Laevapere liikmete ja reisijate meditsiinilise teenindamise žurnaali vorm psüühikahäired

Psüühikahäired avalduvad tavapärase käitumise erinevuses viisipärasest. Need võivad olla lühiaegsed vastused mingile sündmusele või pikemaajalised/kroonilised. Psüühikahäirete ja- haiguste kulg võib olla aeglane ja märkamatu või kiirelt tekkiv. Psüühikahäirete korral puudub haigel kriitiline suhtumine oma tegevusse ja ta hindab oma tegevust kui normaalsest. Need häired võivad avalduda erutus-pidurdusprotsessi tasakaalu muutuses, kahtlustustes, luuludes, mõtte-mälu seose häiretes. Selgelt väljendunud häireid, nagu hallutsinatsioonid, on kergem diagnoosida. Raske on diagnoosida, kui jutt on formaalselt õige, kuid peab teadma, et see ei ole selle inimese suhtes tõene. Psüühikahäiretega võivad kaasuda somaatilised vaevused, mis tihti tulevad esiplaanile (depressioon, läbipõlemissündroom). Somaatiliste vaevuste korral tuleb eelkõige välistada orgaanilise haiguse olemasolu. Täpsem diagnoosimine vajab eriettevalmistust, head suhtlemisoskust ja mõistmist, kontakti leidmist. Käitumine peab olema korrektne. Psüühikahäiretega inimesele ei ole mõtet vastu vaielda, teda ümber veenda. Temale on ta elamused väga reaalsed. Parem on aktsepteerida tema seisukohti. Teda tuleb ära kuulata ja katsuda saada võimalikult palju teavet tema mõtete ja kavatsuste kohta. Selleks on oluline tulla mõttele, et tegemist võib olla psüühikahälbega. Oluline on kriitilise olukorra (agressioon, suitsiid) ennetamine. Diagnoosimiseks on vaja hinnata välimust, käitumist, motoorikat, žeste, meeleolu, kõnet, mõtlemist, taju, orienteeritust ajas, ruumis ja kohas, enda isikus, mälu, üldteadmisi. Oluline on teada võimalikke pärilikke haigusi.

Sagedasemad psüühikahäired merel on paanika, hirm, depressioon, psühhoosid.

Psüühikahäirete vältimise seisukohalt on olulised meeskonnaliikmete vahelised suhted, vähemalt ühe usaldusisiku olemasolu, kiusamise vältimine. Tuleb arvestada ka isiksusehäireid ja inimese psüühika laadi.

Kestvate psüühikahäirete korral (depressioon, traumaatiline psüühiline kriis, sundhäired, läbipõlemine jne) vajab inimene psühhiaatri ja psühholoogi abi, kes määrab ka spetsiifilised ravimid (antidepressandid).

Räägi inimesega, leia selleks aega ja kannatust.

Isiksusehäired

Isiksusehäire ei ole psüühiline haigus vaid isiksuse eripärast tulenev käitumislaad, kus mõned käitumisjooned on liigselt domineerivad ja erinevate isikuomaduste vaheline tasakaal on häiritud. Isiksus elu jooksul ei muutu. Isiksushäired põhjustavad peamiselt sotsiaalset laadi raskusi ja komplitseerida laevas töötamist.

Paranoialisi isiksusi on 0,5-2,5% elanikkonnast ja meestel esineb seda sagedamini.

Paranoialist isiksust iseloomustab ülim tundlikkus tõrjumise ja ebaedu suhtes: solvangu ja haavamise mitteandestamine, kalduvus kaua viha pidada; umbuslikkus ja kõikehõlmav kalduvus kogemust moonutada, tõlgendades teiste erapooletuid või sõbralikke tegusid kui vaenulikke või põlglikke, ta võib leida varjatud tagakiusamist ka seal, kus teised selle peale ei tuleks, kahtlused on põhjendamatud; oma õiguse visa ja sõjakas tagaajamine, mis ei sobi kokku tegeliku olukorraga; kalduvus pidada end liialt tähtsaks, mis väljendub püsivas enesekeskses hoiakus, enda ümber ja laias maailmas sündivat seletab ülekaalukalt ja alusetult kui kellegi vandenõu tulemust. Paranoiline psühhopaat vihastab kergesti ja on usaldamatu ning kättemaksuhimuline, peab pikka viha, süüdistab alati teisi. Paranoiline isiksus on veendunud, et ta on ratsionaalne, objektiivne õiglane inimene, kellel on liiga tehtud. Mõned paranoilise isiksushäirega inimesed võivad olla ohtlikud, kui tunnevad end väljapääsmatus olukorras olevat. Paranoiline isiksus on kaaskodanikele väga koormav.

Skisoidset psühhopaatiat (orgaaniline psühhopaatia) esineb üldises rahvastikus 9% ja kõigist psühhopaatiajuhtudest 19%. Skisoidsed jooned avalduvad varem kui psühhopaatia ja aktsentueeritus iseloomu teiste tüüpide puhul. Skisoidsed isiksusemuutused teravduvad tavaliselt noorukieas või algavad varajases täiskasvanu eas. Skisoidse psühhopaatia puhul on kõige raskem aeg just noorukiiga. Siis avalduvad kõige sagedamini suletus ja muud iseloomulikud jooned ja mitmeti kombineerudes peab olema vähemalt viis tunnust. Skisoidsetel isiksusel on suured puudujäägid sotsiaalsetes- ja inimsuhetes. Nad näevad teiste inimeste seotust kuid ei mõista seda.

