1. Töökohale esitatavad nõuded haridusasutuses

Selles peatükis tööb töö autor välja nõuded töökeskkonnale ja tööandjale töökeskkonnaalase tegevuse korralduse alusel. Töö autor kasutab alljärgnevaid seaduseid selles peatükis:

• Töötervishoiu ja tööohutuse seadus RT I, 16.04.2014, 9

• Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded RT I 2007, 42, 305

• Tervisekaitsenõuded koolidele RT I, 28.08.2013, 10

• Ohumärguannete kasutamise nõuded töökohas

• Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord

• Esmaabi korraldus ettevõttes kehtestamine RTL 2000, 6, 63

• Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded mürast mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna müra piirnormid ja müra mõõtmise kord RT I 2007, 34, 214

1. Töökeskkonnaalase tegevuse korraldus

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 4 Töökoht  lg 2 alusel peab tööandja kujundab ja sisustab töökoha nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu.

Tööandja peab tagama :

• ohutu töökoha;

• ohutud töömeetodid;

• ohutud masinad, seadmed, töövahendid;

• vajaliku väljaõppe ja koolituse, kontrollimeetmed;

• vajalikud kaitsevahendid ja kaitseriietuse juhul kui ohte ei saa kõrvaldada;

• vastavad plaanid ja skeemid hädaolukordadeks;

• vajaliku väljaõppe hädaolukordades tegutsemiseks;

• võimalike riskide kontrollimise;

• olmeruumide olemasolu ja korrashoiu;

• vajadusel oma ala asjatundjate abi töökeskkonna ohutuks muutmisel ja töötervishoiu teenuste osutamiseks. (Töökeskkonna sisekontrolli..., s.a)

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12 lg 5 alusel peab tööandja ja töötaja on kohustatud ohutu töökeskkonna nimel tegema koostööd. Selleks konsulteerib tööandja eelnevalt töötajate, töökeskkonnavolinku või töötajate usaldusisikuga kõigis töökeskkonnaga seotud küsimustes, mis puudutavad töökeskkonna parandmaise abinõude kavandamist, esmaabi andmist, päästetööde tegemise ja töötajate evakueerimise eest vastutavate töötajate määramist, töötervishoiu ja tööohutuse alase väljaõppe kavandamist ja korraldamist ning uute tehnoloogia ja töövahendite valikut ja rakendamist. Tööandja arvestab võimaluse korral tehtud ettepanekuid ning kaasab töötajad kavandatu elluviimisesse.

Juhtkonna ja töötajate või nende esindajate vaheline koostöö ettevõttes on oluline organisatsiooniliste abinõude element, mida on vaja rakendada tööõnnetuste ja kutsehaiguste ärahoidmiseks töökohal. Tööandjail on erinevaid kohustusi ohutu ja tervisliku töökoha eest hoolitsemisel, töötajad peaksid tegema koostööd, võimaldamaks oma tööandjal neid kohustusi täita. (Alli, 2002, lk 46) Tööandja ja töötajate vaheline koostöö loob eeldused tööterviskoiu otstarbekaks planeerimiseks ja edasiarendamiseks (Taskinen, 2004, lk 36)

Töötajate täielik osalemine igas töötervishoiu ja –ohutuse heaks kavandatud programmis tagab mitte üksnes selliste meetmete tõhususe, vaid võimaldab tagada mõistliku kuluga säilitada töötervishoiu ja –ohutuse vastuvõetavat taset. (Ibid., lk 46)

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 1 alusel on tööandja kohustatud viima läbi süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, mille käigus ta kavandab, korraldab ja jälgib töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes vastavalt käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. Töökeskkonna sisekontroll on ettevõtte tegevuse lahutamatu osa, millesse on kaasatud töötajad ja mille aluseks on töökeskkonna riskianalüüsi tulemused.

Sama seaduse punkt 2 täiendab veel, et tööandja peab igal aastal läbi vaatama töökeskkonna sisekontrolli korralduse ja analüüsima selle tulemusi ning vajadusel kohandama abinõud muutunud olukorrale (Soon, S. Ja Soon, A. 2003, lk 43)

Sisekontroll on süstemaatiline tegevus, mis on kavandatud tagamaks ettevõtte igakülgse tegevuse planeerimist, organiseerimist, korraldamist ja ülevaatamist vastavalt töökeskkonda reguleerivatel õigusaktidel. (Tööohutuse ja töötervishoiu..., 2011, lk 59)

Sisekontrolli all töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas mõistetakse töö planeerimist, juhtimist ja järelvalvet eesmärgiga täita töökeskkonda reguleerivate õigusaktide nõudeid. (Tööohutuse ja töötervishoiu..., 2011, lk 59)

Sisekontrolli peamiseks eesmärgiks on tagada, et töötervishoidu ja tööohutust reguleerivaid õigusakte ettevõttes täidetakse, et toimuks ka ettevõttesisene planeerimine, tegevuse juhtimine ja kotroll nende nõuete täitmise üle. Peamine eesmärk, kui rääkida ka tööandja kasust, peaks olema kaitsta nii materiaalseid väärtusi, kui ka inimressursse. (Soon, S. Ja Soon, A. 2003, lk 43)

Tööandja peab kaasama sisekontrolli läbiviimiseks ka töötajad. Sisekontrolli strateegia peaks algama juhtkonnapoolse kohustuste ja vastuste äranäitamisega ning ettevõtte töökeskkonnaalase töö eesmärkide püstitamisega. (Tööohutuse ja töötervishoiu..., 2011, lk 60)

