Desinfektsioon

Desinfektsioon on haigustekitajate või nende paljunemisvõime hävitamine. Eristatakse anti- ja aseptikat.

Dekontaminatsioon – harilikult mittetäielikuks osutuv puhastus haigustekitajatest või saasteainetest.

Antiseptika – bakteriaalselt infitseeritud haavade ravimise viis, mis on suunatud mikroobide hävitamisele ja nende kasvu pidurdamisele või haigustekitajatele ebasoodsate kasvutingimuste loomisele haavas, nahapinnal ja ka haavaga kokkupuutuvatel esemetel.

Antiseptika on ühtsete võtete kompleks, mis on kasutusel haavade ravimisel ja millega võideldakse nii infektsiooni kui intoksikatsiooni vastu.

Eristatakse:

1. Keemiline – bakteritsiidsete või antibakteriaalsete ainetega/ravimitega

2. Füüsikaline – osmoosil põhinevate ainete kasutamine, pesemine, loputamine

3. Kombineeritud – keemilise ja füüsikalise meetodi kooskasutamine

4. Mehhaaniline – haava korrastamine, võõrkehade eemaldamine

5. Bioloogiline – spetsiifiline antitoksiliste seerumite kasutamine või organismi immuniseerimine anatoksiiniga

Keemiline antiseptika:

1. Lokaalne – ravimi viimine haava. Lokaalsed tugevad antiseptikumid kahjustavad kudesid ja halvendavad haava paranemist. Toimivad antibiootikumid ja sulfoonamiidid.

2. Pindmine - kaetakse haav antiseptiliste sidemetega,

3. Sügav antiseptika – haava ja põletikukolde ümbruse infiltreerimine antiseptiliste ravimitega

4. Üldine e suur antiseptika – kogu organismi küllastamine antibakteriaalsete vahenditega, kemoteraapia

Keemilised antiseptikumid on:

• haloidid – kloori-, joodiühendid, formaliinalused

• hapendajad – vesinikülihapend, kaaliumpermanganaat

• happed – kroomhape, väävelhape, boorhape, äädikhape, bensoehape, salitsüülhape

• alused – kaltsiumoksiid, söögisooda

• raskemetalliühendid – elavhõbe, hõbe, alumiinium, vismut, vask, tsink (kseroform, dermatool)

• piiritused

• fenoolid e karboolhapped

• aldehüüdid – formaldehüüd

• vaigud, tõrv – ihtüool

• värvained – briljantroheline, gentiaanviolet

• nitrofungiini derivaadid – furatselliin, furadoniin

• oksiinoaktiivsed ained – kinosool

• pindaktiivsed ained e detergendid

• antibiootikumid

• fütontsiidid

Aseptika on haigustekitajata haavakäsitlus. On profülaktiline meetod ja rakendatav täies mahus ainult tahtlike koeinvasioonide korral. On infektsiooni profülaktika meetod, mis välistab nakkuse sattumise kudedesse. Võib kasutada samu vahendeid nagu antiseptikas. Eristatakse füüsikalisi ja keemilisi meetodeid mikrofloora hävitamiseks. Põhiline on sterilisatsioon, mis on täielik mikrofloora hävitamine. Arvestada tuleb kuumuse, niiskuse ja aja koosmõju. Steriilsusnõuded on käitumisreeglid steriilsuse tagamiseks ja säilitamiseks.

Keemilises aseptikas kasutatakse desinfitseerivaid lahuseid.

Füüsikalises aseptikas kasutatakse:

• läbiv radiatsioon, ultraheli

• kõrge rõhk

• kõrget temperatuuri (eosed hävivad 140ºC juures 3 tunniga)

• kõrge rõhu ja temperatuuri koosmõju (aur 120ºC + rõhk 1 At –15 min; 115º C + 0,7 At – 20 min; kuiv-kuum õhk 170ºC - 1t; 200ºC- 5 min; 180ºC -15min; 100ºC -1,5 t)

• madal temperatuur bakteritsiidsed filtrid.

