Konflikti lahendamine

4. Osa. Konfliktide lahendamine

Käesolev osa käsitleb konfliktide lahendamist kolmest vaatenurgast. Need vaatenurgad ei välist üksteist, küll aga tegelevad konfliktiga mõnevõraa erinevalt. Esimest võib nimetada kõrvaltvaataja perspektiiviks. Teine vaatenurk on konfliktis osaleja oma. Kolmas vaatenurk on lepitaja oma (Lehtsaar, 207).

4.1 Konfliktidiagnostika ja konstruktiivne vastandumine

Selles peatükis tuleb juttu kahes omavahel seotud valdkonnast. Esiteks sellest, kuidas üldse konflikti analüüsida, ning teiseks sellest, kuidas välja ütelda oma arusaam probleemist. Konfliktidiagnostika ehk konfliktide analüüsimisega kindlate kriteeriumite alusel saab tegelde nii algavate kui kaugelearenenud konfliktide puhul. Kõige otsesem seos diagnostika ja vastandumise vahel seisneb selles, et konfliktidiagnostika loob üldise konfliktide analüüsi oskuse, mis omakorda mõjutab seda, kuidas me sõnastame konflikti põhiküsimust.

Konfliktidiagnostika tähendab konflikti analüüsimist konkreetsete kriteeriumite alusel. Konfiktoloogias kasutatakse selle tegevuse kohta lisaks diagnostikale ka mõisteid konflikti hindamine ja konflikti analüüs. Konfliktidiagnostika võib olla huvipakkuv erinevatest vaatenurkadest. Esiteks annab konfliktidiagnostika võimaluse rakendada üldisi teoreetilisi seisukohti inimkäitumise, sh konflikti kohta. Teiseks tähendab konfliktidiagnostika mingi väärtussüsteemi teostamist- me pöörame tähelepanu sellele, mida peame oluliseks. Kolmandaks aitab see paremini mõista konfliktis toimuvat. Ning lõpuks on konfliktidiagnostika oluline ka konflikti lahendamise seisukohast (Lehtsaar, 209).

KONFLIKTIDIAGNOSTILISED KÄSITLUSED

Selles valdkonnas valitseb suur mitmekesisus. Ühtne ja üldtunnustatud süsteem puudub. Sellele aitab kaasa ka tõsiasi, et konfliktide hindamine ja lahendamine on väga subiektiivne tegevus, mille edukuse kriteeriumiks on ennekõike osapoolte ja/või ühiskonna suhtumine konflikti lahendamise edukusse. Sellepärast on erisugune teoreetiline taust ja praktika olnud arvukate erinevate hindamissüsteemide loomise põhjuseks. Levinumaid on süsteemne, psühhodünaamiline, atributsiooniteoreetiline ja strukturaalne käsitlus.

Üheks konfliktide diagnostilise teoreetilise aluse näiteks võib tuua süsteemiteooria (Papp jt, 1983). Sellest vaatenurgast lähtudes käsitletakse konflikti kui terviksüsteemi, milles toimuvad sisemised seaduspärasused. Oluline pole niivõrd üksikute inimeste käitumiseviisid, vaid nende käitumisviiside seosed. Ühe inimese käitumine mõjutab teise inimese käitumist, öeldud sõnad kutsuvad esile vastusõnad, muutus ühe inimese käitumises põhjustab muutusi teise inimese käitumises.

Psühhodünaamilised teooriad, mille kõige ilmekamaks näiteks on psühhoanalüüs, on seisukohal, et inimeste käitumine konfliktisituatsioonis on määratud ennekõike nende psühholoogilise loomuse ja mõtteviisiga. Sellise käsitluse puhul kasutatakse psühhoanalüüsi kategooriaid, nagu alateadvus, internaliseerimine, kaitsemehhanismid ja ego tugevus. Lahendamata siseprobleemid mõjutavad suhtlemiskonfliktide kujunemist kolmel tasandil.

1. Suhtumine välismaailma on ebaselge ja vastuoluline.

2. Lähisuhete eemalepeletamine tähendab seda, et lahendamata sisekonfliktiga inimestel on raske luua püsivaid lähisuhteid.

3. Maine ja usalduse kaotus tuleneb ebaselgetest ja vastuolulistest seisukohtadest.

Psühhodünaamilise käsitluse puhul liigub konfliktidiagnostika üldiselt üksikisikule.

Oluliseks konfliktidiagnostika mudeliks on atributsiooniteoreetilised käsitlused. Atributsiooniteooria käsitleb seda, kuidas inimesed seletavad ja põhjendavad enda ning teiste käitumist. Teooria teiseks objektiks on see, missuguseid tundeid omistavad käitumispõhjused inimestes tekitavad. Üldine seisukoht on, et inimesed kalduvad negatiivse käitumise põhjuseid nägema enda puhul valdavalt situatsioonis, teiste puhul aga iseloomus.

Atributsiooniteoreetiline konfliktidiagnostika püüab välja selgitada, kuidas inimesed konflikti mõistavad ja põhjendavad; missugustena nähakse konflikti võtmesüsteemi ja millega neid põhjendatakse.