Tuleb välja selgitada kõik igapäevased tegevused. Nendeks võivad olla töötajate koolitamise kord, isikukaitsevahendite kasutamine, seadmete ja masinate kasutamine, puhastamine, hooldus- ja remonditööd jne. Samuti tuleb süstematiseerida olemasolevad töökeskkonnaalane dokumentatsioon ning teha see kõikidele töötajatele teatavaks. (Ibid., lk 63)

Töökeskkonna sisekontrolli strateegia kavandamisel tuleb arvesse võtta tööandja põhilised töötervishoiu ja tööohutuse seadusega ning muude õigusaktidega sätestatud kohustused. (Töökeskkonna sisekontrolli..., s.a)

Töökeskkonna sisekontrolli tulemusi kasutavad oma töös töökeskkonnaspetsialist, töökeskkonnavolinik ja töökeskkonnanõukogu. (Sisekontroll, s.a)

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 3 alusel on tööandja kohustatud korraldab töökeskkonna risikianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdetakse vajaduse korral nende parameetrid ning hinnatakse riske töötaja tervisele ja ohutusele, arvestades tema ealisi ja soolisi iseärasusi, sealhulgas eririske käesoleva seaduse Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-s 10 nimetatud töötajate ning töökohtade ja töövahendite kasutamisega, töökorraldusega seotud riske. Risikanalüüsi tulemused vormistatakse kirjalikult ja neid säilitatakse 55 aastat.

Riskianalüüs on süstemaatiline kindlas korras läbiviidud tegevus, mitte range teaduslik protseduur. Enamasti pole selleks tarvis põhjalikke matemaatilisi teadmisi. Meetod riskianalüüsi läbiviimiseks peaks olema küllaltki lihtne, et seda rakendada võimalikult paljudes erineva profiili ja tegevusvaldkonnaga ettevõtetes. (Töökeskkonna sisekontrolli..., s.a)

Riskianalüüs on riski hindamise osa. Mõningal juhul mõeldakse riskianalüüsi all ainult spetsiaalseid riskianalüüsi meetodeid, mis nõuavad erikomisjoni tööd mitmeks tööpäevaks. Selline spetsiaalne riskianalüüs ei ole vajalik kõigis ettevõtetes, asutustes. Tegevuste puhul, mis on ohutumad (kui ei ole otseselt tegemist tootmisega), võib piirduda riskide läbivaatamisega hindamislehe baasil ja sellele järgneva riski suuruse hindamisega. (Tint, 2007, lk 43)

Riskianalüüs võib vastavalt olukorrale, vajadusele ja selle läbiviija(te)le olla väga erinev. Lihtsaim viis on liikuda ringi töökohal ning teha kindlaks võimalikud ohud vastavalt riskianalüüsi läbiviija(te) pädevusele ja kogemusele. Sellise riskianalüüsi eesmärgiks on saada ülevaade töökohal esinevatest ohtudest ja nende mõjust. Kõik tähelepanekud märgitakse üles ja nn kaardistatakse ohutegurid ning hinnatakse neist tulenevad riskid. (Töökeskkonna sisekontrolli..., s.a)

Riskianalüüsi eesmärgiks on leida töökeskkonnas kõik ohud, mis võivad tekitada kahju töötaja tervisele või keskkonnale (sh ka ettevõtte varale), hinnata taolise sündmuse tekkimise tõenäosust ja tekkiva kahju suurust ning lõpuks mõelda, mida saaks ette võtta, et see oht kunagi ei realiseeruks – ei juhtuks tööõnnetusi, õnnetusjuhtumeid ja töötajatel ei tekiks tööga seotud haigestumisi. (Riskianalüüs, s.a)

Riskianalüüsi võib läbi viia nii tööandja või tema esindaja ise, kuid ta võib selle osta ka vastavalt teenusepakkujalt (Riskianalüüs, s.a).

Riskide hindamine viiakse läbi etappidena. Esmalt kogutakse info töökeskkonna, tööprotsessi ja töötajate kohta. Kogutud info põhjal tuvastatakse töökeskkonnas olevad ohutegurid. Seejärel viiakse läbi ohuteguritega seotud riskide hindamine – hinnatakse võimaliku tagajärje raskusastet ning selle tõenäosust ning otsustatakse, kas risk on lubatav või mitte. Teades riskide tõenäosust ja tagajärgede raskusastet kavandatakse järgmisena tegevused riski kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Viimase etapina dokumenteeritakse kogu riskihindamine – saadud dokumenti nimetataksegi töökeskkonna riskianalüüsiks. (Riskianalüüs, s.a)

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 4 alusel on tööandja kohustatud töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ettevõtte kõikidel tegevusaladel ja juhtimistasanditel korraldatavad tegevused töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks, nende ajakava, teostajad, ning eraldama selleks vajalikud vahendid

Pärast riskianalüüsi on selge, et avastatud vigade ja probleemidega tuleb midagi peale hakata, et need ei põhjustaks kahju ei inimesele ega ka varale. Selleks on vaja tegevuskava, kuhu saaks kirja, millised on need tegevused, mida me probleemide lahendamiseks ette võtame ja millise aja jooksul see toimuma hakkab. (Soon, S. Ja Soon, A. 2003, lk 52)

Tegevuskava on põhimõtteliselt töökeskkonnaalaste tegevuste dokumenteerimine, näidates, kuidas on ettevõttes korraldatud töötervishoiu ja tööohutuse probleemid. Tegevuskava on abiks tööõnnetuste ja kutsehaigestumiste vältimisel. Väikeettevõtetes peaks strateegia olema koostatud võimalikult lihtsas vormis. (Töökeskkonna sisekontrolli..., s.a) Kirjalik kava peab olema ajakohane, selge, töötajatele arusaadav. Koostatud kava on aluseks riskide süstemaatilise kontrollimise tulemused. Kavas peavad olema märgitud vastutajad ja täitmise aeg. (Töökeskkonna sisekontrolli..., s.a) Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus kõik loodavad kellegi teise peale ja lõpuks on probleem ikka lahendamata (Soon, S. Ja Soon, A. 2003, lk 52-53).