Skisoidset isiksust iseloomustab rõõmutus; tundekülmus või tuim emotsionaalsus; võimetus väljendada teiste suhtes nii sooje, õrnu tundeid kui ka viha, vähene soov saada seksuaalelamusi koos teise inimesega (arvestades vanust). Skisoidide iseloomujooned ei võimalda neil gruppi sulada ja tihti on nad seal “valged varesed”. Vaistliku tunnetuse puudulikkus avaldub oskamatusena elada teiste inimeste elamustesse, mõista teiste tundeid, empaatiavõime puudulikkus, nõrgenenud on võime luua lähedasi suhteid ja neist rõõmu tunda. Seetõttu puuduvad neil sõbrad ja nad ei vajagi neid, kuna ise eelistavad üksi tegutsemist, eraklikkust. Skisoidide akontaktsus on tingitud vaistliku tunnetuse puudulikkusest, oskamatusest panna end teiste olukordadesse. Neil on ebaadekvaatsed või piiratud emotsionaalsed rektsioonid, millele lisanduvad suhtumismõtted. Skisoidid on ükskõiksed nii kiituse kui kriitika suhtes; tundetus üldtunnistatud sotsiaalnormide ja -tavade suhtes; liigne enesesse süüvimine ja fantaseerimine. Juba lapseeas ilmneb skisoididel täiskasvanulik vaoshoitus, sulgumine oma sisemaailma ja eakaaslaste seltskonna vältimine. Nende noorte käitumises põimuvad sellised vastandlikud jooned nagu külmus ja teravdunud tundlikkus, põikpäisus ja alluvus, ettevaatlikkus ja kergeusklikkus, osavõtmatu tegevusetus ja aktiivne püüdlemine eesmärgi poole, suhtlemisest hoidumine ja pealetükkivus, häbelikkus ja taktitus, ratsionaalsed arutelud ja kergemeelsed teod, sisemaalima rikkus ja selle välised ilmetud kajad. Sõltuvusest vabanemise vastutoime avaldub omapäraselt – skisoidne nooruk võib taluda ranget režiimi, suuri ebamugavusi, kuid reageerib tormiliselt katsele tungida tema sisemaailma. Kuna skisoidid on endassetõmbunud, siis mulje neist võib olla ekslik. Kognitiivsed ja tajumishäired tingivad omapärase käitumise ja nende tegevusalad ja huvid on veidrad. Veidrad on ka skisoidide kõne, veendumused, ebaharilikud tajukogemused, kummalised, umbusklikud ja paranoilised mõtted. Nende välimus on kummaline. Skisoidide sotsiaalne ärevus on rohkem hirm, kui negatiivne enesehinnang, Kuritegelikku käitumist kohtab skisoididel harva ja osalemine grupiviisilises õigusrikkumises pole iseloomulik. Kuid “grupi nimel” võivad mõnikord korda saata väga raskeid üleastumisi. Skisoidid eelistavad varastada üksinda, rohkem meeldivad need vargused, mis nõuavad erilisi oskusi.

Düssotsiaalne isiksushäire on meestel 3-4 korda sagedasem kui naistel. See häiret esineb 2-3% rahvastikust ja on tavaline psühhiaatrilistel patsientidel. See häire algab enne 15 eluaastat ja peab esinema vähemalt kolm tunnust.

Düssotsiaalne käitumine ei esine isiksusehäire korral ainult episoodidena, vaid on pidev. Düssotsiaalne isiksusehäire torkab silma vastuolude tõttu käitumise ja sotsiaalnormide vahel. Iseloomulik on kalk hoolimatus teiste tunnete suhtes, mistõttu puuduvad sügavad ja kestvad suhted, kuigi suhete loomisel pole raskusi. Neil on tugev ja püsiv vastutustundetu hoiak ning sotsiaalnormide, -reeglite ja kohustuste eiramine. Pinge ja ebaõnnestumiste taluvuse, agressiooni ja vägivalla vallandmise lävi on neil väga madal (samas on täheldatud kõrgemat erutuvusläve kui kurjategijatel tavaliselt). Düssotsiaalid on võimetud tundma süüd, pigem kalduvad süüdistama teisi ja enda käitumist õigustama. Samas on nad enda ja teiste tuleviku suhtes ükskõiksed. Seetõttu otsivad põnevust ning negatiivsed kogemused ja karistused nende käitumist oluliselt ei mõjuta. Juba lapsepõlves on neil sagedased julmad teod. Selle isiksusehäire kriminaalsus tuleneb asjaolust, et düssotsiaalne isiksus on vastutustundetu ja ühiskonnavastase käitumisega inimene, kes eirab igasuguseid kohustusi, rikub seadust, kaldub impulsiivsele, planeerimata käitumisele, on madala frustratsioonitaluvuse ja agressioon vallandub kergesti, on valelik. Loetakse tüüpiliseks kuritegeliku isiksuse tüübiks.

