I. Loote mumifitseerumine (Mumificatio fetus)

Toimub loote hukkumisel pärast luude ossifitseerumise algust, eeltingimuseks on, et emakakael on suletud ja hukkunud loote väljutamist ei toimu. Emakas on mikroobivaba. Edasi imenduvad esmalt looteveed, pärast veetustuvad lootekoed ja lootekestad, mis vähenevad, tihkestuvad. Kui lootel olid juba karvad, siis jäävad nad kuiva naha pinnale kinnitatuna. Mõnikord lootekestad matsereeruvad ja segunevad emakas kogunenud limaga. Emaloom ei saa uuesti innelda püsiva funktsioneeruva kollakeha tõttu.

Sagedamini toimub mumifikatsioon veistel, harvemini märadel ja teistel loomadel. Sigadel toimub tihti mõnede loodete mumifitseerumine samal ajal kui teised looted jäävad ellu. Veistel esineb hemaatiline loote mumifikatsioon (esinevad platsenta hemorraagiad, loode sisaldab punaseid vererakku), teistel koduloomadel aga papüürustüübiline (puuduvad platsenta hemorragiad, loode on pruunikas). Väliselt on veise mumifitseerunud loode mustjaspruuni värvusega, kuiv ja kõva moodustis, mis kaetud viskoosse pruunika limaga. Niisugune loode võib püsida emakas aastaid.

Tunnusteks on oodatava sünnituse tunnuste puudumine või tiinuse arengu tunnuste avaldumise kaotamine, emalooma normaalsel tervisseisundil sugutsüklite puudumine, rektaalsel uurimisel emaka suuruse vähenemine (võrreldes selle tiinusejärku normaalsuurusega), tihkenemine ning ühes munasarjas hästi märgatav kollakeha. Diagnoosimiseks võib kasutada ultraheli.

Mumifikatsiooni põhjused on ebaselged. Nemad võivad olla pärilik eelsoodumus, kaksikud, emaka atoonia, traumad jm. Tuleb silmas pidada et loote mumifikatsioon on mõnede nakkushaiguste üheks tunnuseks (nt. brutselloos, salmonelloos).

Ravitakse prostaglandiini F2α preparaatide manustamisega. Pärast loode väljutamist piimasekretsiooni indutseerimiseks on soovitatud mullikatele ja kinnislehmadele süstida nädal aega östradioolbensoaati ja progesterooni. Seejärel 19- 20 päeval manustatakse kortikotropiini ning 21-l päeval alustatakse lüpsmist.

Prognoos on tavaliselt hea.

II. Loote matsereerumine (Maceratio fetus)

Pärast loote surma kollakeha taandareneb, emakakael on mõnevõrra avatud ning mikroobid pääsevad emakasse. Nende ja ensüümide toimel loote pehmed keskosad veelduvad. Protsess algab lootekestadest või tema seedesüsteemist. Mõnikord algav matseratsioon katkestub ja toimub loote mumifikatsioon, siis loote väljutatakse mumifitseerunud-matsereerunud seisundis. Emakas on kollakaspruuni vedelikku, milles vabalt „ujuvad“ loote luud. Võib toimida ka säilinud kollakeha ja suletud emakakaela korral. Tüsistuseks on põletikuline protsess, mis haarab kõike emaka kihte, edasi tekivad liited emaka ja kusepõie või soole serooskihti vahel. Võib tekkida emaka perforatsioon, septitseemia või püeemia. Kaksikute puhul üks loode võib matsereeruda, teine aga jääb ellu ja sünnib normaalsena.

Kui loode matsereerub tiinuse esimesel poolel siis lehma üldseisund ei ole tavaliselt häiritud. Teisel tiinuse poolel tekivad niisugused tunnused nagu kollakaspruuni haiseva nõre eritumine, väitused aeg-ajalt, toitumis ja piimatoodang langevad. Vaginaalsel uurimisel on näha tupe limaskesta hüpereemiat, emakakael on hüpereemiline ja mõnevõrra avatud. Rektaalsel uurimisel võib tunda läbi emakaseina loote luid, emakas fluktueerub, munasarjas tunda kollakeha.

Prognoos on emalooma elu suhtes rahuldav, sageli tekib metriit.

Raviks süstitakse prostaglandiinipreparaate, järgmisel päeval manustatakse oksütotsiini ja mõnda östrogeeni. Kolmandal päeval kontrollitakse kas kael on avatud, kui on siis eemaldatakse luud, loputatakse emakat antiseptilise lahusega ja viiakse emakasse emakatabletti. Ravi jätkatakse nagu kroonilise metriidi puhul.