XXX Järgmine kohtuskäikude rada

aasta poolteist pärast tuli Jaagup sõjaväest tagasi Miina juurde. Külastas kohe Marit ja Andrest ka. Naine andis talle söögipoolist koju kaasa, sest mees ei töötanud ja Miina pidi kõik ise tegema. Vaheldumisi hoidsid nad ka last. Jaagup pääses sõjaväest tänu sellele et ta jälle igasuguseid asju endale sisse võttis ja ka peale määris. Andres võttis endale tööliseks Matu, kes tal ka enne oli abiks olnud. Loomadega ei läinud Vargamäel eriti hästi- nad oleks justkui ära nõiutud. Mari oli jälle kurb koguaeg, lõpuks otsustas et ei külasta enam Jussi hauda, tõestamaks Andresele  et ei armasta Jussi enam, kuid tegelikult see nii ei olnud ja mees teadis seda ka väga hästi. Pearuga oli jälle probleeme. Mees kaevas piiripeenrad üles ja pani postid rohkem Andrese maale. Matu ja peremees panid need õigele kaugusele tagas, selle peale hakkas aga järgmine kohtuskäikude rada peale. Tihti juhtus et kui kohtus asju ei saadud lahendatud kallati viha pere peale välja. Nii läkski Pearu naine koos lastega Mari ja Andrese juurde kaitset otsima. Ükskord oli aga Mari ja Andrese vahel ka suurem tüli. Mees peksis naist keset õue. Õnneks ei olnud kedagi kes pealt oleks näinud, välja arvatud nende väike poeg Indrek, kes uksest sel hetkel välja tuli. Ta ei saanud aru miks isa nii tegi, ema tundus talle väga viletsas ja õnnetus seisus. Mari teadis et see oli Jussi kui ka Pearu õiguse eest- Andres võitles korraga elavate ja surnute vastu. Õhkkond oli aastate jooksul väga muutunud. Enne oli kõik rõõmus ja õnnelik, vahelduseks olid väiksed tülid aga nüüd oli väga harva rõõmus ja õnnelik meeleolu Vargamäel. Järgmine asi mis Pearuga lahendada oli vaja- mees pani kraavi kaldale orgid pannud, paljud lõhkusid seal oma jalad ära. Matu kaevas need välja, kuid mõne ajapärast olid need jälle seal, nii pidi poiss need jälle välja kiskuma. Seekord otsustas ta aga et paneb need samad orgid Pearu maale. Mees oli vihane kui ta oma jala katki tegi ja see mädanema läks tänu neile orkidele. Soosillal oli ka kisma. Pearu oli selle korda ehitanud Krõõda matusteks aga nüüd viskas sinna koguaeg mulda peale. Sild muutus sopaseks ja märja ilmaga läbimatuks. Ühel õhtul kaevas Matu augud suuremaks ja tõstis turbalade sillal läbipääsematuseni kõrgeks. Pearu tuli joobununa kõrtsist koju ja jäi sinna kinni, hakkas kõigest kõrist karjuma. Andres ja Matu pakkusid abi kuid mees ei võtnud seda vastu ja jäi ootama oma meeste tulekut.