Epileptoidne tüüp – neid on meessoost populatsioonist 11%. Epileptoidse ja düssotiaalse isiku omadused kattuvad teatud määral. Kõige iseloomulikum sellele tüübile on ägedalt kulgevate meeleoluhäire hoogude esinemine. Tundepuhangud on tugevad ja kestvad, mille kestel võib esineda häbematut sõim, julmust, hoolimatust vastase abituse ja nõrkuse suhtes. Epileptoidide enesehinnang on ühekülgne. Märgitakse tusatuju hoogude esinemist, korraarmastust, muret tervise pärast. Tundepuhe paistab silma erilise vaenulikkuse, häbematuse, julmuse, vastase jõu mittevastava hindamise poolest. Suitsiidikatsed võivad olla suunatud pahameeleobjektile ebameeldivuste tekitamiseks. Kättemaksuiha ilmneb ka solvangu mitteandestamises, kusjuures kättemaks paistab silma salakavalusega ja võimalusega sellest rahuldust saada. Huvide puhul peab märkima, et peaaegu kõik sellised noorukid eelistavad hasartmänge. Kollektsioneerimise puhul huvitab neid eelkõige materiaalne külg. Võim väiksemate ja nõrgemate üle võib neis sihilikult julmust esile kutsuda. Epileptoidide iseloomujooned kujunevad tavaliselt välja julma ja hoolimatu kasvatuse tingimustes. Tihti esineb seda isiksusetüüpi lastekodulastel. Oma iseloomuomaduste tõttu on neil suur tõenäosus sattuda kuritegelikku maailma.

Ebastabiilne isiksusehäire (impulsiivset tüüpi, emotsionaalselt ebastabiilne isiksus, piiriisiksus, piirialane tüüp – borderline, on orgaanilise psühhopaatia vorm ) esineb 2-3% rahvastikust, kõigist isiksusehäiretest on seda 27-63%. Ebastabiilse isiksuse häire algab varases täiseas ja diagnoosimiseks peab olema vähemalt viis kombineeruvat tunnust. Lapsena nad tavaliselt ei erine teistes või on mõningate kalduvustega neurootilistele reaktsioonidele. Nad põevad tihti külmetus- ja nakkushaigusi, mis kulgevad raskelt või krooniliselt. Põhiline eripära noorukieas on meeleolu äärmine muutlikkus. Labiilne aktsentuatsioon võib olla aluseks teravatele erutuslikele vastutoimetele, neuroosidele, masendusele ja labiilset-hüsteroidset tüüpi psühhopaatilisele arengule. Enesehinnang on aktsentuatsiooni korral objektiivne. Ebastabiilne isiksuse kognitiivseks veaks on must-valge mõtlemine, äärmuslikud emotsioonid ja käitumine. Kellegi poolt hoolimatult öeldud sõna või ebasõbralik pilk võivad esile kutsuda tugeva meeleolulanguse ja vastupidi – meeldiv vestlus, hea uudis viivad heasse meeleollu tagasi. Momendi meeleolust sõltuvad töövõime, söögiisu jms. Ta tegutseb impulsiivselt, tagajärgi arvestamata. Vihapursked tekivad eriti kergesti siis, kui keegi kritiseerib või takistab impulsiivseid tegusid. Vihapursked võivad sageli viia vägivallani, millest tuleneb ka kriminogeensus. Ka inimsuhetes on ta ebastabiilne samuti nagu minapildis (identiteedi puudumine e. vale-mina, justkui-mina, ebaselge minapilt, -eesmärgid ja -eelistued). Sisemine tühjus viib klammerdumiseni teise külge, keda idealiseeritakse ja kellega püütakse ühte sulada. Võimetus eristada ennast ja teisi puudutavaid kujutlusi Tal on kalduvus sattuda konfliktidesse, intensiivsetesse, kirglikesse kuid ebastabiilsetesse suhetesse, kogedes emotsionaalseid kriise, kaldudes enesehävituslikule tegudele (enesetapu- ja vigastamiskatsed). Piiriisikule on omane ebaküpsete kaitsemehhanismide intensiivne kasutamine. Oma taotlustes on ta maksimalist. Samas ei ole ta antisotsiaalne, kahetseb oma tegusid, võib olla väga sentimentaalne. Hetkelise stressiga kaasub paranoialine mõtlemine.

Histriooniline isiksusehäire (tähelepanu nõudev, hüsteroidne, orgaanilise psühhopaatia vorm) esineb 2-3% rahvastikust. Naistel on see sagedasem kui meestel. Hüsteroidsed omadused on tihti märgatavad juba lapsepõlves. Histrioonilise isiksusehäire tunnuseks on dramatiseerimine, teatraalsus, tundeelamuste liialdatud väljendamine, sisendatavus, kerge mõjutatavus; pealiskaudne ja ebapüsiv emotsionaalsus, minakesksus, enesehellitamine ja hoolimatus teiste suhtes, teistest hoolitakse vaid kui publikust; püsiv iha erutavate sündmuste, tunnuste ja sellise tegevuse järel, kus oleks võimalik olla tähelepanu keskpunktis; sobimatult võrgutav välimus või käitumine, seksuaalsuse ülemäärane rõhutamine, mure kehalise veetluse pärast. Nad peavad tundeid kõige tähtsamaks ja suhteid tegelikest lähedasemateks, solvuvad kergesti ja on üliemotsionaalsed. Histrioonilised isiksused suhtlevad palju, kuna enesehinnang oleneb teiste heakskiidust, kuid jutt on rõhutatult üldistav ja pinnapealne. Neile on iseloomulik sisendatavus ja kergesti mõjutatavus. Nad pöörduvad sageli arsti poole seletamatute kehaliste vaevuste ja depressiooni tõttu. Kuigi hüsteroidid on loovad ja energilised ning näivad siirad, väsitavad nad teisi oma enesekeskse käitumisega. Raske hüsteroidse psühhopaatia korral võivad psüühiliste traumade tõttu vastumõjuna kujuneda ülitundlikud psühhoosid. Histriooniliste isiksuste kriminogeensus võib seonduda asjaoluga, et nad võivad olla vales kohas valel ajal. Hüsteroidid väldivad tavaliselt tõsiseid õigusrikkumisi. Hälbelisuse aluseks on tavaliselt soov mitte töötada ega õppida, sest neid ei rahulda “hall argipäev”. Sagedamini sooritavad nad vargusi, kelmusi, mitmesuguseid dokumendivõltsimisi. Varastatakse tavaliselt neilt, kes neid usuvad. Grupis taotlevad histrioonilised isiksused liidripositsiooni ja kuna hüsteroidid tunnevad hästi grupis küpsevaid meeleolusid, võivad murrangute puhul olla nende meeleolu esimesteks väljendajateks. Histrioonilised isiksuseomadused kattuvad tihti nartsissistlike ja ebastabiilsete isiksuste omadustega.