Tööandja peab iga-aastases tegevuskavas ära näitama, milliseid abinõusid planeerib ta kavandada töökeskkonna parandamiseks. Tegevuskavast peab selguma, mis ajaks peavad olema planeeritud abinõud tarvitusele võetud. Tegevuskavasse ei pea kirja panema koheselt rakendatavaid abinõusid ega selliseid, mis pole seotud töö planeerimisega. (Töökeskkonna sisekontrolli..., s.a)

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 4 alusel on tööandja kohustatud korraldama uue töökeskkonna riskianalüüsi, kui töötingimused on muutunud, töövahendeid või tehnoloogiat on vahetatud või uuendatud, kui on ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta inimese tervisele, kui õnnetuse või ohtliku olukorra tõttu on riskitase esialgse tasemega võrreldes muutunud või kui töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise.

Tehnoloogiline progress saab töötingimuste ja töö sisu parandamisel mängida olulist rolli, kuid võib tuua kaasa ka uued ohud. Seepärast tuleks kanda erilist hoolt nii tehnoloogia valiku, kui ka selle rahvusvahelise ülevõtmise eest, joidmaks ära potensiaalseid ohte ning tagamaks tehnoloogia kohandamise kohalike tingimustega. Iga kord, kui juurutatakse uus tehnoloogia, peaks toimuma juhtkonna ja töötajate esindajate vahel konsultatsioon (Alli, 2002, lk 85).

Tuleb kindlaks teha tööpaigas kasutatava tehnoloogiaga (seadmed, ained ja protsessid) seonduvad ohud, samuti võtta tõhusaid meetmeid nende kõrvaldamiseks või kontrollimiseks (Ibid., lk 85-86).

Uue tehnoloogia juurutamisega peaks kaasnema piisav teave ja väljaõpe (Ibid., lk 86).

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 6 alusel on tööandja kohustatud teavitama töötajaid töökeskkonnavolinike, töökeskkonnanõukogu liikmete ja töötajate usaldusisikute kaudu ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 12 alusel on tööandja kohustatud tutvustama töötajatele töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning kontrollima nende täitmist.

See valdkond on väga oluline, kuna paljude tööõnnetuste analüüsis tuleb välja õnnetuse ühe põjustajana töötaja puudulik juhendamine, ohutusjuhendite ebapiisavus, juhendi nõuete eiramine või midagi muud sellesarnast. (Soon, S. Ja Soon, A. 2003, lk 36)

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 13 alusel on tööandja kohustatud korraldama töötajale enne tööleasumist või töö vahetamist töökohale ja ametile vastava tööohutus ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe. Juhendamist või väljaõpet tuleb korrata, kui töövahendeid või tehnoloogiat vahetatakse või uuendatakse.

Töötervishoiu ja tööohutuses peab tööandja üheks kohustuseks kõigepealt koostada ja kinnitada ohutusjuhendid tehtavate tööde ja kasutatavate töövahendite kohta. Samuti peab tööandja andma töötajale juhised keskkonna saastamisest hoidumiseks. Pärast juhendite koostamist peab tööandja korraldama töötajale vajaliku juhendamise ja väljaõppe enne tööle asumist või töö vahetamist. Kui töövahendeid vahetatakse või uuendatakse tehnoloogiat, tuleb juhendamist korrata. (Soon, S. Ja Soon, A. 2003, lk 37)

Väljaõpe on üks tähtsamaid tööandjate täidetavaid ülesandeid. Töötajad peavad teadma mitte üksnes seda, kuidas oma tööd teha, vaid ka seda, kuidas kaitsta omaenda ning töökaaslaste elu ja tervist. Ettevõttes vastutavad juhid ja keskastme juhid selle eest, et töötajaid õpetatakse piisavalt välja tööks, mida nad arvatavasti hakkavad tegema. (Alli, 2002, lk 23)

Pidev täiustuste sisseviimine tööprotsessi on oluline, ent võimalik üksnes siis, kui kõik asjaosalised on korralikult väljaõpetatud. Väljaõpe on oluline element tervisliku ja ohutu töökoha hoidmisel ja olnud paljude aastate kestel töötervishoiu ja –ohutuse juhtimise lahutamatu koostisosa. Kõik juhid, keskastme juhid ja töötajad vajavad väljaõpet. Ettevõtte töötajatele ja nenede esindajatele tuleks korraldada ajakohane väljaõpe töötervishoius ja –ohutuses. Juhtkonna asi on anda vajalikke juhtnööre ja teha väljaõpet, arvestades töötajate eri katekooriate ülesandeid ja võimeid. Väljaõppe esmane roll töötervishoiu ja –ohutuses on edendada tegutsemist. See peab stimuleerima tedlikkust, edastama teadmisi ning aitama õpetuse saajatel oma rolle kohandada. (Ibid., lk 47)

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 15 lg 2 p 1 alusel on tööandja võimaliku õnnetusjuhtumi puhul kohustatud korraldama sideühenduse hädaabinumbriga 112.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 15 lg 2 p 3 alusel on tööandja võimaliku õnnetusjuhtumi puhul kohustatud määrama inimeste ohualast väljaviimise ja päästetööde tegemise eest vastutavad töötajad, korraldama neile väljaõppe ning teavitama nendest ettevõtte töötajaskonda. Nende töötajate arv, väljaõpe ja nende käsutuses olev vasrustus peavad vastama ettevõtte suurusele ja ohu eripärale.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 15 lg 2 p 5 alusel peab töötajatel tõsise ja vältimatu õnnetusohu korral olema võimalik lahkuda oma töökohalt või ohualalt kiiresti ja ohutult. Selleks peavad evakuatsioonipääsud ja –teed olema takistuseta ning varustatud piisava turvavalgustusega ja evakuatsioonimärkidega.

