- •I. Lugemine
- •II. Kirjutamine
- •I. Lugemine
- •II. Kirjutamine
- •I. Lugemine
- •II. Kirjutamine
- •II kirjutamine
- •I lugemine
- •II kirjutamine
- •I. Lugemine
- •II. Kirjutamine
- •I lugemine
- •II kirjutamine
- •I lugemine
- •II kirjutamine
- •I lugemine
- •II kirjutamine
- •I lugemine
- •II kirjutamine
- •I. Lugemine
- •II. Kirjutamine
- •I lugemine
- •II kirjutamine
- •I lugemine
- •II kirjutamine
- •I lugemine
- •II kirjutamine
- •I lugemine
- •II kirjutamine
- •I lugemine
- •II kirjutamine
- •I. Lugemine
- •II. Kirjutamine
- •I lugemine
- •II kirjutamine
- •I lugemine
- •II kirjutamine
I lugemine
Loe läbi Artur Alliksaare luuletus „Olematus võiks ju ka olemata olla“ (luuletuskogu „Olematus
võiks ju ka olemata olla“, 1968) ning lahenda nende põhjal ülesanded. (40 punkti) Ülesannete
lahendamisel arvesta sellega, et iga vastuse oodatav pikkus on 50–100 sõna.
1. Sõnasta luuletuse põhiidee. (10 punkti)
2. Too näide kolme erineva stiilivõtte kohta, mida autor oma idee edastamiseks kasutab (10 punkti)
3. Kuidas mõistad selle luuletuse põhjal A. Alliksaare tõekäsitust? Too oma arvamuse illustreerimiseks kaks tekstinäidet. (10 punkti)
4. Missuguseid aegumatuid tõdesid sellest luuletusest enda jaoks leidsid? Too välja vähemalt kaks vastavat tsitaati ja analüüsi nende sisu. (10 punkti)
II kirjutamine
Artur Alliksaar on öelnud: “Me vajame nii nutuväärselt palju. / Me julgeme tahta (ja tahet
omadagi) nii naeruväärselt vähe.”
Kirjuta vähemalt 400 sõnast koosnev arutlev kirjand inimolemuse, tõe ja (tahte)vabaduse
teemal. Pealkirjasta tekst ise. (60 punkti)
Olematus võiks ju ka olemata olla
1.
Eksivad need, kes arvavad, et elu on tühi töö.
Õigus pole ka neil, kes omistavad talle mingi otstarbe.
Poolel teel tõeni on vaid need, kes ei tiku arvama,
et nende arvamus nendest arukamaid millekski kohustab.
Inimesed ei saa korraga tajuda kogu tõde.
Sellepärast pakutakse neile selle pisikesi kaubaproove.
Tõe enese tarvis aga võrdub iga mõiste oma vastandiga:
kepp koeraga,
allaheitmine pealtpildumisega,
äraütlemine järelerut(t)amisega
ja tubli suutäis sihvakaid sõnu mõttega, mida oleks
võimatu väljendada.
Väheke vapustusi on hingetasakaalu huvides vaieldamatult vajalik.
Ükski viisakas inimene ei jäta oma põhilisi ja paremaid
patte teiste sooritada.
Ta teab, et ta on teistest loomaliikidest kõrgemal selle
poolest, et täiendab eneses nende kõiki omadusi.
(Loomad ei tohiks seda teada, sest neil alles puudub trükikunst,
fotograafia, raadioside.
Ka ei ole neil korrektoreid, tsensoreid ega isegi propaganda peavalitsust.)
Ükski seebimull ei paisu piiramatult ega lõhke lõplikult.
Igavikul on nohu ja hetked aevastavad abistamistahte märgiks.
Karvane kämmal kahmab karukolbast karika ja tühjendab ta
seitsme suure seesmise sõõmuga.
Öö harfikeeli alles harutatakse lahti.
Hommik on järelikult veel hoopis kaugel.
Kui juba kordon, siis pole ju mitte midagi
imelikku selles, et seal ka kord on.
Talv on ligi ja agaramad peremehed rautavad juba küülikuid.
Võta mu palangute paljus oma ainsasse kaarjasse haardesse
ja kanna ta ühtaegu kõikide ilmakaarte poole.
2.
“Vähivägi, edasi, uutele võitudele!”
Alkeemias ei oleks vähimatki halba, kui kuld ei kõliseks
nii kuradi kunstlikult.
Mered suubuvad jõkke ja jõgi eitab, et ta on midagi saanud.
Unelmate maakaardid on täis sinunimelisi kohutavaid kuristikke.
Nendes võib kohata mu siiraimate kavatsuste sillakilde.
Me vajame nii nutuväärselt palju.
Me julgeme tahta (ja tahet omadagi) nii naeruväärselt vähe.
Enamasti lepime lähimaga.
Enamasti lepime lühimaga.
Enamasti lepime tühjimaga.
Lihtsuse mõttes samastame selle pühimaga.
Pärast oleme nii pigised, et muudkui nühi aga.
Harjugem austama oma lemmikambitsioone!
Nendes peab peituma õgvendamata õilsuse jooni.
Varjundite paljutõotavus teeb hälbimised talutavamaks.
Pisikirgesid on raskem rahuldada kui suuri.
Pisimured piinavad tülgastava järjekindlusega.
Pisiseigad määravad sündmuste saatuse.
Kaasnähtused korreleerivad nähtamatusi.
Seltsimehed, see on suur au, et universumi eluelaan
suvatses teie pulstunud paruka-aluse lülitada oma
väsimatusse vooluvõrku.
Elage nii, nagu kuuluks teile hetk, mille asukohta te ei tea.
Mis sellest siis, et mateeria määratus mudavannis
on võimatu kuhugi kaduda.
Võtke eeskuju kasvõi siilidest, kes üha jätkavad emblemise
stiiliharjutusi, ehkki see ogade tõttu on küllalt ohtlik.
Tundke maailmaruumi raksuvat raskust oma ajurakkudes
ja tulilinnu tiivasulgede kerget kõdi oma südameurkais.
Pidage meeles:
Inimloomusel on vahetevahel tarvis oma asendit
teisendada, sest kes kaua küürutab,
ei suuda end pärast isegi käsu korras sirgeks ajada.
(416 sõna)
Harjutus 2.4.