III. Loote putrefaktsioon ehk roisuline lagunemine ehk emfüseemiline loode (Putrescentia fetus)

Sellel juhul emakakaela kaudu surnud lootesse sattuvad anaeroobsed roisumikroobid. Nende poolt tekitatud mikroobid sattuvad loote erinevatesse kudedesse, loode suureneb, paisub, tema kehakuju muutub kotitaoliseks.

Põhjusteks võib olla hiljaks jäänud sünnitusabi raske sünnituse või loote väljutamisega kulgeva aborti korral.

Loote suurenemine gaaside tõttu viib emaka tugeva venitamiseni või lõhkemiseni, toksiinid nõrgendavad emalooma ja tema emakas ning kõhulihased lõtvuvad, väitused kaovad ära. Kui loom jääb loomaarsti abita siis järgneb organismi intoksikatsioon, sepsis.

Kliiniliselt on nähtavad nõrgad väitused (võivad puududa), tupest eritub roisulõhnaline verine nõre. Üldine looma seisund on halb, tal on palavik, isutus, lehmadel võib esineda tümpaania, märadel koolikud. Emakakael on avatud, sünnitusteed on kuivad ja turses. Emakasein on välja venitatud. Loote palpeerimisel on tunda krepitatsiooni. Loode täidab tihti kogu emakaõõne.

Raviks on vaja puhastada võimalikult kiiresti emakat. Enne sünnituse abistamist on vaja kontrollida, et loomaarst ja abiline on kaitsetud infitseerimise eest. Käed ja sünnitusteid libestatakse rikkalikult. Lootesse tehakse pikki sisselõikeid, mille tulemusel pääsevad naha alt välja kogunenud gaasid ja loote suurus väheneb. Kui loodet ei ole võimalik täielikult välja tõmmata siis teostatakse fetotoomia või keisrilõige. Pärast loote eemaldamist loputatakse emakat antiseptilise lahusega (kogu lahus lastakse välja) ning viiakse sisse emakatabletti. Pärast operatsiooni on vaja ruumi ja riistastiku täielikult puhastada ning desinfitseerida. On tähtis süsteemne antibakteriaalne ja üldtoniseeruv ravi. Väikeloomade puhul seisneb ravi tavaliselt emaka amputeerimisel.

Prognoos on rahuldav kuni halb, sõltuvalt abi kiirusest ja meetmest. Taastiinestuda lehm tavaliselt ei saa.

4. Moolid

Mooli all mõistetakse kõrvalekallet normaalsest tiinusest, mille korral toimub loote varajane hukkumine, kuid lootekestad arenevad edasi ja neis tekivad patoloogilised muutused. Veistel moole diagnoositakse harva. Nende tekkepõhjused on ebaselged aga teatud et moolide protsent suureneb kaksikute puhul.

Tsüstjas mool (mola cystica) – arenevad koorionihatud pärast embrüo hukkumist edasi lihtsate põisjatena moodustistena, mis lokaliseeruvad osal või kogu koorionil. Põite suurus varieerub kuni kanamuna suuruseni, seinad on õhukesed, sisaldis on limane või sültjas vedelik. Tsüstjas mool võib esineda veistel, hobustel ja koertel.

Hüdatidoos-e mullmool (mola hydatidosa seu racemosa) – tekib koorionihattude põisja degeneratsiooni teel.

Hatuline mool (mola villosa) – kujuneb koorionihattude hüperplaasia ja hüpertroofia tagajärjel, platsenta muutub lillkapsataoliseks. Hatud muutuvad pehmeteks ja pikadeks või tihketeks ja fibroosseteks. Lehmadel esineb sagedamini kui teistel loomaliikidel.

Verimool (mola sanguinolenta) ehk lihamool (mola carneosa) – tekib kui loote hukkumisel esineb verejooks. Lihamool tekib veremoole pikajalistel püsimisel kui hemoglobiin lahustub ning tekib lootepõite ja hüübinud vere organiseerumine, näeb välja nagu kerataoline või ovaalne lihajas mass.

Diffuusne platsenta (placenta diffusa seu adventialis) – esineb veistel, hattud tihedalt ja täielikult katavad koorioni, tihti tekivad hatulise mooli iseloomulikud muutused. Tavaliselt ei ole abordi põhjus.

Mõned teised platsenta muutused võivad olla abordi põhjusteks. Need on näiteks hatude puudus või alaareng, platsenta infarkt, liiga lühike või liiga pikk nabaväät.