Märkide olulised tunnused on ristküliku või ruudu kuju, valge piltkiri rohelisel taustal, kusjuures roheline osa moodustab vähemalt 50% märgi pindalast. (Ohumärguannete kasutamise nõuded töökohas, 2004, § 9)

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 16 lg 2 alusel peab tööandja töökeskkonnaspetsialisti määrama oma töötajate hulgast. Pädeva tööaja puudumisel peab tööandja kasutama pädevat ettevõttevälist teenuseosutajat.

Töökeskkonnaspetsialist on töökeskkonna alal pädev insener või muu töökeskkonnaõpetust saanud spetsialist ettevõttes, keda tööandja on volitanud täitma töötervishoiu- ja tööohutusalaseid ülesandeid (Tööohutuse ja töötervishoiu..., 2011, lk 23). See peaks olema tasustatud ametikoht, kuna töökeskkonnaspetsialisti tööks on tööandja eest töötervishoiu ja tööohutuse korraldamine. Töökeskkonnaspetsialist peab olema tööandja parem käsi töökeskkonnaalase tegevuses ja kogu selle valdkonna strateegiate elluviimises. Strateegia eesmärgiks on tervem töökeskkond, terve ja tööd teha jõudev töötaja ja tänu sellele ka parem äri. (Soon, S. Ja Soon, A. 2003, lk 28)

Tööandja varustab töökeskkonnaspetsialisti tööks vajalike vahenditega (Ibid., lk 27). Töökeskkonnaspetsialisti ametisse määramine või tööle võtmine ei vabasta tööandjat vastutusest töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas (Ibid., lk 23).

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 16 lg 4 alusel töökeskkonnaspetsialist peab tundma töötervishoidu ja tööohutust reguleerivaid õigusakte ja ettevõtte töötingimusi, neid jälgima ja kontrollima ning võtma tarvitusele abinõud töökeskkonna ohutegurite mõju vähendamiseks.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse sõnastuses on töökeskkonnaspetsialist insener või muu apetsialist eeldusel, et ta on saanud õpetust töökeskkonna alal. Ta peab tundma töötervishoidu ja tööohutust regulerrivaid õigusakte, tundma ettevõtte töö spetsiifikat, olema ka piisavalt pädev otsustamaks, kas mõni töö, mida parasjagu ettevõttes tehakse, võiks olla ohtlik töötajate elule või tervisele. (Soon, S. Ja Soon, A. 2003, lk 28-29)

Töökeskkonnaspetsialist on kohustatud peatama ajutiselt töö ohtlikus töölõigus või keelama ohtliku töövahendi kasutamist, kui on tekkinud otsene oht töötaja elule või tervisele ja kui ei ole võimalik muul viisil kõrvaldada. (Ibid., lk 27)

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 16 lg 10 alusel tööandja teavitab määratud töökeskkonnaspetsialistist Tööinspektsiooni kohalikku asutust kirjalikult kümne päeva jooksul, esitades tema ees- ja perekonnanime, ametikoha ning kontaktandmed.

Oluline on meeles pidada, et töökeskkonnaspetsialisti ametisse määramisest peab tevitama ka kohalikku Tööinspektsiooni kümne päeva jooksul (Soon, S. Ja Soon, A. 2003, lk 30).

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 17 lg 2 alusel peavad ettevõttes, kus töötab 10 või rohkem töötajat, valima töötajad enda hulgast ühe töökeskkonnavoliniku. Kui ettevõttes on töötajaid vähem, kui 10, on tööandja kohustatud konsulteerima töötajatega tööohutuse ja töötervishoiu küsimustes.

Töökeskkonnavolinik on töötajate esindaja töökeskkonna alases töös (Soon, S. Ja Soon, A. 2003, lk 30). Kui palju peab olema ettevõttes töökeskkonnavolinikke, pole üheselt paika pandud. Määratud on ainult see, et volinik peab olema töötajate hulgast valitud, kui töötajaid on ettevõttes üle kümne. (Soon, S. Ja Soon, A. 2003, lk 30). Kui ettevõttes on alla kümne töötaja, siis peab tööandja nõustama kõiki töötajaid töötervishoiu ja tööouhutuse küsimustes. (Ibid., lk 31)

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 17 lg 4 alusel peab tööandja korraldama töökeskkonnavolinike valimisteks töötajate üldkoosoleku, milles kõigil töötajatel on võimalik osaleda, kas otse või lihtkirjalikult volitatud isiku kaudu. Valimised loetakse toimunuks, kui neis on osalenud vähemalt 50 protsenti kõigist töötajatest. Valimiste kord sätestatakse kollektiivlepingus või muus tööandja ja töötajate vahelises kirjalikus lepingus. Tööandja teeb valitud töökeskkonnavolinike nimed ja ametid Tööinspektsiooni kohalikule asutusele teatavaks valimistest arvates kümne päeva jooksul.

Töökeskkonnavolinikuks saadakse töötajate üldkoosolekul toimuva valimise käigus, kus töötajad peavad endi hulgast valima inimese, kes oleks „sillaks“ tööandja ja töötajate vahel (Soon, S. Ja Soon, A. 2003, lk 30). Ka töökeskkonnavolinike nimed on vaja teatavaks teha kohalikule Tööinspektsioonile kümne päeva jooksul pärast valimist (Soon, S. Ja Soon, A. 2003, lk 31).

