XXVIII Õnnetu talv-

Õnnetus sai alguse Kassiarult, kui vana Jaska laadasõidult koju tuli jäid tema lapsed üksteise järel haigeks. Ei jõutud sellele reageeridagi kui juba olid kaks last surnud. Peeti matused, kui aga koju jõuti leiti juba järgmised lapsed surnuna, neile järgnesid ühekaupa teised- kokku suri peres 6 last, alles jäi üks tüdruk- Maali. Nad ei saanud aru miks neil nii halvasti läheb, naine palus et teised saaks ka nii kannatada nagu tema. Haigeks jäid lapsed Orul (tütar ja poeg- väiksemad) , Hundipalul, Ämmasool ja Raval. Ühel pühapäeval maeti kokku 8 last. Rahvas rääkis Kingu Priidust kellel naist ega ka lapsi polnud keda kaotada võiks- too vaatas seal matuserongkäiku pealt. Andresel suri tütar Anni ja Maril mõlemad lapsed- Juku ja Kata. Nii ei jäänudki Jussist ühtegi last enam Vargamäele. Kõik lapsed surid kurguhaigusesse. Räägiti et aasta tagasi sai üks suur joodik ja kange kakleja imelikul viisil surma. Kogus ei selgitanudki välja kelle süü läbi asi juhtus.  Kuulati üle Kassiaru Jaska, Aaseme Aadu, Oru Pearu, Hundipalu Tiit, Ämmasoo Villem, Rava Kustas ja palju teisi (nende lapsed surid). Kõik arvasid nüüd et Jaska oligi selle mehe surmas süüdi, sest temal suri kõige rohkem lapsi. Teised olid aga süüdi selles et nad kohtus kõike ei rääkinud mida nad teadsid. Rahvas ei saanud aga aru miks siis Mari lapsed surid kui ta seal ei olnud- põhjuseks leiti lõpuks et Jussi surma eest. Andres luges ja laulis jälle matustel. Sel ajal kui Andres ja Mari kirikus käisid läksid tüdrukud paljalt rehe alla, ainult poisid olid korralikult riides, sest õues olid ilusad kohevad lumehanged. Lõpuks hakkas Liisil ja Maretil külm ja nad viisid ka väiksemad tuppa. Soojendati ennast sooja müüri ääres. Köhimise järgi said vanemad ka teada et lapsed käisid väljas- tehti neile sooja ja pandi enda juurde magama. Annil oli aga palavik ja ta pandi lõõri äärde. Peremees ja –naine kartsid laste pärast sest nad ju teadsid mis teistega lastega juhtunud oli, see hirm ei olnud aga asjata, sest Anni elutuluke kustus, teised said aga terveks. Peale seda tehti kohe kõik kambrid puhtaks- lasti kadakasuitsu täis ja viidi riided külma kätte. Lapsed muutusid aga kurvemaks kui nad enne olid olnud sest nende õigusi kärbiti ja ei lastud enam sinna kuhu nad oleks väga minna tahtnud- enne olgu peaaegu surm kui niisugune elu. Vanemad lapsed rääkisid noortematele rõõmsamatest aegadest ja tegudest, millest pisikesed aga midagi enam ei mäletanud. Mõneks ajaks polnud surma ega haigusi lastel ega ka vanematel.

XXIX Miina ja Jaagup-

kogu rahvas oli jäänud vaikseks. Tihti nägi surnuaedadel väga palju rahvast. Mari lapsed maeti surnuaia sisse aga mitte Krõõda ja Anni kõrvale vaid eemale, sest naine tahtis üksinda seal olla, mitte koos Andresega käia. Eesperes kisti ka kõik eelnevad haavad lahti sellega kui peremees käis oma tütre haual tuli tal tahes või tahtmata meelde ta naine Krõõt ja see kuidas ta ei mõistnud kui raske tal ikka oli talus elada. Mari arvas ka et kõik on Jussi pärast nii nagu on. Mehe haual käis ta iga kord kaks korda, algul surnuaiale minnes ja hiljem sealt tulles. Andres rääkis talle et ta  tappis oma naise suure tööga ega halastanud tema kui nõrgema peale- ise seda teadmata mis toimub. Lõpuks nägi ta naist kui vana hobusekronu, ainuke vahe oli see et ta ei teadnud kuidas naisele elu sisse puhuda, sest too oli ju inimene. Marit tahtis ta endale naiseks just sellepärast et too oli talus ainuke kes naeris ja viisijuppi ümises aga nüüd on naine aga vait ja väga nukker. Andres oli pahane Mari peale sest tol oli Juss ikka südames- naine mõtles talle koguaeg ükskõik mida tehes. Lapsed said ka aru et isa ja ema vahel on midagi  halba juhtunud. Nii elasidki need kaks nagu täiesti võõrast elu- eraldi ega arvestanud üksteisega. Vargamäele tõi aga rõõmu uus sulane, noor tüdruk ja lapsekari. Sauna- Jaagup ei tahtnud mingi hinna eest minna kroonu- oli valmis ennast näljutama, mida ta ka tegi ja ka kõike muud selleks et saaks talus või kuskil mujal olla. Tööd tegi ta aga nõrkemiseni ja selles ei saanud keegi talle midagi ette heita. Öösiti luusis mees mööda küla ringi ja mängis pilli, kus tal seda paluti teha. Talle meeldis aga Põlluotsa Roosi, kellega ta sai kokku salaja et tema kätt hoida ja sosinal juttu ajada- naine oli kõige ilusam keda näinud oli. Mees teadis aga et naisel käivad ka teised kosilased külas kui teda ei ole, ja too ei lükka neid eemale. Leenale (talutüdruk) meeldis Jaagup väga aga mees hoolis ainult Roosist ega pannud teda tähelegi. Ühel pimedal õhul läks mees oma silmarõõmu vaatama, nad olid koos ja rääkisid juttu. Hiljem panid nad tähele et külapoisid olid akna taga ja tahtsid mehe nahka tuliseks ajada. Tüdruk juhatas ta hommiku vara majast välja ja rahulikult koju minna- enne ootas nii kaua kuni rahvas oli väljast minema läinud. Teisel korral oleks ta äärepealt neile noortele pihku sattunud aga õnneks päästsid kiired jalad. Sügisel nägi ta naist aga kiriku juures, kus nad ka aja kokku leppisid millal koos olla saaks. Mees läkski jälle mööda laukaid aga imestuseks nägi ta et need samad külapoisid on ees- seekord ta aga ei pääsenud. Jaagupit peksti korralikult, nii et ta ei jaksanud kahel jalal Vargamäele tagasigi minna, hirm surra soos pani ta liikuma olgugi et nelja käpukil aga ikkagi kohale jõudis. Miina pani talle oma särgi selga ja Mari läks leige vee ja rätikutega sinna appi. Peremees küll pahandas natuke temaga kuid see oli ka kõik. Järgmisel päeval ravis juba Miina tema haavu hanerasvaga ja õhtul heitis tema kõrvale magama. Mõne ajapärast pani perenaine tähele et Miina on rase, Jaagup ei teadnud aga sellest midagi kuni Andres talle rääkima hakkas et saadab naise minema sest ta ei taha et tema lapsed teada saaks et neil patust laps sündinud. Jaagup ei tahtnud endale kohustusi ja sellepärast hakkas salaja sööma et kroonu nüüd saada.  Miina ütles talle aga et ta ei oleks pidanud sinna minema sest pole neil vaja abielluda kui mees ei taha. Nii läkski ta kroonu ja Andres viskas naise saunast välja. Indrek uuris aga miks Miina minema läheb, meelde jäi tal ainult see et oli tegemist patuga.