• Vineeri toormaterjal, selle töötlemine, ettevalmistamine

Toore peab olema ümarpuiduna - vineeripakkudena. Ei või olla liiga kooniline, kõver, ovaalne. Pakk peab olema värskelt raiutud, väikese arvu kinnikasvanud okstega, sobiva tihedusega, sirge süüga, väheste okstega, puit peab olema kergelt liimitav, väikse liimi kuluga, heade lõike- ja lihvimisomadustega, hea värvitavuse, ja tugevusega, vastupidav mädanemisele ja putukatekahjustustele. Vineeripakkude leotamise eesmärkideks on puidu sulatamine (talvel), puidu pehmendamine ja puhastamine (väljastpoolt), niiskuse tasakaalustamine. Leotamise käigus soojendatakse vineeripakud sellise temp., mis võimaldab ümara paku pealispinnalt lõigatava spooni lahti kerida sileda lehena, ilma et see praguneks. Mida kõrgem temp. (soovitatav 70 ⁰C), seda parem spoon, kuid see tähendab ka suuremat energia- ja rahakulu. Spooni lõikamiseks peab puidu niiskus olema vähemalt 30%. Pinged peavad puuduma. Koorimist on soovitav teha vineerivabrikus, sest koort saab kasutada kütteks, liiv ja kivikesed eemaldatakse koos koorega, mistõttu terad püsivad kauem teravad, ümartreimise jäätmeid saab kasutada puidumassi valmistamiseks (koort alla 1%), samu jäätmeid võib kasutada PLP valmistamiseks, ümartreimine võimaldab tõsta spoonilõikepingi tootlikkust. Põhiliselt kooritakse vineeripakud rootorkoorimispingis. Vineeripakkude ettevalmistamisel puit esmalt järgatakse, et suurendada kvantitatiivset ja kvalitatiivset väljatulekut. Samuti peavad pakkude pikkused vastama pinkide võimalustele. Pakud Soome vabrikutes lõigatakse pikkustega 132, 162 ja 260 cm . Järkamisel pakk mõõdetakse, lõikekoht optimeeritakse arvuti abil ja lõigatakse kett- või ketassaega. Pakud toimetatakse pingi juurde vastavalt puuliigile ja pikkusele. Pakkude tsentreerimisest pingis sõltub spooni väljatulek. Vineeritööstuses kasutatakse selleks automaatikat, mis mõõdab paku läbimõõdu ja kuju viies kohas laseri, ultraheli või optiliste seadmetega. Arvuti töötleb mõõtmistulemused ja leiab optimaalse telgjoone. Peale seda pakk antakse tsentreerimisseadmest spindlite vahele kus ta tsentreeritakse. Mõlemad spindlid liiguvad hüdraulika abil.

• Saekettad tänapäevaste muutustega

??

Pilet nr 9

• Pinnakaredus. Pinnakareduse parameetrid. Tähistamine

Pinnakareduse all mõistetakse detaili pinna reljeefi moodustavaid suhteliselt väikese sammuga konarusi, mida vaadeldakse teataval kindlal lähtepikkusel. Karedus pingil töötlemisel sõltub pingi tüübist, teraliigi omadustest, töörežiimist (eendekiirus, lõikekiirus), vibratsioonikindlusest ja puidu ehitusest. Kui hoolikalt ka ei oleks pind töödeldud, ikkagi leidub seal puidu iseloomust, lõiketerade seadistamise ebatäpsustest, vibratsioonist, lõikamise iseloomust jne. tingitud ebatasasusi, karvkiulisust ja narmendust. Nürinenud instrumendiga töödeldud pinnal esinevad materjali väljakisu kohad. Pind on karvane. Pinna karedus määratakse aritmeetilise keskmisega ebatasasuste maksimaalsetest kõrgustest, mis on mõõdetud antud pinna mitmest piirkonnast. Pinnakaredus on eriti oluline lakkimisele ja poleerimisele minevate pindade juures, kokkuliimimisel, et saada tugev ühendus ja õhukese vineeriga kaetavate pindade juures. Kõige madalam pinnakaredus saadakse okaspuidu töötlemisel saeraamis.

Eristatakse järgmisi ebatasasusi: Makroebatasasus kujutab endast pinna kõrvalekallet ettenähtud pinna geomeetrilisest kujust. (kõmmeldumine). Lainelisus - pinnal vaheldumisi esinevad lohud ja kõrgendused suurte ettenihke kiiruste juures. Mikroebatasasused on väikesed materjali väljakisud ja lohud.

Puidu ja puidutoodete pinnakareduse määramisel kasutatakse järgmisi parameetreid: suurimate ebatasasuste aritmeetiline keskmine (R_max); profiili ebatasasuste suurim kõrgus (Rm); profiili kümne ebatasasuste kõrgus (Rz) ;profiili absoluutsete ebatasasuste keskmine aritmeetiline (Ra);profiili ebatasasuste madalamate kohtade keskmine samm (Sz)

Pinnakareduse tähised kantakse joonisele. Kirjanurgas peab olema näidatud materjali sortiment ning pinna karedus peab vastama antud materjali tehnilise dokumentatsiooni nõuetele. Tehniliste jooniste koostamisel tuleb juhinduda vastavatest eeskirjadest. Kui eseme kõik pinnad tuleb töödelda ühesuguse karedusega, siis näidatakse pinnakareduse sümbol kas kujutise juures, kirjanurga juures või joonisel tehniliste tingimuste osas. Märgile võib lisada selgituse, näit. 12,5 kõik pinnad.

• Höövelspoon, materjlai ettevalmsitamine ja lahtilõikamine. Tehnoloogia

Hööveldatud spoon saadakse puidupinnalt õhukese kihi lahtilõikamisega. Hööveldamine toimub puidukiududega perpendikulaarselt, kuid lõikeserv on kiududega peaaegu paralleelne. Hööveldatud spooni kasutatakse dekoratiivmaterjalina pindade vääristamiseks. Spooni parema joonise saamiseks on vaja lõigata teatud suunas. Seetõttu dekoratiivset spooni ei saa koorimisega. Höövelspooni saamiseks kasutatakse sagedamini kõvalehtpuid, millel on ilus tekstuur. Paksus höövelspoonil on nt: 0,6; 0,8; 1 mm. Mikrospoonil alates 0,05 mm. Höövelspooni tooraine esmalt saetakse ristikiudu ettenähtud pikkuseks. Iga nott saetakse pikuti lahti, saadakse kahetahuline pruss. Kui tarvis siis pruss saetakse veel pikuti kaheks pooleks. Saadud prussikud töödeldakse aurutuskambris või autoklaavis Spooni hööveldusmasinas hööveldatakse spoon, mis kuivatatakse rullikutega kuivatis, lõigatakse vajalik pikkus ja pakitakse. Pakitakse sellises järjekorras, nagu lehed tulid hööveldamisest igast prussikust eraldi komplekteeritult. Kuivatatud ja nööriga kinniseotud pakki ühe prussiku tekstuuri säilitamisega nimetatakse knooliks.

• Nürinemisaja aja arvutamine. Mõjufaktorid