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 17 lg 7 alusel ei tohi töökeskkonnavolinik oma ülesannete täitmise tõttu sattuda ebasoodsasse olukorda, kui ilmneb tema ja tööandja huvide konflikt.

Kardetakse, et oma tegutsemise tõttu võib töökeskkonnavolinik sattuda ebasoodsasse valgusesse tööandja silmis, mida tegelikult siiski kartma ei peaks. Seda mitmel põhjusel. Esiteks ei tohi tööandja unustada, et töökeskkonnavoliniku selline tegutsemine on seaduses sätestatud ja töökeskkonnavoliniku otsene kohustus. Teiseks on töökeskkonnavoliniku töölt vabastamine lubatud ainult asukohajärgse tööinspektori nõusolekul, kus juures tööinspektor peab kontrollima, kas töölt vabastamine (töölepingu lõpetamine) ei ole tingitud tema töökeskkonnavoliniku tegevusest, selleks peab olema muu objektiivne põhjus (Soon, S. Ja Soon, A. 2003, lk 32)

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 6 lg 2 alusel peab tööandja rakendama abinõusid, et füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski vältida või viia see võimalikult madalale tasemele.

Füüsikalised ohutegurid on:

1. müra, vibratsioon, ioniseeriv kiirgus, mitteioniseeriv kiirgus (ultraviolettkiirgus, laserkiirgus, infrapunane kiirgus) ja elektromagnetväli;

2. õhu liikumise kiirus, õhutemperatuur ja -niiskus, kõrge või madal õhurõhk;

3. masinate ja seadmete liikuvad või teravad osad, valgustuse puudused, kukkumis- ja elektrilöögioht ning muud samalaadsed tegurid.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 6 lg 4 Töökoha sisekliima – õhutemperatuur ja -niiskus ning õhu liikumise kiirus – peab olema tööülesande täitmiseks sobiv, tagada tuleb töökohtade varustatus värske õhuga. Sobiva sisekliima määramisel tuleb arvestada töötajate arvu ruumis, töötajate vaimset ja füüsilist koormust, tööruumi suurust, kasutatavate töövahendite spetsiifikat ning tehnoloogilise protsessi laadi.

Ruumi sisekliima tähendab sedasama, mida varasem termin mikrokliima. (Soon, S. Ja Soon, A. 2003, lk 65). Arvesse peaks võtma ka seda, milline on tööruumis olevate esemete ja pindade temperatuur, kas nad kiirgavad ise lisasoojust või hoopis jahutavad ruumiõhku (Ibid., lk 65).

Õhutemperatuuri puhul loetakse optimaalseks vahemikuks 18 – 24 C, kuid paljuski sõltub sellise temperatuuri taju ka sisekliima teistest parameetritest. Kui tegemist on paraja sisekliimaga, kus inimestel on hea töötada, siis on selge, et probleeme ei ole ja kõik on rahul. Kuuma ja külma kliima puhul hakkavad juba tekkima tervisehädad. (Ibid., lk 67)

Õhu liikumine soodustab õhu temperatuuri tajumist, soodustab aurumist, tagab ruumides korraliku õhuvahetuse. Optimaalseks kiiruseks sõltuvalt töötingimustest loetakse 0,1 – 0,4 m/s. Istuva töö puhul on sobivaim liikumiskiirus 0,1 – 0,2 m/s. (Ibid., lk 70)

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 9 lg 3 alusel peab tööandja töötaja füüsilise ja vaimse ülekoormuse vältimiseks kohandama töö töötajale võimalikult sobivaks. Töökoha kujundamisel ja töö korraldamisel peab arvestama töötaja kehalisi, vaimseid, soolisi ja ealisi iseärasusi, tema töövõime muutumist tööpäeva või vahetuse jooksul ning võimalikku pikaajalist üksinda töötamist.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 9 lg 3 alusel peavad töökeskkonna müra ja vibratsioon olema sellise tasemega, et nende kahjulik toime töötajale oleks välditud või viidud võimalikult madalale tasemele ka pikaajalise töötamise vältel. Kontsentreerumist, mõtlemist, otsustamist ja suhtlemist vajava töö puhul ei tohi müra segada tööülesande täitmist. Müra ei tohi segada helisignaalide arusaadavust.

Vibratsiooni kahjuliku toime ennetamiseks on oluline kõigepealt hinnata (mõõta) selle suurust töövahenditel või ruumis (põrandal). Järgnevalt tuleb otsustada, kas on võimalik muuta mootor vibratsioonivabaks või vähem vibratsiooni tekitavaks. Oluline on püüda vähendada vibratsiooni ülekannet, kasutades vibratsioonis summutavaid materjale. Töökorralduslikult tuleb jälgida tööaega ning võimaldada töötajatele puhkepause organismi taastamise soodustamiseks. (Soon, S. Ja Soon, A. 2003, lk 86)

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 6 alusel peab tööandja viima töötaja töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes sätestatud korras tema nõudmisel ja arsti otsuse alusel ajutiselt või alaliselt teisele tööle või kergendama ajutiselt tema töötingimusi.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 6 alusel peab tööandja registreerima kõik ettevõttes tekkinud olukorrad, mis oleksid võinud lõppeda õnnetusjuhtumiga, ja nendest töötajaid teavitama ning rakendama abinõusid selliste olukordade kordumise vältimiseks.

Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuete § 2 lg 1 alusel peab töötamiskoht olema kujundatud nii, et töötaja saaks oma asendit muuta ja leida sobiva tööasendi.