XXXI Indrek ja väike Andres

Matu rääkis kunagi lastele, milliseid trikke ja asju ta oli teinud. Poisid proovisid palju asju järgi teha, kuid tihti ei tulnud see neil välja ja nad mõtlesin et Matu rääkis niisama sellist valet juttu. Poisid püüdsid puude latvades tuule käes kõikuda. Kuid kõik ilusamad ja huvitavamad asjad olid Vargamäel enne toimunud. Andresele ei meeldinud see kui Indrek rääkis midagi, mida ta ise ei tundnud või aru ei saanud. Nende mõttemaailm oli hoopis erinev ja nad ei saanud üksteisest õieti aru. Koos mängisid nad ussiga- sabast näpitsatega kinni, sipelgapessa. Uss sõi palju sipelgaid ära kuid lõpuks muutus ta ise toiduks ja alles jäi ainult selgroog. Indrekule see asi enam mõne ajapärast ei meeldinud ja otsustas et ei tee enam vennaga nii. Poisid tülitsesid väga tihti, kuid vanemad ei saanud õigust mõista kuna peremees oli ikka vanema poja, Andreses poolt ja ema oli väikse poisi poolt. Andres mõtles veel välja kuidas saaks ussi piinata- pani too piimapudelisse ulpima ja tahtis hoida teda nii kaua kuni too ära sureb aga paari nädala pärast ei olnud ikka mingit tulemust näha, sellepärast viskas poiss pudeli puruks ja tappis ussi ise ära. Ema oli mures et nii palju pudeleid katki läheb, poisid mõlemad aga ütlesid et kogemata on läinu. Aga kui ema ütles et enam neil ei ole kuskilt uusi võtta rääkis Indrek terve loo ära ja Andres sai karistada, mille peale too pisikesele poisile ka kätte maksis. Ükskord olid nad kartulit võtmas koos emaga. Indrek jäi jälle ühe kohapeale seisma ning vajus mõttesse, vanemale poisile oli see aga vastumeelt(tahtsin temaga mängida) ning võttis tolle mütsi, pani mulda täis ning viskas kartulite vahele. Indrek sai seekord väga vihaseks ning võttis suure kivi ning viskas Andrest sellega, too aga hüppas enne pikali ja ema sai kiviga pihta ning kukkus istuli. Poisikesel oli väga paha sellepärast ja palus mitu korda vabandus. Aasta hiljem küsis ta ikka et kas see koht ikka valutab või kuidas sellega ka on. See muutis Indrekut ja Mari veel lähedamaks, Andres tundis ennast nagu ei kuuluks sinna ja oleks täiesti võõras nende juures. Indrek teadis ka seda et ema nutab ikka tema pärast enamus aja. Olgugi et ta ei teadnud et põhjuseks oli aeg mil ta sündis (enne Jussi surma), kuid siiski ta aimas et tema pärast.

XXXII Liisi ja Jaagup  

vanad inimesed uskusid et õnne ja kurbus käivad käsikäes. Vanemad inimesed olid väga nukrad, noored aga elavad ja rõõmsad. Andresele ja Marile ei valmistanud isegi see rõõmu kui nad said lauda ja kiviaiad valmis. Noored võtsid palju asju lihtsamalt ja kergemalt mitte nagu vanemad inimesed. Andresele ja Marile olid kõik kohad seotud töö ja vaevaga, polnud ühtegi kohta kus nad ainult õnnelikud olid. Õued ja aasad olid täis tüdrukute kilkeid ja Andrese pasuna puhumist. Indreku tuju muutis see aga nukraks, ei teagi miks aga nii see oli. Poisid ehitasid valmis ahju, korstna, eluhooneid ja karjalauda. Andres hakkas aga piipe valmistama. Kõik pere liikmed pandi tööle peale seda kui väike Andres sai 14 aastaseks. Liisi ja Maret käisid paljudel pidudel, mis kuskil toimusid. Tihti oli nii et pereisa oli sellele vastu, kuid Mari mõtles koos tüdrukutega mingi vale välja ja nad saidki käia ringi ja lõbutseda. Mari hinge vaevas see küll et peab mehele valetama kuid laste õnn oli talle ka väga tähtis. Suvel ei saanud tüdrukud aita ka magama minna kuna Andres ei lubanud ja sellest ei saanud kuidagi kõrvale hiilida. Oru Joosepi ja Liisi vahel hakkas mingi keemia tekkima. Nad tahtsin koguaeg koos olla, kuid tänu sellele et pere koer Pollo ei sallinud poissi oli nende kokkusaamine õhtul suhteliselt raske. Halvaks asjaks oli ka see et Joosep oli ju Pearu laps. Selleks et noored koos saaks olla, kõrvaldasid nad Pollo. Osteti uus koer kuid ka teda ei suudetud ära meelitada ja too ei lasknud Joosepit üldse kodu lähedale. Õhtuti said Joosep ja Liisi kokku kui tüdruk sai kodust tulema. Teinekord aga juhtus et poiss pidi niisama ootama ja nad ei saanudki kokku. Halvaks asjaks veel nende vahel oli see et poiss pidi sõjaväkke minema ja sellest pääsu ei olnud. Nad leppisid kokku et ootavad üksteist ega suhtle kellegi teisega vahepeal. Plaanis oli ka peale sõjaväge Vargamäelt minema minna, sest seal olid ainult halvad mälestused. Noorte jaoks sai aga üheks rõõmsaks kohaks palgihunnik, kus nad olid välkude ja tuule käes- põhiline oli aga see et nad olid seal koos.