Nartsissistlik isiksusemuutus algab varases täiseas ja kombineeruvad vähemalt neli tunnust. Seda isiksusetüüpi on alla 1% rahvastikust ja 1-16% psühhiaatrilistest patsientidest. artsissistidest on 50-80% mehed. Nartsissistid on ülepaisutatud kujutlusega enda tähtsusest (fantaasia ja käitumise tasandil), neil on imetlusvajadus, liialdamine oma annete ja saavutustega, nad nõuavad eesõigusi ja erikohtlemist. Nartsissistil domineerib fantaasia erakordsest edust, kuulsusest, ilust ja armastusest. Nad usuvad, et neid mõistavad vaid teised erakordsed isikud ja institutsioonid, kellega nad peavad suhtlema. Kriitikat nartsissistid ei talu, reageerivad sellele raevu ja kadedusega. Sageli on nad teiste peale kadedad ja arvavad ka teise neid kadestavat. Tihti on nende käitumine üleolev ja jultunud. Empaatiavõime neil puudub ja teised inimesed on nende jaoks vahendid. Seetõttu on nad veendunud, et teistele meeldib nende kasuks tegutseda ja nad sunnivad teisi seda tegema.

Hüpertüümne tüüp.Psühhopaatiliste ja aktsentueeritud iseloomuga noorukite seas on hüpertüümseid psühhopaate 10% ja aktsentueeritud iseloomuga isikuid 13%. Sellised lapsed on lärmakad, ettevõtlikud, iseseisvad ja aktiivsed, armastavad kamandada teisi lapsi ja püüavad eakaaslaste seas liidriks saada. Noorukieas on neil pidevalt hea või kõrgenenud meeleolu. Vaid harva asendub päikeseline meeleolu tusatuju või vihapursetega, mille on esile kutsunud teiste vastuseis nende tahtele. Nad on leidlikud, ei kaota ootamatutes olukordades pead, on võimelised kavaldama ja petma, on alati aktiivsed ja energilised. Vaatamata oma võimekusele õpivad koolis ebaühtlaselt, sest on püsimatud ja distsiplineerimatud. Hüpertüümsed isiksused ei talu ranget korda ega ka üksindust. Neile ei sobi töö, mis nõuab püsivust, korralikkust, tähelepanu. Kuigi alustavad töid õhinaga, jätavad need tihti lõpetamata. Ebaedu võib esile kutsuda tormilise reaktsiooni, kuid ei löö neid kauaks rivist välja. Tulevikku suhtuvad nad optimistlikult. Hüpertüümidele on vastunäidustatud kasvatusstiil, millega nende iseteadvust liialt maha surutakse ja nad ei allu kergesti distsipliinile. Samal ajal soodustab ka liigne omapead jätmine hüpertüümsete joonte süvenemist. Kuna hüpertüümsed isiksused armastavad riski ja seiklusi ning sõlmivad kiiresti uusi tutvusi, võivad nad kergest sattuda halba seltskonda, Seadustesse ja eeskirjadesse suhtuvad hüperdüümid kergemeelselt, unustades tihti piiri lubatu ja keelatu vahel. Paljud neist arvavad, et seadusega keelatud tehingud ja pisivargused ei ole tõsised õigusrikkumised. Seetõttu võivad nad ka sattuda kriminaalsetesse olukordadesse.

Püsimatu tüüp esineb noorukite-psühhopaatide hulgas 8-11%, täiskasvanuid psühhopaatide puhul on neid 1- 3%. Seda tüüpi lapsed on sõnakuulmatud, püsimatud, sealjuures arad – kardavad karistusi ja alluvad kergesti teistele lastele. Juba esimestest klassidest alates puudub neil soov õppida ja nad kasutavad iga võimalust, et õppimist kõrvale hoiduda. Lähedastesse inimestesse püsimatud inimesed ei kiindu. Perekond on neile eelkõige lõbustusvahendite allikaks. Sügavaid huvisid neil noortel ei ole, nad elavad vaid olevikule, igasugused tulevikuplaanid puuduvad. Nad teevad vaid seda, mis tõotab vahetut naudingut. Neile meeldivad kerged muljed ja vaheldusrikkus. Kõik halb kleepub neile külge. Püsimatute isiksuse väiksema vastupanu punkt on järelevalvetus. Sellised noorukid vajavad ranget režiimi, neid on raske veenda, kuid kerge sundida. Kuna nad taluvad üksindust halvasti, ühinevad nad meeleldi noorukite grupiga. Kuid arguse ja vähese algatusvõime tõttu nad liidriks ei saa, vaid muutuvad selliste gruppide tööriistaks. Grupiviisilistes kuritegudes tuleb neil “kastaneid tulest välja tuua”, viljad jäävad liidritele ja aktiivsematele liikmetele. Pisivargusi sooritavad kõhklematult.