Õige tööasendi saavutamiseks tuleb teada, milline on keha loomulik asend ning püüda seda arvutiga töötamiskoha sisseseadmisel saavutada. Loomulikus kehaasendis töötamine aitab vähendada stressi ja lihaspingeid ning vähendab riski haigestuda ülekoormushaigustesse. (Tööohutuse ja töötervishoiu..., 2011, lk 137)

Ebasobiva koormamise tagajärjeks on niinimetatud lihaste enneaegne väsimine, tugi- ja liikumiselundite vaegused, raskused keskendumisel ning väärad arusaamised ja liikumistegevused (Tint, 2007, lk 63).

Vaatamata sellele, kui ideaalne su tööasend ka ei ole, ei saa pikki tunde ühes asendis töölaua taga istumist kuidagi tervislikuks pidada. Seetõttu tuleks tööasendit tööpäeva jooksul korduvalt muuta. Eriti suur tähelepanu tuleks oma kehahoiuakule pöörata tööpäeva teisel poolel, mil keha hakkab väsima. (Tööohutuse ja töötervishoiu..., 2011, lk 138)

Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuete § 2 lg 3 alusel peavad tooli ja töölaua või töötasandi paigutus tagama töötajale ergonoomiliselt õige kehaasendi. Töötooli konstruktsioon ja muud omadused peavad vastama töö laadile. Töötooli kõrgus peab üldjuhul olema reguleeritav ning seljatoe kõrgus ja kaldenurk muudetavad.

Ergonoomika lähtekohaks on inimeste kehaehituse (keha pikkus, käte, jalgade pikkus) erinevus – füsioloogiline pool, teisalt tundeseisund ning väsimusaste – psüühika pool (Tint, 2007, lk 63).

Jalgade liigutamise võimalus laiuti 51 cm. Jalgade liigutamise võimalus sügavuti on vähemalt 38 cm põlvede kõrgusel, 60 cm tasasel pinnal. Istme kõrgus 40-58 cm. Tooli mõõtmed 33-43 cm sügavus, 45-51 cm laius, sile esiosa. Istme sügavus soovitavalt 0-10 kraadi ette ja taha. Seljatoe mõõtmed: kõrgus 38-51 cm, laius 33 cm. Seljatoe kõrgus 8-15 cm. Seljatoe kalle ligikaudu 15 kraadi. Nurk seljatoe ja istme vahel 60-100 kraadi. (Tööohutuse ja töötervishoiu..., 2011, lk 130)

Tooli sobivaks kohandamiseks on vaja reguleerimisvõimalustega tooli ning oskust reguleerimismehhanisme kasutada (Ibid., lk 23).

Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded § 3 lg 2 alusel peavad tööruumid olema küllaldase kõrguse ja pindalaga, mis võimaldab töötajatel tervist kahjustamata oma tööd teha. Töötaja kohta peab tööruumis olema õhuruumi vähemalt 10 m3 (õhuruumi arvestamisel võetakse ruumi kõrgusest arvesse kuni 3,5 m).

Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuete § 3 lg 3 alusel peavad tööruumid olema väliskeskkonnast piisavalt termoisoleeritud, arvestades selles ruumis tehtava töö laadi. Tööruumi ehitus- ja viimistlusmaterjalid peavad olema tervisele ohutud ning kergesti puhastatavad.

Õhutemperatuuri tõus vähendab tähelepanu. Igale tööle on vajalik oma temperatuur. Näiteks kantseleitöö seab temperatuurile suured nõudmised, kuna see on kerge istumistöö, mille puhul inimese soojustoodang on väike. Uurimuste järgi tunneb kantseleitööd tegev inimene end mugavalt 22-24 kraadi juures. Kuumades tingimustes esitatakse organismile suuremaid nõudmisi. Lihased väsivad kergemini, nende sooritusvõime alaneb ja lisanduvad inimlikud vead. (Tint, 2007, lk 68)

Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuete § 3 lg 4 alusel tuleb tööruumid ja töövahendid hoida puhtad.

Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuete § 7 lg 1 alusel peab tööruumis toimuma küllaldane õhuvahetus. Selle taseme määramisel arvestatakse töötajate arvu ruumis, töötajate füüsilist koormust, tööruumi suurust ning kasutatavate seadmete hulka ja eripära.

Õhuvahetus tähendab siseõhu kvaliteedi hoidmist heal tasemel, tuues selleks õhku sisse ja eraldades ruumist. Õhuvahetus võib toimuda mehaanilise või loomuliku ventilatsiooni teel. Halb õhuvahetus lisab tuuletõmbust ja tähelepanu nõudvast töös ka vigade esinemise võimalust. (Tint, 2007, lk 68) Loomulik ventilatsioon saavutatakse sise- ja välisõhutemperatuuride ja rõhkude erinevusega, tuule mõjul, akende ja valguskuplite kaudu (Tint, 2007, lk 93) . Puuduseks on see, et sisenev õhk tuleb ruumi ilma puhastamata, soojendamata või jahutamata, ka väljuvat õhku ei saa puhastada (Ibid., lk 93).

Mehaaniline ventilatsioon jaguneb üld- ja kontventilatsiooniks. Mehaanilise ventilatsiooniga kaasneb suur energiakulu. Õhku saab soojendada, jahutada, puhastada, kuivatada, niisutada. (Ibid., lk 93). Kohtventilatsiooni kasutatakse üksikute seadmete juures, kas mürgiste gaaside paikseks eraldamiseks või ka näiteks töötajate jahutamiseks muust töökeskkonnast eraldatud protsesside puhul (Ibid., lk 93).

Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuete § 8 lg 2 alusel peab valgus olema suunatud nii, et ei tekiks häirivaid varje ning, et see ei pimestaks otse ega peegeldunult. Vältima peab heleduste suuri erinevusi töötaja liikumisel ühest ruumist või ruumiosast teise ning valgusallikast lähtuva valgusvoo värelust.

