XXXVIII Indreku kooliminek.

Andres lubas Indrekul sinna tööle minna ega olnud selle vastu. Terve pere tegi nüüd tööd ja palgati ka veel sulane. Mari oli selle vastu et lapsed hakkavad nii varakult rasket tööd tegema kuid Andrest naise arvamus ei huvitanud. Väike Andres oli küla tugevamaks meheks vahepeal saanud, kõiki teisi kutsuti tema kõrval könnideks. Ükskord hakkas ta aga Eediga rammu katsuma. Mehed olid mõlemad samavõrd tugevad, kuid seekord jäi siiski Andres peale, Eedi kukkus ja lõi pea veriseks. Poisil oli selline probleem et talle ei jäänud issameied meelde ja selleks jäi ta juba 3aastat järjest leeri. Noored mehed palusid seekord õpetajat et ta ei jätaks teda enam see aasta, nii ka läks. Andres uhkustas ja lõõpis oma rammuga kõigi ees sest ta oli tõesti tugevaim. Naised ja neiud kõik tema ümber. Poisile meeldis aga Kassiaru Jaska tütar Maali, kes oli teistest ilusam ja temast teadsid väga paljud. Enne kui Andres kroonu läks ütles ta Maalile et kui too on mehe tagasitulekuks abielus siis ta lööb lihtsalt selle mehe maha. Vanale Andresele tegi muret see et poeg nii palju külavahel ringi käib ja et ta üldse pühakirju eriti ei loe. Seda tegema ei oleks mees teda panna ka saanud. Ants oli kuulus karjapoiste keskel. Ta oli rässaka kehaga, hakkaja loomuga, leidliku vaimuga ja alla ei vandunud kellelegi. Ükskord sai ta isa käest kerepeale kuna ta aasale magama jäi ja loomad rukkisse läksid. Tagumik valutas 3 päeva keretäiest. Talle ei meeldinud usse tappa nagu seda Andres oma lapsepõlves tegi. Ainult ühel korral kui uss teda hammustas ja ta endalt naha sealt maha lõikas tappis ta ussi ära. Ta sai tuntuks sellega et valmistas kahvu vähkide püüdmiseks ja mõrdu kraavidesse ja jõevoogudele sissepanemiseks. Samuti võttis ta konnadelt elusast peast nahad maha ja hoidis neid mitme kaupa kõige paremini käes. Kirjutaja tuli iga aasta korra koos Indrekuga vähke öösel püüdma. Tema arust oli aga kõige vajalikum selle juures viin. Tänu sellele et ta viina jõi ja laulis koguaeg ei saanud ta kordagi ühtegi vähki kätte. Ükskord linnast tulles ostis ta endale uued kahvad millega pidi nüüd saama aga ikkagi ei saanud ta ühtegi, see oli nagu ära neetud. Kõik kolm kahva jäid tal järve põhja kinni. Oma kangusest läks ta neile südaööl pimedas kohe ka järgi. Kaks neist sai kätte kuid kolmandat ei leidnud ta mitte kuskilt. Avastuseks oli aga see et järve põhjas oli kunagi laas olnud, põhi oli kände täis.

Kõik see kuuldu tekitas Andreses igasugu plaane ja mõtteid. Ta lootis kohe et sinna kasvab kunagi mets. Selleks tuleks aga sood kuivatada ja ehitada kraavid nii et vesi kiiremini ära voolaks. Mõttes oli kohe ajada rahvas kokku ja järve põhi kändudest puhtaks teha.