Konfitoloogias on kõige enam levinud strukturaalne käsitlus. Sellest lähtudes käsitletakse konflikti kui konkreetsetest tingimustest või asjaoludest tulenevat käitumist. Eesmärgiks on kirjeldada osapoolte ja põhiküsimuse tunnuseid, mis mõjutavad osapoolte käitumist konfliktis. Seesuguse käsitluse puhul kirjeldatakse konkreetseid asjaolusid ja nende mõju inimeste käitumisele konfliktis. Vaatluse alla tulevas sellised kategooriad nagu osapoolte iseloomustus, vastastikuse usalduse määr, kindlustunde määr, kindlustunde määr teise osapoole suhtes ja konfliktisituatsiooni suhtes üldse, võimuambitsioonide ja reaalse võimu olemasolu osapooltes ja osapoolte vahel, võimaliku kasu ja kahju vahekord konflikti arenedes jt (Lehtsaar, 209-212).

KUIDAS LUUA OMA KONFLIKTIDIAGNOSTIKA SÜSTEEM

Oma konfliktidiagnostikasüsteemi läheb tarvis kõigil, kes tahavad konkreetset konflikti mõista ja analüüsida. See süsteem võib olla nii range ja teadlikult sõnastatud kui ka intuitiivne ja sõnaselgelt väljaütlemata. Oma süsteemi loomine taandub suuresti hindamiskriteeriumite valikule.

1. Konfliktidiagnostikat mõjutab uurija või nõustaja teoreetiline taust ja suhtumine konflikti üldse.

2. Konflikt on mitmetähenduslik nähtus, mis võib avalduda tunnetes, seisukohtades, käitumises, kuuluvuses, motiveerituses, suhtlemises, moraalsuses ja väärtushinnangutes.

3. Kollektiivselt tunnustatud diagnostlised kriteeriumid on kaalukamad kui individuaalselt kasutatavad.

4. Oluline on silmas pidada ka praktilisi eesmärke, miks me konflikti üldse hindame või analüüsime.

5. Hindamiskriteeriumid peaksid olema võimalikult lihtsad ja üheselt mõistetavad. Näiteks vastus kolmele küsimusele: kelle vahel, mis asjus ja kui kaugele on konflikt arenenud, on tegelikult oluline informatsioon.

Hinnangusüsteem:

1. Mis on konflikti põhiküsimus?

2. Kes on konflikti osapooled?

3. Kui kaugele on konflikt arenenud?

4. Milliseid võimalikke arenguid näeb juht oma firmasse sisese konflikti lahendamisel?

Konfliktidiagnostika on paindlik ja isikupärane tegevus. Mida detailsemalt suudame kirjeldada konflikti, seda rohkem on meil toimuva kohta informatsiooni. Mida rohkem on meil informatsiooni, seda paremini mõistame toimuvat. Ilmselt jääb jääb konfliktidiagnostika alati millekski subjektiivseks, mida õpitakse ja omandatakse konkreetsete konfliktide analüüsimise käigus. Samas mõjutab konfliktide diagnoosimine kogemus ilmselt meie endi käitumist konfliktides. Seda juba päris konflikti algusest peale (Lehtsaar, 215-218).

KONSTRUKTIIVNE VASTANDUMINE

Konflikti põhiküsimuse sõnastamine tähendab kõigepealt endas selgusele jõudmist. Pahatihti võivad esmased väljaütlemised olla sedavõrd emotsionaalsed ja ebamäärased, et nendele on raske kuidagi reageerida. Selle taga on aga tõsiasi, et ütleja ei tea ise, mida ta päris täpselt tahab. Selle kohta, kuidas põhiküsimust konstruktiivselt sõnastada ja seda välja öelda, on esitatud mitmesuguseid soovitusi. Williams soovitab probleemi väljaütlemise ehk vastandumissõnumi üles ehitada kolmeosalisena:

1. Faktid, mida ma näen.

2. Tunded, mis minus tekivad.

3. Mida ma tahan?

Faktid on kontrollitavad tõsiasjad. Mida faktipõhisem on konflikt, seda kergem on seda ohjata. Kui on fikseeritud konkreetsed faktid, siis on võimalik tegeleda millegi konkreetsega. Kui võrrelda kolme väljaütlemist, siis võime küsida, mis on kõigil kolmel juhul konflikti põhiküsimuseks. Esimesel juhul võiks selleks olla näiteks õiglus, teisel juhul töökaaslase isiksus, kolmandal juhul koristamata töökoht.

Tunded onkonflikti puhul oluline teema. Tunded kirjeldavad üsna täpselt, mis hinges toimub. Täpselt kirjeldatavad seisunid annavad aimu sellest, mis rääkijale oluline ja miks ta teatud fakte esile toob.

Mida ma tahan?- Eeldab ennekõike endas selgusele jõudmist. Kahe esimese väljaütlemise puhul on aimatav, mida ütleja tahab, kuid see pole sõnaselgelt välja öeldud. Oluline on märkida, et vastandumissõnumis loetud faktid ja taotlus peaksid olema üksteisega vastavuses. See tähendab, et see, mida me tahame, peaks rajanema faktidel, mida näeme, ja tunnetel, mida me tunneme. Enamjaolt ongi taotluseks faktide korrigeerimine st tegelikud muudatused on korras (Lehtsaar, 218-221).