Anankastset isiksusehäire (obsessiiv-komplussiivne e. sundisiksus) esineb 1% rahvastikust, on meestel kaks korda sagedamini kui naistel. Selline isiksuse areng on psühhoanalüütiliselt fikseerunud anaalperioodis ja algab varases täiseas. Diagnoosimiseks peab esiema vähemalt neli kombineeruvat tunnust.

Anankastne isiksus on perfektsionist, keda iseloomustavad liigsed kõhklused ja ettevaatlikkus; üksikasjade, reeglite, kavade, korra ja korraldamise ületähtsustamine; täiuslikkuse iha, mis ei lase töid lõpetada; ülim kohusetundlikkus, hoolikus ja töö liigne tähtsustamine, kuni rõõmudest ja inimsuhetest loobumiseni; liigne tähenärilikkus; jäikus ja kangekaelsus; painavate ja soovimatute mõtete ja impulsside pealetung. Liigne pedantsus ja kangekaelsus on iseloomulik nii inimsuhetes kui olulistes ja ebaolulistes põhimõtetes ning tavades. Püüd kõike õigesti teha toob kaasa pideva kõhkluse ja mure, kohati ka sundmõtted, ängistuse depressiooni. Ta ei saa tööd ka teistele jätta, kuna kardab, et need ei tee seda piisavalt korralikult, täpselt, samuti, nagu tema. Seetõttu ei suuda ta ülesandeid delegeerida. Anankastne isiksuse on jäik ja põikpäine. Tal on soov saavutada kontrolli oma elamuste ning inimsuhete üle, ning seda saavutatakse paendlikuse, siiruse ja efektiivsuse hinnaga. Tal võib olla vastupandamatuid ebameeldivaid mõtteid ja stiimuleid. Muutused viivad teda kergesti tasakaalust väljaja. Ta ei suuda ära visata väärtusetud esemeid, on kitsi oma ja teiste raha suhtes.

Vältivisiksusi esineb 0,5-1% rahvastikust, psühhiaatrilistel patsientidel 10%, meestel ja naistel võrdselt. See isiksusehäire algab varases täiseas ja kombineerub vähemalt neli tunnust.

Vältivisiksust on ka peetud sotsiaalärevuse raskeks vormiks. On sotsiaalselt pärsitud isiksus, kelle tunnuseks on püsiv ja kõikehõlmav pinge ja kartlikkus; veendumus oma sotsiaalses saamatuses, isikliku veetluse puudumises ja alaväärsuses; liigne mure saada seltskonnas kriitika või tõrjutuse osaliseks; vastumeelsus luua suhteid, kui teiste sümpaatia ei ole kindel; piiratud eluviis turvavajaduse tõttu. Ta väldib tihedalt suhtlemist nõudvat tööd ja tegevust hirmust kriitika, halvakspanu või tõrjutuse ees ning väldib olukordi, kus ta oleks hindamise all, püüab mitte äratada tähelepanu. Konflikt lähedussoovi ja haigetsaamise hirmu vahel viib suhtlemise vältimiseni, lähedastest suhetest hoidumisele. Seetõttu on ta tutvusring väike. Vältivisiksus igatseb heakskiidu ja poolehoiu järele, on ülitundlik tõrjumise ja kriitika suhtes, kardab igapäevaelus ette tulevaid piinliust tekitavaid olukordi, väldib uusi riske. Tulenevalt isikuomadusest on kriminaalsed olukorrad harvad, pigem satub ise vägivalla ohvriks.

Sensitiivne tüüp esineb üldises rahvastikus 4% meessoost noorukitel. Selle tüübi esindajad on lapsepõlves arad ja kartlikud, kardavad pimedust, loomi, võõraid inimesi. Võõrastavad lärmakaid eakaaslasi ja nende ettevõtmisi, armastades mängida endast noorematega, tundes end siis kindlalt ja rahulikult. Lähedastesse inimestesse kiinduvad isegi siis, kui neisse suhtutakse karmilt. Sensitiivsed lapsed on kuulekad, õppimises püüdlikud, kuid kardavad iga laadi kontrolli ja eksameid. Sensitiivse psühhopaatia puhul jõuavad need iseloomujooned äärmusteni. Sensitiivsetele isiksustele on eriti iseloomulikud autoagressiivsed vastumõjud.

