Tallinna Tervsihoiu Kõrgkool õenduse õppetool Õ16

Anastassia Kuzmina

LIIKUMISE OLULISUS

Referaat uurimis- ja arendustöö metoodikas

Tallinn 2014

SISUKORD

SISSEJUHATUS..................................................................................................................3

1. Füüsiline aktiivsus.......................................................................................................4

1.1 Regulaarse füüsilise tegevuse eelised.........................................................................5

1.2 Kehalise koormuse mõju organismile.........................................................................6

2. ARUTELU........................................................................................................................10

KASUTATUD KIRJANDUS............................................................................................11

SISSEJUHATUS

Käesoleva referaadi eesmärk on anda ülevaade liikumise olulisusest ning kehalise koormuse mõjust tervisele. Tänapäeva ühiskonnas on tehnika ja tehnoloogia areng olnud niivõrd kiire, et inimeste kehalise koormuse tase jääb tublisti alla füsioloogiliselt hädavajaliku piiri. (Arvisto jt 2007: 4). Nii tööprotsessis kui ka igapäevastes tegemistes on inimesed mugavamaks muutunud. Enam ei nõua samasugune töö nii suurt pingutust, kuna masin suudab töö efektiivsemalt ära teha. Ometi on liikumisharrastus ühiskonna heaolu ja jätkusuutlikkuse lahutamatut osa. Liikumisharrastuse all mõistame antud juhul kas võistuslikku liikumist, mittevõistluslikku liikumist ehk reakreatiivset liikumist või töö- ja olmeliikumist. (Arvisto jt 2007: 4).

Liikumisharrastust võib õigusega pidada väga otstarbekaks ja efektiivseks mooduseks arendamaks-säilitamaks kehalist vormi, vaimset tasakaalu ja üldist jõudlust, rääkimata positiivsest meelelahutuslikust ja emotsionaalsest mõjust. Teatavasti seisab eesti rahvas silmitsi suure haigestumisega, kusjuures just nendesse haigustesse, mida saaks oluliselt vähendada just õige liikumisega. See tuleb ka lõppkokkuvõttes odavam kui kallis ravi, rääkimata harrastaja igapäevase enesetunde paranemisest ja ettevõtlikkuse lisandumisest. Liikumisharrastus seostub reeglina ka eluterve elamisviisi ja ellusuhtumisega, olles seega vastukaaluks üha vohavale elupõletajaslikule ennasthävitavale eluviisile. Vaatamata tippsprtlaste üpris arvukatele kordaminekutele ja spordivõistlustel osalejate arvu mõningale suurenemisele, jätavad rahva liikumisharjumused regulaarse treenimise mõttes veel kõvasti soovida. (Arvisto jt 2007: 4).

1. Füüsiline aktiivsus

„Inimese keha on loodud aktiivselt liikuma ning taluma erinevaid kehalisi pingutusi.” (Siller 2010: 44). Enamik meie organeid vajavad pidevat treeningut. Millises ulatuses sport kasuks tuleb, sõltub aga inimese igapäevaelust. See, kes päevad läbi füüsilist tööd teeb, võib õhtul täiesti vabalt puhata, vastupidiselt neile, kes kogu päeva jooksul kontoris istumist nõudvat tööd teevad. ” (Hofmann 2004: 64).

Liikumine on inimese elu igapäevane osa nagu toitumine, magamine ja töötamine. Küsimus on vaid selles, kas ja kui palju elanikest liigub piisavalt, et avaldada soodsat mõju tervisele ja psühholoogilisele heaolule. Liikumisharrastusi võib jaotada kolmeks komponendiks: võistuslik, rekreatiivne, töö- ja olmeliikumine.

Võistlusliku iseloomuga liikumise alla kuulub peamiselt sportliku suunitlusega treening, mis on kas organiseeritud või mitteorganiseeritud. Selle liikumisharrastuse alla ei kuulu professionaalne sport. Mitteorganiseeritud võistusliku iseloomuga liikumist harrastab inimene reeglina üksi.

Reakreatiivse liikumise alla kuuluvad vormid, mis ei ole seotud võistlemise ja tulemuslikkuse parandamisele suunatud kehalise liikumisega. Nii võib näiteks harrastada matkamist looduses või kaljuronimist, mis annab piisava kehalise koormuse. Samas ei ole tema liikumisharrastus

seotud teistega võistlemisega, küll aga sageli enda proovilepanemisega ning kehaliste

võimete arendamisega.

Töö- ja olmeliikumine on kõige raskemini määratletav (ja ka mõõdetav) liikumisharrastuse vorm. Siia kuulub näiteks füüsilise iseloomuga töö, jalgsi või jalgrattaga tööle ja koju liikumine ning muu olmeliikumine, mis on seotud energiakuluga. (Raudsepp 2007: 11).

Kui liikumisega soovitakse parandada tervislikku seisundit, peab teadma, milline liikumine on selleks vajalik, teiste sõnadega, peab tundma liikumise kestuse, kordumissageduse, koormuse ja liikumisviiside seost organismis tekkivate reaktsioonidega. Kestusest rääkides mõeldakse tavaliselt minuteid ja sagedust arvestatakse kordades nädala jooksul. Liikumisviisi all mõeldakse tavaliselt hingamis- ja vereringeelundeid koormavat või lihasejõudu nõudvat liikumist. (Oja 2007: 61-62).