XXI Mari jäi rasedaks -

Mari ootas peremeest koju, magas sellepärast isegi tooli peal. Nad panid hobusele süüa ja asjad valmis ning hakkasid juttu ajama. Andres rääkis tõsiselt et tahaks et Mari talle naiseks tuleks ja siis veel lastele emaks ja ka perenaiseks. Naine ei tahtnud talle vastata ja viis jututeema kohe kohtuasjale. Andres rääkis talle mis toimus ja siis ka selle et Juss haavas teda see kord kui tal jalg verine oli. Rääkis ka et kui mees poleks komistanud oleks ta surnud arvatavasti olnud. Mari mõtles hetkeks isegi et nii oleks võinudki minna siis oleks asjad teisiti- järgmisel hetkel oli ta aga rahul et asjad nii läksid. Peremees ütles et naise lapsed saavad ka siis perelasteks ja kõigil oleks võrdsed õigused ja neid koheldakse samamoodi kui tema omi. Nad läksid peale jutuajamist koos tagakambrisse ... . mõne aja möödudes teatas naine Andresele et ta on rase.

XXII Pulmad –

Andres ja Mari läksid õpetaja juurde. Nende üllatuseks teadis õpetaja kõike mis nende vahel oli toimunud ja kuidas lood Eesperes on. Ta süüdistas neid nagu oleks neil südamed mustad ja valetaks- mitte otse aga midagi sellist. Mari nuttis koguaeg kirikus olgugi et teadis et tal midagi eriti hingel pole. Nad püüdsid õpetajale selgeks teha et Jussi elu ajal ei olnud nad koos ega teinud pattu. Andres sai teada, et saunanaine oli kirikus iga pühapäev rääkimas käinud mida keegi teeb või on teinud- midagi head see ei olnud. Teisel korral kui Mari ja Andres tagasi läksid oleks tahtnud Mari rääkida et talle meeldis Andres juba siis kui Juss elus oli; samuti armastas ta ka tema varandust ja teda ennast aga ta ei teinud seda sest arvas et mees ei peaks seda kuulma. Pulmad peeti nagu kord ja kohus, ainuke asi mis halvasti läks oli see et tallu tulid mitmed võõrad kutsumata külalised. Laulu-Lullu hakkas seal vaikselt teiste sulaste ja võõraste seas laulma- kui nad vaikseks jäid siis kõik naersid. Andres tahtis ka teada millest laul käib aga kui ta nende juurde läks jäid kõik vait ja ütlesid et see laul pole peremehe kõrvadele mõeldud, sellepärast saatis mees ühe nendesugustest sinna maad kuulama. Kui ta teada sai millest laul oli lõi ta võõrad majast välja ja andis Lullule kõva hoobi. Arvati et nüüd tuleb suurem kähmlus aga seda ei tulnud- väljas plaanisid nad küll seda kuid siis mõtlesid ümber ja läksid minema. Lullu lubas aga uue ja hullema laulu teha ja mitte enam Pearu tellimisele vaid ise enda pärast. Mari tahtis ka teada millest poisid laulsid kuid Andres ei öelnud talle. Ta leidis ühel hommikul kirstukapist lauluraamatu vahelt paberile millel oli see sama laul peal. Seda lugedes läksid tal jalad nõrgaks ja tuju langes. Selles oli nagu Mari ja Andres oleks juba ammu pattu teinud ja nende pärast ka ennast tapnud- Maril olevat kõige üle väga hea meel olnud, samuti ka Andresel et naisest lahti sai. Naine peitis selle laulu ära- endale mälestuseks. Kirstuvõtme mis tavaliselt aida küljes seisis võttis ta ka ära, sest kartis vargaid- muidu oli see koguaeg seal seisnud. Kunagi ei olnud Vargamäel vargaid kardetud, sellepärast olid ka kõik uksed lahti.