XXXIII Kass, Riia ja Indrek   

Sellest ajast kui Andres tööle pandi ei näägelnud nad eriti palju enam Indrekuga. Indrek ja Ants käisid tihti kalal, esimesel oli palju kannatust ja tahtmist kalda ääres istuda ja oodata. Antsul seda aga ei olnud, ükskord kui tema püüdma sai siis väsis ta ootamisest suhteliselt kiiresti ära ja pani asjad kokku, Indrek aga istus tundide kaupa ühe kohapeal. Orul oli üks madal ja matsakas plika, kes karjas käis, Riia. Tal oli väike kass, keda ta igale poole kaasa tassis. Indrekule tüdruk isegi meeldis ja nad ajasid palju juttu, kass oli aga ta vaenlane nr üks. Indrek teadis väga paljusi linnupesi ja ühel korral näitas ta Riiale ka.  Mõne päeva pärast avastas ta aga pesa tühjana ning oli väga kurb. Muska võttis jälje üles ja näitas et rüüstajad olid üle kraavi läinud, seal olid ka Riia jalajäljed. Tüdruk aga tegi näo nagu ta midagi sellest ei teaks, nii tuligi Indrekul tõestada et kass sõi need linnupojad ära. Tal tuli mõte et näitab Riiale jälle ühte linnupesa ja jääb siis valvesse. Nii ta tegigi, kükitas pärast rohu sees ja ootas kuni tüdruk oma kassiga kohale tuleb. Uuris ümbrust ega kedagi seal ei ole ja söötis siis linnupojad oma kassile. Vargsi hiilis ta pärast jälle minema, lootes et keegi ei näe. Indrek küsis järgmisel päeval Millit enda kätte, lubas temaga lihtsalt mängida, aga Riia kahtlustas teda ja võttis kassil tagajalgadest kinni ja ütles et ei anna ikka poisi kätte. Mõlemad sikutasid kassi ega lasknud lahti. Nii juhuski et kass lihtsalt suri selle sikutamise kätte ära. Riia oli väga kurb ja vihane. Nad matsid kassi maha ja Indrek lubas teha ka risti sinna peale, kuigi ta teadis et see kass oli paha. Järgmisel päeval oli aga Muska kassi välja kaevanud ja talu juurde toonud. Nii matsid nad jälle kassi sinna tagasi, kuid jälle juhus sama asi. Siis otsustati enda maja juurde matta, kuid ka sealt tassis Muska selle kassi ära. Lõpuks siis otsustasin poisid et põletavad selle kassi ära, et siis vähemalt ei pea nad uuesti matma hakkama. Riia tuli ka lõkke juurde, küsis et mis imelik hais see on kuid poisid vaikisid. Mingil hetkel hakkas aga Riia rääkima et tema kass oli ikka kõige parem ja väga hea, selle jutu peale pahvatas Indrek kõik välja. Ütles et nägi kuidas tüdruk kassile linnupoegi söötis ja et see hais ongi ta kassi hais. Tüdruk käis siis kui kedagi talu juures ei olnud seda lõket vaatamas ja Millit taga nutmas. Poistel oli aga sellest ajast peale kui nad loo ära rääkisid palju parem magada.