Kombineeritud meetodid

Desinfektsioon – haigustekitajate hävitamine väliskeskkonnas. Desinfitseerimiseks on mitmeid metoodikaid, mille kasutamine sõltub haigustekitaja virulentsusest, desinfitseeritavast materjalist, võimalustest. Desinfektsiooni läbiviiv personal peab olema vastavalt koolitatud. Desinfektsioon kui epideemiavastane üritus (keetmine, kuumutamine, kloreerimine) peab olema süstemaatiline. Eristatakse:

1. Profülaktiline desinfitseerimine

2. Jooksev desinfitseerimine

3. Lõppdesinditseerimine

Desinfektsioon viiakse läbi samade antiseptiliste vahenditega. Steriliseerimine on üks desinfektsiooni meetod, kus kasutatakse kõrgeid temperatuure.

Nii vee kui jäätmete desinfitseerimiseks kasutatakse kloorlupja ja klooriühendeid (kaltsium- ja naatrium hüpoklorit). Klooriühendeid tuleb hoida tihedalt suletud anumates, pimedas ja jahedas. Klooriühendeid kasutatakse ka veepaakide puhastamiseks. Kõigepealt tuleb paak põhjalikult puhtaks küürida ja hoolikalt loputada. Peab olema teada paagi maht, et saaks valmistada vajalikul hulgal vastava kontsentratsiooniga kloorilahust. Täita tuleb kogu paak.

Kloorlubja kasutamiseks segatakse vajalik kogus kloorlupja väikese hulga veega, et tekiks pasta taoline mass. Edasi segatakse mass veega, soovitav on kasutada sooja vett sellisel määral et tekib üleküllastatud lahus. Lahust lastakse seista umbes 30 min, et tekiks sade. Vajadusel võib lahust ka filtreerida. Paagi koloreerimiseks kasutatakse selitatud lahust.

Kloori kasutamisel vee desinfitseerimiseks ei tohi kasutatud vaba kloori olla vähem kui 0,2 mg/l. Määratakse hüpoklooreerimise meetodil (testimine). Kui vaba kloori on 0,2-0,5 mg/l. siis toimeaeg peab olema 30 minutit.

Kaltsium- ja naatrium hüpokloriti kasutamisel lisatakse vett märgitud koguses ja oodatakse lahustumist. Kontsentratsioon peab olema 50mg/ml. Vajalik kogus pannakse veepaaki ja täidetakse paak veega. Seejärel avada kraanid väljavooluks ja jaotussüsteemis ning lasta voolata, kuni klorinaat nähtavale tuleb. Täita kogu süsteem. Vajadusel lisada nii klorinaati kui joogivett. Toimeaeg 4 t, eriolukorras 1 t. Seejärel paak tühjendada ja loputada joogiveega, kuni kloori lõhn ja maitse kaob. Seejärel täita tank joogiveega. Vajaliku lahuse valmistamine sõltuvalt paagi mahust:

Paak liitrites Kloorlubi kg Ca.hüpoklorit kg Na- hüpoklorit l

(25% lahus) (70% lahus) 5 % 10%

1 000 0,2 0.07 0,5 1,0

5 000 1,0 0,4 2,5 5,0

10 000 2,0 0,7 5,0 10,0

Kloorlubja doseerimine vastavalt paagi mahule ja lahuse kontsentratsioonile

Steriliseerimine

on haigustekitaja eluvõime hävitamine, nakkusvaba olukorra loomine. Igas olukorras (näiteks haavad) ei ole see rakendatav. Steriliseerimiseks saab kasutada keetmist, põletamist, aurutamist, külm steriliseerimine (kiiritamist UV kiirtega, kõrget õhurõhku, keemilisi vahendeid). Kõiki neid meetodeid võib kombineerida. Ajafaktor on pöördvõrdeline toimiva faktori astmega. Keetmisel on soovitav kasutada destilleeritud vett, mis katab steriliseeritavat materjali täies ulatuses ja keedetakse vähemalt 20 min. Keetmise asemel võib kasutada ka aurutamist või töötlemist kuuma õhuga. Viimasel juhul peab temperatuur olema 180ºC ja ekspositsiooniaeg 45 min.

Põletamist saab kasutada ainult piiratud materjalide juures ja ekstreemsetel juhtudel.