XXVI Eespere ja Tagapere lapsed.

Jälle möödusid talvel päevad kui puhata ei saanud. Andres vedas materjali uue rehetoa ja reiaaluse ehitamiseks. Loomadele pidi ka süüa juurde tooma sest omad varud olid juba otsas ja midagi ei olnud ette anda. See kord ei olnud ehitamisel eriti kedagi abis sest ilm oli halb ja loomad ei jõudnu ka eriti palju vedada- laadida ei saanud eriti palju. Kevadel alustati ehitust. Liisi ja Maret hakkasid Oru poistele- Karlale ja Joosepile saepuru ja laaste viima. Asjad anti üle aia august, kõik toimus aga siis kui töömehed olid söömas või siis töö lõpetanud. Ühel päeval hakkas Liisi kahtlema kas ikka poistele viia saepuru. Poisid küll lubasid siis vastu tuua kui Pearu ehitama hakkab kuid Liisi kahtles siiski. Ta ütles Maretile et tema ei hakka enam vedama. Suvel lubasid poisid ka nisuleiva vastu oma leiba tuua aga ikkagi ei toonud. Maret viis edasi kuid ütles poistele et õde tal enam ei vea. Selle peale lubasid poisid et toovad neile kohe ema tehtud odrakaraskit. Seda nad ka tegidki ning tüdrukud hakkasid uuesti saepuru vedama. Nad jäid aga õhul emale vahele ja rääkisid kõik ära nagu on. Mari ütles et ta ei ole pahane kui ta kõigest kuuleb ja mingit salatsemist ei ole. Nii saidki tüdrukud edasi neile viia kuid mitte palju sest neil oli endal ka seda tarvis ning isa oleks võibolla tähele pannud et väga palju on kuskile kadunud. Poisid ehitasid neist igasugu ehitisi, mille mõttest tüdrukud aru ei saanud. Karla ja Joosep mängisid Türgi ja Vene sõda omavahel ja Liisi ning Maret vaatasid pealt läbi aia. Paljud tööd jäid tegemata sest aega ei jätkunud, talv tuli ka kiirelt peale nii et mõnedki asjad jäid poolikuks. Andres vaevas enda pead kividega mis ikka ja jälle põllule ilmusid, olgugi et ta oli eelmisel aastal kõik puhtaks teinud aga nüüd olid jälle suured kivid põllul. Teine asi oli kraavidega. Neid tehti palju, vahepeal vajusid aga eelmised ummistusid ja vesi ei pääsenud läbi.

XXVII Varrud

Maril ja Andresel sündis järgmine poeg, Ants. Loomadega oli häda, sest nad surid üksteise järgi. Mari arvas et nende naabrinaine on nad ära nõidunud või posinud ja et too käib öösiti midagi nende loomadega tegemas. Andres ei teinud sellest väljagi ja ütles et ärgu pangu tähele ega mõelgu asju välja. Nii see asi sinnapaika jäigi ja sellest ei räägitud enam midagi. Eesperes hakati pidama varrusid. Selleks tuli muidugi palju õlu valmistada et ikka külaliste kurgud kuivama ei hakkaks. Andres valmistas seda väga hoolega, tahtis et kõik ikka korralik ja hea saaks. Varrudeks tuli ka loomi tappa et sülti ja liha saaks. Lastele eriti ei meeldinud see aeg, sest tihti olid siis verised looma kehaosad toas. Varrudeks tehti veel saia, sepikut ja magushaput leiba. Pidupäevalisi oli palju. Pühade talitus õnnestus ilusasti, isegi köster jäi rahule. Õhtul hakkasid aga mehed vaidlema köstri kõne üle. Järgmisena juhtus juba nii et Pearu viskas rätsep Taarile tema tehtud püksid pähe ja käis palja tagumikuga ringi ning ütles et ta palkab endale uue rätsepa. Pearu käskis oma naisel koju pükste järgi minna. Köstrile toimunu kohe üldse ei meeldinud ning ta tahtis sealt lahkuda, kuid otsustas natukeseks ikkagi jääda. Lõpuks hakkas rahvas laiali minema. Külanaistele tegi aga see pahameelt et Pearu püksteta ringi käis. Nii võtsidki nad vitsad ja nõgesed kätte ning nüpeldasid meest nii et tal oli selg punane ja veri lippas. Naine jõudis ka pükstega kohale peagi  kuid siis ei pannud mees ikkagi neid jalga vaid käis samamoodi riides nagu ennegi. Köster oli jällegi Pearus väga pettunud ning lahkus. Õhtul laua ümber ajasid mehed ja ka naised juttu kuni enamus neist magama jäi. Öösel tiris Pearu naine mehe koju. Kuuldi ka kirikukellade helinad, need olid lapse auks.