Sõltuvisiksust esineb rahavastikust 15%. Algab varases täiseas ja peab esinema vähemalt viis tunnust. Sõltuvisiksust iseloomustab anda teistel luba teha enda eest enamikku eluliselt olulisi otsuseid; oma huvide allutamine nende inimeste huvidele, kellest ollakse sõltuv, liigne järelandlikkus; vastumeelsus esitada isegi põhjendatud nõudmisi inimestele, kellest sõltutakse; neil on üksi olles, liialdatud hirmude tõttu, abitus- ja ebamugavustunne, hirm, et ei suudeta enese eest hoolt kanda; hirm; vähene võime teha igapäevaotsuseid ilma teiste tugeva toetuse ja nõuandeta. Ta allutab oma huvid teise, temale olulise isiku omadele, keda peab tugevaks, hoolitsevaks, kompetentseks. On nõus tegema vastumeelseid asju, et saada teise hoolitsust ja abi. Sõltuv isiksus on tugeva vajadusega hoolitsuse järele, mis põhjustab alistuvust ja klammerdumist ja ebarealistlik hirmu üksijäämise ees, ta vajab teiste hoolitsust enamikes olulistes eluvaldkondades. Ta tunneb end üksi ebamugavalt ja abitult. Sõltuvisik ei julge avaldada oma arvamust. Nõrga eneseusu tõttu on tal raskusi uute valdkondadega tegelemiseks. Sõltuvuse tõttu võib olla kallutatud kuriteole.

Psühhoasteeniline tüüp on otsustusvõimetu, kaldub eneseanalüüsile, viljatutele targutustele. Iseloomulik on igasuguste sundnähtuste (püsivad sundmõtted ja haiguslikud kartused) tekkimine. Mõnikord ilmuvad arglikkus, kohmakus, kartus võõraste inimeste, pimeduse jms ees juba lapsepõlves. Kriitiline periood on kooli esimesed klassid, kui muretu lapsepõlve asemele tekivad esimesed nõudmised vastutuse ja iseseisvuse suhtes, millised omadusi jääb aga psühhoasteenikul puudu. Puberteedieas psühhoasteenia ägenemist tavaliselt ei toimu, võib esineda isegi mõningane normaliseerumine. Otsustusvõimetus ilmneb pikkades ja piinavates kõhklustes, kui on vaja teha iseseisev otsus. Kui aga midagi on otsustatud, ilmutav psühhoasteenik üllatavat läbematust ja sihikindlust. Sellistes olukordades võivad noorukitel esineda hüperkompensatsioonid ja ebaõnnestumised suurendavad veelgi nende kõhklusi. Psühhoasteeniline tüüp, nagu asteno-neurootiline tüüpki, kuulub psühhopaatide ja neurooside kokkupuute valdkonda.

Passiiv-agressiivne isiksus on lahkuseta ja kuri, kuid kuna peab häid suhteid ja “kena olemist” tähtsaks, siis ei julge oma rahulolematust teistele ilmutada. Selle asemel viivitab, unustab, venitab, kui mõnda tööd teha ei taha. Protesteerib, kui peab midagi tegema, samal ajal usub, et teised ei saa aru, kui palju ja hästi ta töötab. Kritiseerib ja põlastab oma ülemusi alusetult.

Hirm on normaalne psüühiline reaktsioon kindlalt eksisteerivale ohule. Hirmu puudumine viitab psüühikahäirele. Kuid hirm võib olla ka mittevastavuses ohufaktoriga, olla pidev ja avalduda püsivas muretsemises, ilma kindla põhjuseta. Oluline on, kas inimene suudab oma hirmu olukorrale vastavalt hinnata.

Murelik ja hirmul inimene on veendunud, et olukorral ei ole soodsat lahendust. Tekib unetus, isutus, depressioon, suitsiidimõtted. Oluline on kuulata-rääkida hirmul inimesega ja ilmutada ülimat kannatlikkust. Oluline on olukorra selgitamine, teiste võimalike lahenduste leidmine. Parem, kui inimene ise suudab lahendused leida, kuulajal on ainult suunavad küsimused.

Ravi: kui depressiooni ei ole ja jutt ei aita ning hirm põhjustab somaatilisi vaevusi, siis sobivad rahustid, eeskätt Diazepam 5 mg x 3 päevas, suu kaudu. Kui 24 t järel ei teki paranemist, siis võib annust tõsta 10 mg x 3. Annust tõsta või langetada vastavalt vajadusele. Ööseks anda alati rahustit, et saak välja magada. Kergel juhul piisab Diazepami 5 mg 1,5 t enne magamaminekut. Raskemal juhul anda 10 mg. Rahustite kasutamisel vabastada vahist.

Paanikahoog on järsku algav hirmu ja ebamugavustunne, mille vallandumiseks ei pruugi olla objektiivset põhjust. Paanikahoole võivad lisanduda somaatilised vaevused nagu südamepekslemine, hingeldus, värinad, vererõhu muutused. Kui sellised hood on korduvad, siis kujuneb paanikahäire, mille alla kuuluvad foobiad, sundhäired, stresshäired ja generaliseerunud ärevushäire (kartus paljude asjade ees). Selle tulemuseks võib olla somatisatsioon, e. kehalise haiguse tunnuste teke. Ravi on sama, mis hirmu korral. Vajab psühholoogilist nõustamist.

Paanikahäireon korduv tugev ärevushoog, mis ei ole seotud kindla situatsiooniga ja muude välistingimustega. Seetõttu on hood subjektile ootamatud ja prognoosimatud. Kui vältiv käitumine on märgatav, siis räägitakse paanikahäirest koos foobiaga. Algus on ootamatu. Ärevuse kasvule lisanduvad somaatilised häired. Domineerivad tunnused võivad varieeruda (südamekloppimine, valu rindkeres, lämbumis-, nõrkus- ja ebareaalsustunne). Kaasuvad informatsiooni vastuvõtmise/töötlemise häired ja hirm enesekontrolli kaotamise üle, surmahirm, hulluksminemise hirm. Need häired võivad kombineeruda teiste häiretega (komorbiidsus). Hoog kestab minuteid, vahel kauem ja mööduvad enamasti iseenesest. Hoogude sagedus ja häire kulg on varieeruv. Vaevused on sedavõrd intensiivsed, et katkestatakse käesolev tegevus, sõltumata selle olulisusest ja põgenetakse.