XXXIV Valtu pahandust tegemas 

Vargamäel elati aastate kaupa nii et isegi joodud peeti ilma naaberrahvata. Ükskord viis aga Liisi nende ajal Oru Joosepile leiba. Nad istusid jälle koos ning ajasid juttu. Kroonust pääses poiss tänu sellele et võttis liisku pahema käega, nii oli Liisi soovitanud. Tänu sellele läks Liisi teistega jõululaupäeval kirikusse. Koju jäid ainult vanemad ja siis Tiiu ning Kadri. Liine oli esimest korda kirikus ja vaatas koguaeg ringi. Ta oli aga nii vaike et ei näinud tihiti midagi, mis ümberringi toimus, seda pani Joosep tähele ja võttis pisikese endale sülle, olgugi et ta enda väike vend ka midagi ei näinud. Selle peale võttis Liisi poisi ise sülle. Liine uuris kõike mis ümberringi toimus ja küsis väga palju küsimusi, eriti kuuse kohta mis kirikus oli. Minema hakates oli Andres üllatunud, kuna nende aisades hakkasid kellad helisema. Liisi sai kohe aru et see oli Joosepi töö. Nii sõitsidki nad kellade helisedes kodu poole, kihutati teistest kiirelt mööda. Välja all olles võttis Joosep kellad küljest ja sõitis teisele poole. Liisi ütles et sellest ei tohi kindlalt isale midagi rääkida, emale aga võib sest ema saab ju kõigest aru. Kambrisse jõudes olid lapsed imestunud et ema ja isa ikka veel loevad ja laulavad. Mari oli teinud söögid valmis, liha ja vorstid aga kerisele pannud ja ukse lahti jätnud( ahjuhark oli vahel) et toss minema läheks. Teises toas olles kuulis naine aga korraga kolksu ja läks vaatama. Naabri koer, Valtu oli tuppa tulnud ja urises nurgas. Andres tahtis ta majast välja visata aga koer jooksis eest ära ja ajas kõik asjad maha ja laiali. Koer kukkus külma vette (mees virutas talle tümikaga selga), kerisele, märgade käppadega pühale raamatule ja lõpuks minema. Koer sai korralikult ikka tappa, nii et ei tulnud enam kunagi Eesperre. Kui kirikulised teada said mis toimus, kahetsesid nad et läksid. Vana Andres ei lasknud aga tuju sellest veelgi rohkem rikkuda.  Pühad olid väga tõsised, selleks oli ka lastel väga raske, kuna nad ei tohtinud paljutki teha mida oleks tahtnud. Väike Andres tegi tüdrukutele ettepaneku mustlast mängima hakata, isa võttis aga ise ettepanekust kinni ja lubas varsti Andresega seda tegema hakata. Enne sõi ta aga kaua ja siis tahtis veel magama ka minna, Mari aga ütles et mees ei piinaks lapsi nii kaua ja läheks mängima. Mustlase mängimises jäi  vanamees peale, kingsepa mängus jäi aga poiss peale.

XXXV  Liisi 

nüüd siis oligi aeg kohut selle koera loo pärast hakata käima. Koer oli nüüd poolpime ja- kurt, karv oli seljas lahti, nii et külmaga ei saanud väljagi minna. Kohus otsustas et kumbi ei pea juurde maksma ja võrdsustas  kahjud. Ükskord kõrtsis rääkis Pearu, et Liisi magatab tema poega ja on veel lits ka. Andres ei uskunud seda sest ta ei teadnud asjast ju midagi. Lubas Pearu maha lüüa kui jutt ei vasta tõele ja tütre majast välja peksta kui asi nii oligi. Andres tahtis talle tegelikult kohe selle jutu peale peksa anda aga Pearu põgenes kõrtsmiku selja taha. Koju minnes ei andnud see jutt Andresele rahu ja ta oli väga vihane. Mingil hetkel hakkas ta aga mõtlema et kui Liisi abielluks Joosepiga siis saaks nad ju ka Tagapere enda perekonna kätte ja siis kuuluks kogu Vargamäe neile. Kodus uuris ta asja kõigepealt Mari käest, pärast juba rääkis Liisiga ja ütles et kui nad kohta endale ei saa siis nad ei abiellu ja kõik. Liisi ütles aga et nad ei taha kumbki Vargamäele jääda kuna seal on ainult halvad mälestused ja seal ei saa rahulikult elada Liisi ütles ka et see koht ajab kõik üksteisele kallale, riidu. Ta ütles et ei loobu Joosepist, tehku too mis tahab. Orul arutasin Joosep ja Pearu koha pärimise asju. Poiss ütles et tema seda kohta ei taha sest nad kavatsevad nagunii minema minna sealt. Liisi püüdis midagi välja mõelda et isa nende abielule vastu ei oleks, plaaniks oli kohe laps saada. Mari kartis kohe et tüdruk nii mõtleb aga ta ei saanud sinna midagi parata. Andrese viis kogu see jutt ja siis veel kõrtsis toimuva pärast rivist välja ja haavas teda. Suvel ei käinud Maret ega Liisi enam pidudel ega ka eriti palju küla vahel sest rahvas vaatas neid halvustava näoga. Liisi oli ka käima peale saanud. Andres hakkas temaga sel teemal tõsiselt rääkima, sõimas teda ja viskas majast välja. Liisi aga ei saanud minna Tagaperre sest see oleks isa veel rohkem ärritanud. Mari tegi ettepaneku et ta läheks sauna elama nii kaua kuni kõik asjad maha rahunevad ja kõik korda saab.