XXXVII Mareti lahkumine

peale Liisi ja Joosepi lahkumist algas Vargamäel nagu mingisugune lagunemine: noored kadusid isakodust üksteise järel. Maret ei suutnud nii hästi tööd teha kui seda Liisi tegi, ta tegi küll hoolsalt ja väsimatult kuid saanud Liisile vastu ei. Maret hakkas viimasel ajal tihti laulma, selle peale küsis ema temalt kas ta hakkab mehele minema. Mari ütles et kõik lapsed lähevad ära ja tal tuleb raske põli veel, sest puus ka valutab ja tööjõud saab otsa, talle ei meeldinud eriti endale abiks mõnda tüdrukut võtta. Elu oli rahulik- isegi kohtuskäimisi peale pulmade ei olnud, sest mõlemad mehed olid löödud. Peagi tahtiski Maret mehele minna- vigase jalaga Sassile, kes isale eriti tegelikult ei meeldinud kuna ta oli tisler. Andres oli algul raudselt vastu kuid siis kui Maret ütles et neil ei ole kiiret kuhugi ja nad ootavad üksteist nii kaua kuni isa ka nõus on. Mees vaatas tütrele silma ning nägi neis Krõõta, ta küsis veel korra tütrelt et kas ta kindlalt kedagi ei taha ja tütar vastas et ei taha jah. Selle peale ütles aga Andres et las kutsub siis Sassi neile. Maret oli väga rõõmus kuid ta ei näidanud seda välja. Mari olidki kardetud päevad käes- ta pidi võõra tüdruku appi võtma. Nii olidki vanemad oma suurtest tütardest lahti. Indrek õppis köstri juures ja tegi ka tööd. Indrek oli poiss, keda ei huvitanud hullamine ega ringi jooksmine, pigem tahtis ta olla vaikselt oma ette ja nokitseda oma asju teha. Köster andis poisile raamatu lugeda, millest too midagi eriti aru ei saanud, ainuke sõna mis meelde jäi oli paavst. Ta luges veel raamatuid millest eriti aru ei saanud kuid need meeldisid talle. Ta otsis üles raamatud mida Liisi ja Maret peitsid ning püüdis neist aru saada kuid ka need tundusid liiga keerulised olevat. Talle meeldis ka kuulata pealt tüdrukute juttu, olgugi et ta eriti midagi neist aru ei saanud.  Liisi ja Maret laulsid tihti laulu mida isa neile õpetas, vahel olid nad lauldes väga kurvad ja pisarad voolasid. Indrek elas köstri juures,  ükskord tuli külla köstri tütretütar Milli. Indrekule hakkas ta kohe meeldima ja tahtis näidata talle milliseid sõnu ta teab aga kunagi ei tulnud selle jaoks parajat hetke. Ükskord läks Indrek jälle koju, kõht oli hästi tühi ja kavatses kohe endale liha praadida. Enne ei olnud ta julgenud seda teha sest arvas et Millile ei meeldiks aga tema arust ei olnud tüdrukut seal. Niisiis tegigi ta pliidile tule alla ja pani pannile kaks lihatükki. Milli tuli aga vaikselt teisest toast välja ja ütles et nii ei tehta liha. Tüdruk tegi talle siis liha ja selle kõrvale kastet ka. Indrek sõi ära ja nad otsustasin välja minna, vilistamist ja norskamist õppima, Milli oli selle juba selgeks saanud. Surnuaia juures olid nad üksteisele väga lähedal, poiss olekski tahtnud nii jääda. Natukese ajapärast viskas Milli talle aga lund näkku ja jooksis minema. Need olid viimased päevad mis nad koos said olla. Milli läks emaga tagasi linna. Nad rääkisid juttu, Indrek vaatas ta imelistesse sinistesse silmadesse ja tundis kuidas tal seest valusalt südant miski torgib. Poiss oli armunud Millisse. Viimasel päeval lasi tüdruk poisil oma juukseid katsuda, sest eelmisel segas ema neid, nad ei saanud eriti palju rääkida kui tüdruk juba koju sõitma hakkas. Paari päeva pärast sai Indrek tüdrukult roosidega kaardi, millel oli Milli juuste lõhn küljes. Tal tuli see tuttav ette- lõpuks tuli meelde et sama lõhn oli olnud ka ema kirstul, mis aidas oli. Sellega seose tuli tal meelde kurbi mälestusi ja nüüd sai ta aru Joosepi ja Liisi loost, isa ja Liisi riiust, Liisi ja Mareti arusaamatutest kõnelustest ja imelikest näoilmetest. Koolis ei osanud ta esimestel tundidel eriti midagi rääkida kuid varsti paranes ta õppimine veelgi. Ta oleks kui värsket jõudu ja selgemat arusaamist juurde saanud. Teise kooliaasta kevadel läks Andres Indrekut koju tooma aga köster rääkis et poisile oleks hea kui ta saaks linna kooli minna. Andres ei saanud talle aga seda võimalust pakkuda, otsustati siis et poiss jääb veel üheks aastaks köstri juurde. Vallakirjutaja otsis endale abilist ja pöördus köstri poole. Too pakkus kohe välja et Indrek saaks sellega hakkama. Poiss käis katsetel nädal aega ja sai sellega hakkama. Asi jäi ainult Andrese taha et kas lubab pojal minna või mitte. Mees pidas nõu Hundipalu Tiiduga. Too rääkis et nende lastest ei taha keegi Vargamäele jääda, nii  on see lihtsalt loodud. Tema pojad ei tule enam tagasi ja varsti jääb Andres ka oma poegadest ilma. Soovitas lasta Indrekul kirjutaja juurde tööle minna kuna poiss läheb nagunii hiljem minema ega jää tallu. Ta rääkis ka veel et nende, kahe vanamehe unistus oli kunagi elada seal, kus nad seda hetkel teevad. Nad on ehitanud selle koha üles: teid sillutanud, silde ehitanud, kive loopinud jne. Nende lapsed aga unistavad muust- elust linnas või mujal.