XXXIX Andrese kroonu minek

Suvi enne Andrese kroonu minekut oli väga imelik. Kõik teadsid sellest et ta minema varsti läheb. Pearu sai ka teada mis tähendab et noor Andres kroonu läheb. Nimelt hakkas jälle pihta jama kraavide paisutamise kohapealt. Ta rääkis et hakkab uut loodheinamaad looma ja selleks paisutabki ta vee enda maale, sellega paisutas ta aga vett ka Andrese maale. Vanamees mõtles et peaks kraavi vahele ehitama aga noor Andres ütles et ei ole mingit kraavi ehitamist ja et ta ajab asjad ise korda. Nii läkski ta koos Antsuga labidas ja kirves käes tammi juurde. Pearu oli ka samal hetkel seal ning ütles et kui nad tammi puutuvad siis lähevad mõlemad protsessi alla. Andres aga ütles selle peale et nad teevad oma poole lahti ja tema oma jätavad kinni. Andres ütles et kui Pearu kavatseb veel seda tammi ehitama hakata siis ta ei mõista nalja ja siis saab ta teada kes Andres tegelikult on ja mida teeb. Pearu oli selle peale väga vaikne ega osanud midagi kosta selle peale. Tammi ta ka lähima ajajooksul ei ehitanud. Vanamees tahtis ka teada saada mis seal õieti toimus kuid poisid ei rääkinud midagi selle kohta. Vana Andres lootis et noor tahab jääda Vargamäele peremeheks ja et teda tõmbab sinna miski kuid, poiss ei öelnud selle kohta mitte kui midagi ega näidanud ka huvi üles. Indrek otsustas et läheb linna kooli ja tuleb kirjutaja juurest ära. Ta ei küsinud Andrese käest nõusolekut ega soovitust mida teha. Maril oli selle üle hea meel et poiss linna õppima läheb. Vanematelt küsis ta natukene raha, sellest ei rääkinud ta aga midagi kellelt ta laenu kavatseb võtta. Kui ta kirjutaja juures töötas oli seal ka üks naine- Mai. Naisele meeldis köster Juhanile raamatuid ümber jutustada. Mees kolis aga tallu ja ei käinud seal enam tööl. Nii hakkaski naine talle kirju saatma. Tihti juhus aga nii et ta kirjutas kirja valmis ja läbi lugedes leidis et see ei ole ilus. Nii hakkaski Indrek tema jutustamise järgi kirju kirjutama ja saatma. Tihti pani ta sellised mõtted sinna sisse mida naine ei rääkinud vaid tundis ja unes nägi. Maile meeldisid kirjad väga. Ühel päeval tuli aga Juhan kosja, varsti peeti ka pulmad. Nende ajal suudles Mai Indrekut kui nad kahekesi olid ja läks siis vett jooma. Tagasi tulles avastas et poiss on ikka samal kohal. Ta rääkis et aitab teda kõiges ja et tal on 200 rubla kogutud ja annaks poisile laenuks et too saaks õppima minna. Keegi ei tohtinud sellest aga midagi teada. Indrek võttis Mai tungival pealekäimisel lõpuks raha vastu.  Vargamäel valitses imelik meeleolu kui Indrek minema läks. Tiit tuli ka oma ristipoega ära saatma ja sõnu peale lugema, andis ka natukene raha. Mari muretses selle pärast kuidas poiss ikka linnas hakkama saab ja et kas ikka piisavalt süüa saab. Vennaga rääkisid nad ükskõiksetest asjadest ega osanud midagi tarka öelda. Andrese mineku ajal peeti suur pidu. Tehti hernesuppi, sülti ja joodi viina. Rahvast tuli suhteliselt palju kohale, sest paljudel ei läinud pojad kroonu ja kõik olid kutsutud. Maali nägi et Andrese uhkus oli kadunud ja oli selle pärast natukene kurb. Ta mõtles et kindlalt peab abielluma mõne mehega sellepärast et Andres pärast tolle maha saaks lüüa ja siis Siberiski mäletaks kes on Maali. Mari ja Andres ei saanud viimasel aastal eriti hästi läbi aga enne kui poiss minema hakkas ütles et ema ei nutaks ja et ta ei lähe sinna ometi mitte surema. Isale ütles poeg et ta ei taha Vargamäele elama tulla ja et too ei armastagi Vargamäed vaid hoopis oma isakodu. Keegi ei armasta Vargamäed sest siin oli liiga palju kurbust, viha, riidu ja õnnetus. Andres ei tahtvat sellepärast kohast loobuda et ta on nii palju ehitanud sinna ja oma elu kulutanud. Mõttetu tundus nüüd anda oma maa kellelegi võõrale. Vanamees viis Andrese vallamaja juurde. Enne kui ta koju läks käis Andres kõrtsist läbi ja vaatas mis seal toimub. Kõik oli muutunud. Kõrts oli kaotanud oma kunagise hiilguse ja sära. Nüüd olid saksatoas noored, kelle kiskleminegi oli väga lapselik. Viin ei läinud ka enam kurgust alla ja pidi kaua ootama kuni kurk kuivaks muutus. Pearu ütles et nüüd ei ole enam noort poissi ka Vargamäel kes teda jälle ähvardama tuleks. Koju minnes mõtles Andres kõige üle järele. Ilm oli sel hetkel samasugune kui siis kui nad Krõõdaga esimest korda Vargamäele tulid. Talle meenusid naise mõtted mändide ja ka elu kohta. Kodus ei rääkinud ta sellest mitte kui midagi. Ta võttis pühakirja lahti ja luges Hiiobi sõnu, mis muutusid talle tema enda mõteteks ja tundmusteks, muredeks ja vaevadeks, pettumusteks ja meeleheiteks. Talle meenusid tema poja Andrese sõnad et Vargamäel ei ole armastust tulnud ega ole ka tänapäevani. Ta rääkis oma jumalaga, seda kuulis Mari pealt- tahtis minna mehe kõrvale kuid teadis et siis oleks mees lihtsalt vait jäänud ja oma südame lukustanud tema ees. Voosisse heites leiab Andres padja märjana, ning saab aru et ka Mari on alandlikult oma jumalaga kõnelenud.