluline, et mõlemad osapooled saavad välja öelda oma arusaama ja et neid kuulatakse ja aktsepteeritakse. Koostöö tulemus arvestab mõlema osapoole huve ja vajadusi.

Mida tähendab lepitamine?

Lepitamine tähendab kõrvalseisja sekkumist konflikti, et leida konfliktile lahendus. Lepitajat peavad aktsepteerima mõlemad osapooled ning ta peab jääma võimaliku lahenduse suhtes erapooletuks. Lepitus on põhjendatud ennekõike siis, kui osapooled seda soovivad. Samuti siis, kui konflikt on jooksnud ummikusse, kui üks osapooltest on lootusetult allasurutud. Kui konflikt ähvardab muutuda vägivaldseks, võib olla põhjendatud jõuga sekkumine. Eskaleerunud konfliktide puhul on vajalik esmalt aidata osapooltel leida iseendid ja selles tegeleda osapooltevahelise suhtlemise taastamisega. Lepitaja ülesanne ei ole konflikti lahendada, vaid aidata osapooltevahelise suhtlemise kaudu neid jõuda oma konflikti lahenduseni.

Kuidas toimub lepitamine?

Lepitamine on protsess, mis läbid kindlaid astmeid. On oluline, et osapooled teaksid, kuidas lepitamisprotsessis käituda. Seepärast algab lepitamine käitumisreeglites kokkuleppimisega. Seejärel peab mõlemal osapoolel olema kindlustaud oma vajaduste, arusaamade ja tunnete väljaütlemise võimalus. Lepitaja ülesanne on tagada, et osapooled üksteist ära kuulaksid ja jõuaksid kokkuleppele konflikti põhiküsimuses. Sellele järgneb lahenduse vaagimine, kus kaalutakse võimalikke lahendusvariante. Lõpuks püütakse jõuda otsuseni, kuidas edasi toimida. Vajadusel sõlmida osapoolte vahel suuline või kirjalk kokkulepe, kuidas edasi toimida (Lehtsaar, 270-272).

KASUTATUD KIRJANDUS

Lehtsaar, Tõnu. Suhtlemiskonflikti psühholoogia, Tartu Ülikooli kirjastus, Tartu 2008

19