Kui hoog tekib mingis kindlas olukorras võib inimene hakata seda olukorda vältima, tekib foobia (agaro-, kseno-, klaustro- jne foobia). Võib lisanduda püsiv hirm paanikahoogude ees.

Ravi: võib kasutada Diazepami, antidepressante (tritsüklilised, serotoniini tagasihaarde inhibiitorid). Ravi tõusvate annutsega. Kui kohe kasutada suurt annust, siis vaevused võivad ravi alguses süveneda. Vajab psühhiaatrilist nõustamist, kes määrab ka vajadusel antidepressandid. Psühhoteraapia on väga oluline.

Generaliseerunud ärevushäire tekib pikaajalise ärevuse tulemusel. See ei seostu kindla olukorraga ja ei avaldu hoogudena. Esiplaanil on somaatilised hulgisümptomid. Diagnoosi püstitamiseks on vaja vähemalt 4 sümptomi olemasolu ja orgaanilise haiguse välistamist. On seotud muude samaaegsete psüühikahäiretega nagu depressioon, foobia, düstüümia (kurvameelsus) jt. Vajab psühhoteraapiat, vajadusel rahustid.

Äge stressreaktsioon e. psüühiline šokk e. reageerimisperiood on tavaliselt lühiaegne reaktsioon (kuni mõni päev), mille keskseks sümptomiks on äge ärevusseisund, dissotsiatiivsed sümptomid (mõtte, tunnete mälestuste tervikuks liitumise häire). Psüühiline šokk võib avalduda sügavas pidurduses, desorienteeritus, erutus ja somaatilised ärevussümptomites. Teovõime võib alaneda, mistõttu inimene ei suuda abi osutada, ka eneseabivõime puudumine. Võib tekkida tugev pidurdus või kontrollimatu erutus, motoorne rahutus. Pidurdus võib jääda märkamata või tunduda erakordse enesevalitsusena. Võib olla erutuse pidurduse vaheldumine. Esineb tõrjumist ja eitust, teiste süüdistamist. Tõrjumine ja süüdistamine toimivad kui psüühiline kaitse.

Abi osutada vastavalt somaatilistele sümptomitele ja psühhoteraapia, inimesega rääkimine. Soovitav on sellises seisundis inimest mitte üksi jätta. Südamepekslemise korral võib anda Propanololi 20-80 mg päevas, kuni vaevuste möödumiseni.

Traumaatiline psüühiline kriis. Kui olukorras ei õnnestu tavapärase lahendusviisiga saavutada psüühilise tasakaalu seisundit, siis tekib kriis. Selle põhjuseks võib olla psüühiliste kontrollmehhanismide ebapiisavus. Võime taluda psüühilist koormust on individuaalne ja igaühel on oma murdepunkt.

Šoki- ja reageerimisperioodile, mis kestab mõni hetk kuni mõni päev, järgneva reaktsiooniperioodi kestvus võib olla mõni nädal või kuid. Sellel perioodil võivad tekkida regressiivsed rahulduse saamise viisid (alkohol, narkootikumid). Võivad olla lühiaegsed hallutsinatsiooni taolised seisundid. Võivad tekkida kordamine, ebaõiglane süüdistamine, suitsiidimõtted, sotsiaalse suhtlemise vältimine. Traumaatilise psüühilise kriisi seisundis inimesed vajavad aktiivset abistamist.

Kriisi käsitlusperiood, nn kriisis ümberorienteerumise periood, võib kesta kuid või aastaid ja selle kulg sõltub abist. Kuna tegemist võib olla kauakestva protsessiga, siis need inimesed vajavad eelkõige psühhiaatri/psühholoogi nõustamist, psühhoteraapiat, vajadusel ka rahustit/antidepressanti.

Sundhäire keskmeks on sundmõtted ja teod, millest on raske lahti saada, hoolimata nende ängistavast mõjust. Kaasuda võib komorbiidsus, eriti depressioon. Kliiniline pilt kujuneb aeglaselt. Sundmõtted on foobiate näol, kahtlemine, sümmeetriaarmastus, agressiivsed sundmõtted (kontrollimine, arvutamine, küsitlemine), teatud rituaalsete tegevuste seostamine konkreetsete negatiivsete tagajärgede vältimiseks. Obsessiivne kahtlemine – hirm, et hooletus põhjustab raskeid tagajärgi. Tekivad kontrollimisrituaalid, korduv kontrollimine. Võib põhjustada ka vältimist. Raviks on eelkõige psühhoteraapia.

Läbipõlemissündroom on astmeliselt arenev seisund, kui nõudmised ületavad võimalusi/võimeid. Endale ei tunnistata töövõime langust ja püütakse võtta täiendavaid ülesandeid, et veenda ennast ja teisi tööga toimetulekus. Viimane asjaolu halvendab veelgi olukorda. Tekib nõiaring kus pinge viib töövõime languseni, see viib meeleolu languseni, see viib pinge süvenemiseni jne. Töö tundub mõttetu ja perspektiivituna, tekib tööalase väärikuse langus, küünilisus. Lisanduvad somaatilised vaevused (üldine väsimus, unehäired, südamevaevused, isu muutus) mis võimaldavad “peitumise haigusesse”. Riskigruppi kuuluvad just suure kohusetundega inimesed. Läbipõlemissündroomi all kannatav inimene vajab eelkõige psühhoteraapiat ja töö ümberkorraldamist.

