XXIII Tüli laulu pärast-

Mari pani laulu kirstu põhja kangarullide alla ega rääkinud sellest enam midagi. Peremees pani tähele et Mari, kes oli alati hästi rõõmus on muutunud kurvaks ja vaikseks ega laulnud enam. Ta ei saanud aru miks nii on et Vargamäe naised kõik kurvad on. Andres oli selle lorilaulu unustanud kuid ühel korral tuletati seda talle kõrtsis meelde ja ta sai teada et Pearu tellis selle ja lasi Lullil minna nende pulma ette kandma. Seal kuulis ta, et saunanaisel oli ka oma osa selles (rääkis mis toimunud oli), ja et Maril peaks see laul olema. Nad jõid selle raha eest mille Andres oli Pearult ükskord saanud.  Mees oli vihane et ta naisel on tema ees saladusi kuigi tema kõik oma hingelt ära oli rääkinud. Koju jõudes oli mees pahane ega rääkinud Mariga. Hommikul küsis aga kurjal häälel et kus see on. Naine ütles algul et seda pole, hiljem et keegi on ära võtnud. Andrese hääles ja toonis kõlas halastamatus ja julmus. Ta tahtis oma kätt juba perenaise vastu tõsta kuid lapsed tulid ette ja ta loobus sellest. Hiljem ütles et talle meeldiks kui nad kõike omavahel räägiks ja et naine ei ole enam sauna- Mari vaid perenaine. Mees tahtis lihtsalt et Mari õnnelik oleks ja ei muretseks tühiste asjade pärast.

XXIV Tasu rääkimise eest-

Kui Andres kuulis sellest mida saunatädi oli rääkinud sai ta väga vihaseks ja lasi naisel oma mees tema juurde saata. Naine palus et ta ei räägiks saunamehele midagi aga Andres ütles sellepeale ei ja käskil jalamaid kutsuda. Marilt palus ta ka et too Andrese meelt muudaks aga Mari ütles kohe ei. (Andres lasi selle puu maha võtta ja kännu välja juurida, kus Juss ennast üles poos). Kui Madis seda Andrese käest kuulis läks ta kohe kiirel sammul koju ja nõudis naiselt seletust. Peremees lubas nad saunast välja visata kui veel midagi kuuleb. Ta küttis naise naha kuumaks ja hoiatas et kui too veel midagi kavatseb rääkida siis lööb ta ka maha, sest tema plaan oli seal saunas rahulikult surra. Mees andis talle isegi pandlaga naha peale. Naine rääkis ikkagi edasi et Mari väärtus tema silmis langes kui too perenaiseks sai, tema arust oleks kõik peale eelmise saunanaise paremad. Peres olid kõik aga tõsises- väga harva kuuldi kedagi naermas või vilistamas. Aga uue tüdruku ja sulase tulekuga see muutus. Maril sündis ka veel poiss, too oli aga nääpsuke ja nõrgake. Mari kartis et Andresele ta ei meeldi aga mees ei öelnud selle kohta midagi- tema pilgust ja näoilmest oli näha nagu ta oleks rahul olnud sellega milline poiss on. Andres ütles talle et poiss on suurte ja eredate silmadega, tuleb tark piss, saab koolmeistriks või kirikuõpetajaks. Ristiisaks sai Hundipalu Tiit kes oli väga tark mees, kui ta juhtus nende talust mööda minema siis astus ta koguaeg läbi kas või mõneks minutiks. Temaga juttu ajades kasvas Mari nagu sauast välja ja muutus rohkem perenaiselikumaks. Olgugi et ta mõnest asjast aru ei saanud oli ta ikkagi õnnelik.

XXV Laste Vargamäe.

Peale seda kui Mari sai Andresega nende ühise lapse tundus mehele nagu elu algaks uuesti. Lastega eriti muret ei olnud. Vahepeal olid nad küll haiged kui peagi said nad ka terveks. Ainuke häda oli Indrekuga, kes tihi jonnis ja keda valvama pidi. Teised olid tema kantseldamisest tüdinud ja püüdsid temast eemale hoida. Maret ja Liisi käisid vabal hetkel karjas karjapoisi Atu juures, kes oli puust Vargamäe koos loomade, majade ja ka inimestega ehitanud. Tüdrukutele meeldis nendega väga mängida, see meeldis neile isegi rohkem kui päris elus toimuv. Tihti kutsus ema neid aga kõige põnevama kohapeal tuppa Indrekut hoidma jälle, siis said nad küll natukene pahaseks kuid nad pidid seda tegema ja nii ka läksidki. Tööd oli vahepeal väga palju juurde tekkinud. Kui uusi loomi juurde osteti siis tuli jälle saaki suurendada et neid toita jne, see oli suletud ring millest välja ei saanud- nn nõiaring. Paljud mehed müüsid oma kartuli viina tegemiseks maha ja said selle eest korralikult raha. Mõnda pimestas see nii et jättis oma võlad maksmata ja ainult raha peale mängiski. Põhiliseks ajaks kui kõrtsis istuti olid kevad-talvel, kui kartulite eest raha tagasi saadi. Siis käisid seal ka vaesemad mehed viina joomas ja rahaga hooplemas. Üks vahejuhtum oli siis kui Pearu ja Andres jälle kahekesi kõrtsi sattusid- Andres tavaliselt seal ei käinud, see näitas ka et ta ei ole eriti rikas, mehele ei meeldinud eriti juua. Pearu hakkas oma rahaga ärplema ja tahtis näidata kui kõva mees ta on, nii viskaski ta ühe sajase teise järel lauale, Andresega vaheldumisi. Andres lasi aga Hudipalu Tiidul raha teistelt küsida ja siis talle anda. Nii juhtuski et Andres jäigi sajaseid laduma sinna, samal ajal kui Pearu juba oma viimaseid kümnekaid pani. See ajas mehe vihale, lõpuks suundus ta koos Kassiaru Jaskaga saksatuppa, kus ainult rikkamad inimesed olid. Paar päeva hiljem läks mees koju ja hakkas kohe kisama, et naine talle tema kapukad tooks. Naine viis kuid Pearu ei olnud sellega rahul sest talle pidi valge taldriku peal need viima. Siis käskis ta naisel ka need jalga aidata. Jällegi ei teadnud naine kuidas peab õieti. Sulane seletas jälle, et ta peab kirikukindad kätte panema ja siis jalga torkama kapukad. Seda oli poiss kõrtsis näinud kuidas Kassiaru Jaskaga käituti. Pearu tahtis ka ennast uhkena tunda.