2.Teadustekst

Teadusteksti olemus

Teadusteksti ülesanne on vahendada uurimistulemusi. Teadusteksti lugejad on enamasti autori kolleegid samast teadusvaldkonnast.

Teadusteksti eeldus on usaldusväärsus, kõik esitatud väited peavad olema põhjendatud.

Teaduse üheks iseloomulikuks tunnuseks on objektiivsus ja täpsus, sest teadusliku uurimuse tulemused peavad olema kontrollitavad. See seab teadustekstidele üsna kindlad piirangud niihästi ülesehituse, stiili kui ka viitamise osas: teadustekst peab olema kirjutatud ilma emotsioonideta, andmed peavad olema esitatud täpselt ja kõik allikaviited kontrollitavad.

Teadusteksti loomine algab probleemi püstitamisest. Milline on probleemi lahendus, on autorile esialgu teadmata. Loomulikult ei alustata teadustööd umbropsu: enamasti on autoril probleemi kohta olemas mingi hüpotees (oletus), mida ta uurimistööga kontrollima asub. Teadusteksti põhiidee (probleemi lahendus) selgub uurimuse tulemusena: autor peab selle kirjandust läbi töötades ja/või katseid tehes alles leidma.

Teadustekstide liigid:

• referaat,

• uurimus,

• artikkel.

Uurimus on teadustöö, mille eesmärk on esitada uudset informatsiooni: kas mõne probleemi lahendus või mõne nähtuse kirjeldus. Viimasel juhul ei anna töö küll põhimõttelist lahendust käsitletavale probleemile, kuid lisab uut teadmist juba olemasolevale.

Teadusartikkel on ajakirjas või kogumikus avaldamiseks mõeldud teaduslik uurimus. Artikli maht võib olla kõikuv, ulatudes mõnest leheküljest mõnekümneni. Tõsise teadusteksti kirjutamine nõuab teadmisi ja kogemust, mis saavutatakse lihtsamate vormide, nagu referaatide ja õppeotstarbeliste uurimistööde kirjutamisega.

Teadustekstile on omane konventsionaalsus. Tekstid järgivad enamasti teatud terviklikku liigendust ja on oma struktuurilt kokkuleppelised. Neis on teatud harjumuspärased osad:

• sisukord,

• sissejuhatus,

• teoreetilise tausta kirjeldus,

• analüüsimeetodi tutvustamine,

• materjali esitamine,

• tulemused,

• analüüs ja kommentaarid,

• kirjandusallikate loetelu,

• võõrkeelne lühikokkuvõte,

• lisad.

Teadusteksti keel peab olema selge, täpne, neutraalne ja korrektne. Kokkuleppeliselt kasutatakse teaduslikus tekstis umbisikulist väljendust. Umbisikulise keelekasutuse puhul tuleb jälgida, et tekst oleks üheselt mõistetav. Kõneviis ja vorm peavad olema kogu töös ühtsed.

Tööd kirjutades tuleb pöörata tähelepanu ajakasutusele (olevikku ja minevikku ei tohi kasutada läbisegi), ainsuse ja mitmuse kasutamisele ning lause ülesehitusele (ka loeteludes ja tabelites).

Teadustekstil on teatud väliseid tunnusmärke, millest olulisim on kirjandusallikatele viitamine. Ulatuslikumate teadustööde (nende hulka kuuluvad ka seminari- ja bakalaurusetööd) üheks tunnuseks on teksti liigendamine peatükkideks ja alapeatükkideks.

Teadusteksti kirjutamise puhul on oluline lugeja. Kirjandusallikad tuleb täpselt kirja panna, et lugejal oleks võimalik neid leida. Kõik väited tuleb esitada põhjenduste ja tõestustega. Teaduslik info on üldjuhul avalik ja sellepärast peavad uurimismeetodid, katsed ja järeldused selguma tekstist. Lugeja peab aastakümneid hiljem suutma tõlgendada teksti nii, nagu autor on mõelnud.

Sissejuhatus

Sissejuhatuses põhjendatakse teema valikut ning tähtsust. Siin öeldakse lühidalt, mis materjal on töös uurimise alla võetud, kirjeldatakse andmete kogumist, esitatakse varasemad seisukohad ning kirjandus, mis on teema seisukohast tähtsad, ning püstitatakse töö eesmärk ja hüpotees(id).

Materjal tuleb dokumenteerida nii, et igaüks, kes tahab seda üle vaadata või kontrollida, on võimeline üles leidma iga uurimistöös allikmaterjalina kasutatud väite.

Sissejuhatuses tuleb tutvustada ka töö ülesehitust- missugused peatükid töös on ja mida igaühes käsitletakse. Sissejuhatuse pikkus on umbes 10–15 protsenti töö sisulise osa mahust.

Ohud: kirjutatakse liiga palju või liiga vähe. Ei tohi esitada seisukohti, mida hiljem töös ei käsitleta.

Teemaosa

Uurimuse kirjutamist alustatakse harilikult teemaosast, nii et sissejuhatuse ja kokkuvõtte peatükid saavad lõpliku vormi alles hiljem, sest tööst ja selle tulemustest sõltub üsna palju see, mida sissejuhatuses on vaja eelnevalt esitada.

Kokkuvõte

Sisaldab kokkusurutult uurimuse tulemused, uurimisülesande lahenduse, vastused sissejuhatuses esitatud küsimustele ja hüpoteesidele.