Depressioon kuulub meeleoluhäirete hulka. See avaldub püsivas masendustundes, millele lisanduvad somaatilised vaevused, mis teinekord võivad esiplaanil olla. Depressiooni põhjus võib olla mõistetamatu või teadaolev. Sümptomatoloogia on väga erinev. Psüühika seisukohalt domineerib meeleolu muutus, meeleolu võib olla labiilne, tusane, puudub rõõmustamisvõime, ilmneb eneseusu ja enesehinnangu langus, ülemäärane enesekriitika, otsustusvõimetus, enesesse sulgumine ja heaolu teesklemine. Raske depressiooni puhul on suitsiidi oht. Suitsiidimõtete korral inimest üksi mitte jätta, ohtlikud esemed ja ravimid kõrvaldada. Depressiooni korral võib tekkida pidurdus kuni stuuporini (sügav pidurdus). Stuupori korral kaob aktiivsus, inimene ei maga, aga ei tee ka midagi. Korraldusi täidab loiult. Nägu on amiimiline, maskitaoline. See viitab raskele patoloogiale. Stuupor võib olla skisofreenia algtunnuseks. Unehäired avalduvad enamasti varajases ärkamises samaaegse hommikuse väsimustundega. Inimene ei saa end välja puhata. Isu muutus välendub enamsti enamasti isutus, harvem isu suurenemises. Depressiooniga kaasuvad väga erinevad somaatilised vaevused (selja-, liiges-, südamevalu, seedefunktsiooni häired ja vaevused, südamevaevused jne), mille tõttu tihti ka pöördutakse arsti poole.

Depressiooni põdejad tihti varjavad oma meeleolumuutusi ja võivad näida ülilõbusatena, vahel küünilistena ja enesekriitilistena. Depressiivsust on võõral inimesel raske märgata, kuna depressiivne inimene ei suhtle teistega.

Diagnoos püstitada alles siis, kui sümptomid on kestnud üle 2 nädala ja on vähemalt 4 sümptomit. Stuupori korral mõelda võimalikele teistele psüühikahäiretele, eriti skisofreeniale. või ka maniakaal-depressiivsele psühhoosile.

Ravi: Tingimata konsulteerida. Ravi määrab konsultant. Ravimite toime on individuaalne ja aeglane, ilmub 2-3 nädala pärast. Alustatakse väikestest annustest, mida järk-järgult tõstetakse. Kasutatakse antidepressante, mis määratakse psühhiaatri/perearsti poolt (amytryptillin, prozac, cipramil, zoloft). Rahustid ja ravi alustamine antidepressantide suurte annustega süvendavad depressiooni. Ravi kestab kuid. Alkohol ei ole soovitav. Vajab psühhoteraapiat.

Äge psühhoos. võib olla tingitus psüühikahäiretest, somaatilistest haigustest ja mürgitustest (alkohol, sõltuvusained). Muutunud on erutus-pidurdusprotsessi tasakaal. Domineerida võib vägivaldsus, ka enese suhtes, mis avaldub suitsidaalsusena, hallutsinatsioonid (hääled, nägemuse, haistingud). Vägivaldsus vallandub ilma provokatsiooni ja otsese ohuta. Häirub orienteeritus ajas, ruumis, olukorras, vahel ka enese isikus.

Maniakaal-depressiivne psühhoos on bipolaarne meeleoluhäire kus ebanormaalselt kõrgendatud meeleolu vaheldub tujulangusega. See võib olla skisofreenia esmaseks avalduseks.

Ravi osas konsulteerida. I päeval Chlorpromazini 25 mg x 3 suu kaudu, II päeval 50 mg x 3. Annust võib tõsta kuni 300 mg päevas. Kui suu kaudu ei saa anda, siis võib süstida 50 mg lihasesse.

Delirium dremens e. joomahullus on äge segasusseisund, mis võib tekkida pärast kestvat joomist, võõrutusperioodi 2.-3. päeval. Joomahullus võib kujuneda välja ka järkjärgult. Esialgu ilmneb unetus, rahutus, ärevus, hirm, jälitusluul, isutus. Iseloomulik on mälu ja abstraktse mõtlemise häirumine, tähelepanu nõrgenemine, teadvusehäired. Tekivad nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid. Teod on ettearvamatud, võib enesekaitseks ka rünnata. Deeliiriumi korral võib kaasuda organkahjustusi mürgistuse ja võõrutuse tagajärjel. Võivad tekkida krambid. Suureneb higistamine, kehatemperatuur tõuseb. Pulss kiireneb võib olla ebakorrapärane, vererõhk tõuseb, tekib hingeldus, lihastõmblused.

Lisandunud somaatiline haigus soodustab joomahulluse teket. Suremus ulatub deliiriumi korral 20%. Surma põhjuseks on enamasti hüpertermia, vee ja elektrolüütide tasakaalu häire, südame rütmihäired.

Ravi. Konsulteerida. Vee ja elektrolüütide tasakaalu taastamine, B vitamiin. Diazepami 5mg iga 2 t järel, suu kaudu. Päevas 20-30 mg. Eluliste funktsioonide jälgimine.