Mida täpsem on töö, seda suurem peab olema valgustatus (Ibid., lk 85).

90% kogu infost, mis tuleb ümbritsevast keskkonnast, saab inimene nägemise kaudu (Ibid., lk 85).

Valgustusele esitatavad nõuded: peab olema küllaldane ja vastama tehtava töö iseloomule, peab olema ühtlane, objekti ja fooni vahel peab olema kontrast, valgusallikas ei tohi tekitada objekti läikimist (Ibid., lk 85-86).

Bürooruumide üldvalgustuseks sobivad kattega varustatud päevavalguslambid, mis jaotavad valguse ühtlaselt kogu ruumis. Soovitatav üldvalgustus on vähemalt 300 lx, millele lisandub kohtvalgusti valgus. (Tint, 2007, lk 161)

Valgustuse puudulikkus lisab ahistust ja masendust, põhjustab silmade kipitamist ja peavalu. (Tint, 2007, lk 68)

Tervisekaitsenõuded koolidele § 5 lg 1 alusel peab koolihoonesse ja -ruumidesse olema ehitusseaduse alusel evakuatsiooniteedele kehtestatud nõuetele vastav ohutu sissepääs ja neist väljapääs.

Tervisekaitsenõuded koolidele § 5 lg 4 alusel peavad koolihoone trepid olema tugeva turvapiirde ja trepikäsipuuga ning piisavalt valgustatud. Trepi esimene ja viimane aste peavad olema märgistatud.

Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete § 3 lg 4 alusel peab tööandja korraldama töö selliselt, et töötaja saab silmade ülepinge ja sundasendis töötamisega tekkivate vaevusete ennetamiseks vaheldada kuvariga töötamist teistlaadsete tööülesannete täitmisega. Kui see pole võimalik, peab töötaja saama perioodiliselt pidada puhkepause. Puhkepauside kestus peab moodustama vähemalt 10% kuvariga töötamise ajast.

Õigusaktides ei ole määratletud mingit ametlikku piiri, kuid kuvariga töötamisel tuleb teha vaheaegu (Tööohutuse ja töötervishoiu..., 2011, lk 141)

Puhkepausid peaksid moodustama umbes 10 % arvutiga töötamise ajast. Pikkadele harvadele pausidele tuleks eelistada sagedamaid lühikesi pause (Ibid., lk 138).

Selleks on mitu võimalust:

• Pauside ajal tuleks teha arvutiga mitteseotud tööülesandeid, lõõgastuvaid harjutusi silmadele või venitavaid võimlemisharjutusi kätele, jalgadele, õlavöötmetele ja seljale;

• Lahku regulaarselt töötamiskohalt ja kõnni mõned minutid;

• Selle asemel, et istuda ühes kindlas asendis, leia oma niiöelda mugavuspiirkond, mis hõlmab erinevaid asendeid, mis on mingi tööolukorra jaoks sobivad ja mugavad. (Ibid., lk 138)

Kuvari sobiva paigutuse ja ekraani kalde ning pildikvaliteedi reguleerimisega vähendad silmade avaldatavat pinget ja kaela-, õla-, ja ülaseljalihaste väsimust (Tööohutuse ja töötervishoiu..., 2011, lk 133).

Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete § 5 lg 2 alusel peab kuvariga töötamisel:

1) töölaud või -pind olema küllaldaselt suur, et võimaldada kuvari, klaviatuuri ja osutusseadiste (hiir), dokumendihoidja ning kuvariga ühenduses olevate välisseadmete sobivat paigutamist;

2) töötool olema püsikindel, istme kõrgus ja seljatoe asend reguleeritavad, vajadusel peab töötaja saama kasutada jalatuge;

3) dokumendihoidja olema kindlal alusel ja teisaldatav, et vältida pea ja silmade ebamugavaid liigutusi.

Arvutiga töötamiskoha kujundamisel võib üheks tähtsamkas osaks pidada sobiva tooli valikut ja sobivaks kohandamist. Hea ergonoomiline töötool on reguleeritav ja toetab selga, jalgu tuharaid ja käsi erinevates tööasendites ning kujundab seeläbi sobiva kehahoiaku ja vähendab ebamugavatest sundasenditest tingitud lihasepingeid. Tool peab sobima nii töötajale kui ka tööülesannete täitmiseks. (Tööohutuse ja töötervishoiu..., 2011, lk 129)

Dokumendihoidja peab olema silmadest samal kaugusel kui monitorgi ja soovitatavalt ka samal kõrgusel, et silmadel oleks kergem paberite ja monitori vaatamise vahepeal kohaneda. Tooli sobivaks kohandamiseks on vaja reguleerimisvõimalustega tooli ning oskust reguleerimismehhanisme kasutada. (Ibid., lk 135)

Ohumärguannete kasutamise nõuded töökohas § 9. Kasutatavad ohutusmärgid lg 4 Evakuatsiooni- ja esmaabimärgid. Märkide olulised tunnused on ristküliku või ruudu kuju, valge piltkiri rohelisel taustal, kusjuures roheline osa moodustab vähemalt 50% märgi pindalast.

Ohumärguannete kasutamise nõuded töökohas § 9. Kasutatavad ohutusmärgid lg 5 Tuletõrjemärgid. Tuletõrjemärgi olulised tunnused on ristküliku või ruudu kuju, valge piltkiri punasel taustal, kusjuures punane osa moodustab vähemalt 50% märgi pindalast.

Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra § lg 1 alusel töötaja sissejuhatav, esma- ja täiendjuhendamine, väljaõpe ning töötaja iseseisvale tööle lubamine registreeritakse sellekohases päevikus või andmebaasis, kuhu märgitakse:

juhendamise või väljaõppe kuupäev ja kestus; juhendatava ja juhendaja ees- ja perekonnanimi ning amet; struktuuriüksus, kuhu töötaja tööle suunati; täiendjuhendamise põhjus; töötajale tutvustatud juhendite ja õigusaktide nimetused; iseseisvale tööle lubamise kuupäev.

Töötajate pidev täiendõpe aitab paremini häiringutest üle olla. Väheste töökogemustega uuel töötajal võib häiringu puhul esineda raskusi piisavalt kiiresti ja õigesti reageerida, kui tööalast koolitust ei ole läbi viidud või kui see on puudulik või kui töötaja ei tööta koolitusele vastaval tööl. (Tint, 2007, lk 69)

Jätkuv täiendõpe võib toetada tööaja tööalase identiteedi arendamist, pakkuda kindlustunnet töö sooritamisel ja kergendada töökeskkonnas toimuvat tööalast keskustelu (Ibid., lk 76).

Esmaabi korraldus ettevõttes kehtestamine § 1 lg 1 p 1 alusel tuleb kindlustada esmaabivahendite olemasolu töökohtadel ja ruum, kus vajadusel saab anda esmaabi ja hoida kannatanut arstiabi saabumiseni.

Esmaabi korralduse ettevõttes kehtestamise § 1 lg 1 p 2 alusel tuleb paigutada nähtavatele kohtadele juhendmaterjalid esmaabi andmise viisidest (plakatid, brožüürid jm näitlikud materjalid).

Esmaabi korralduse ettevõttes kehtestamise § 1 lg 1 p 3 alusel tuleb määrata isik, kes vastutab esmaabivahendite korrashoiu eest. Esmaabivahendite asukoht peab olema nõuetekohaselt märgistatud ja asetsema kergesti juurdepääsetavas kohas, samuti peavad olema nähtavale kohale välja pandud telefoninumbrid abi kutsumiseks (ühtne number 112).

Ettevõttes peab olema koolitatud esmaabiandja ning kergesti ligipääsetavas kohas esmaabivahendid. Esmaabi korralduse puhul tuleb järgida põhimõtet, et igal ajahetkel, igas tööga seotud olukorras peab olema tagatud esmaabiandja ja esmaabivahendite olemasolu. (Esmaabi, s.a)

Esmaabi korralduse ettevõttes kehtestamise § lg 1 p 4 alusel tuleb paigutada nähtavale kohale trükitult andmed töötajate kohta, kes oskavad anda esmaabi.

Esmaabi korralduse ettevõttes kehtestamise § lg 1 p 6 alusel tuleb tagada tööõnnetuse või töötaja haigestumise puhul esmaabivahendite kättesaadavus, esmaabi andmine kohapeal selleks koolitatud töötaja poolt, operatiivne sidevõimalus ettevõtteväliste teenistustega (ühtne number 112) ja vigastatu või haigestunu toimetamine kas tervishoiuasutusse või koju (vastavalt arsti korraldusele).

Esmaabi korralduse ettevõttes kehtestamise § 4. Kehtestada «Esmaabi korraldus ettevõttes» alusel on miinimumnõuded esmaabivahenditele ettevõttes või ettevõtte eraldiseisvates struktuuriüksustes töötajate arvuga üle 25

1) Steriilne haavatampoon 10 cm x 10 cm 3 pakki, 7,5 cm x 7,5 cm 3 pakki, 5 cm x 5 cm 3 pakki;

2) rullside (laius 10 cm) 2 tk, (laius 15 cm) 2 tk

3) plaastrid (eri suuruses) vähemalt 24 tk

4) desinfitseeriva ainega immutatud tampoonid haava puhastamiseks vähemalt 12 tk

5) kinnitusplaaster 2 rulli

6) kolmnurkrätik 2 tk

7) steriilne esmaabisideme pakend haavatampooniga 2 tk

8) käärid või turvalõikur 1 tk

9) kaitsekindad 2 paari

10) kaitsemask kunstliku hingamise tegemiseks 1 tk

11) alumiiniumkihiga soojendustekk 1 tk

12) isekülmuv külmakompress 1 tk

13) esmaabivahendite kasutusjuhend 1 tk

14) esmaabi andmise juhend 1 tk

Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded mürast mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna müra piirnormid ja müra mõõtmise korra § 4 lg 1 alusel on kohustatud tööandja töökeskkonna riskianalüüsi käigus välja selgitama olulised müraallikad.

Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded mürast mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna müra piirnormid ja müra mõõtmise korra § 5 lg 1 alusel tuleb kokkupuutest müraga tulenevad riskid kõrvaldada nende tekkekohas või vähendada neid võimaliku miinimumini ennetuspõhimõtete kohaselt.

Kui töötajad kasutavad puhkeruumi või muid olmeruume, peab sinna kostuv müra olema vähendatud võimalikult miinimumini, mis on kooskõlas nende ruumide kasutusotstarbe ja –tingimustega (Tööohutuse ja töötervishoiu..., 2011, lk 157).

Tööandja peab kontrollima mürataseme vähendamiseks rakendatud abinõude efektiivsust (Ibid., lk 158). Oluline on meeles pidada, et kuulmine ei taastu ja müraga harjumist ei toimu – kui kurdiks jäädakse, siis igaveseks (Soon, S. Ja Soon, A. 2003, lk 77).

Kui tööandjad jälgiksid kõiki neid seadusest tulenevaid nõudeid ei oleks nii palju tööõnnetusi ja surmaga juhtuvaid õnnetusi.