Võõrkeha silmast eemaldamine

Veenipunktsiooni komplikatsioonid

Kuedesse süstimine

Tilkinfusioon

Elektrilise aspiraatori kasutamine

Mehhaanilise aspiraatori kasutamine

Ambu kott

Hapniku inhaleerimine

Terve inimese arteriaalse vere hapnikusisaldus on 96-98%. Vere hapnikusisalduse täpseks määramiseks kasutatakse pulssoksümeetrit, kuid saab hinnata ka naha ja limaskestade värvuse ning hingamis- ja pulsisageduse alusel. Hapnikravi on näidustatud ägeda isheemilise valu, südameseiskuse, hapnikuvarustuse häirega kulgevate mürgistuste, südame-vereringe ja hingamishäirete korral. Laevas ei ole võimalik määrata hapnikravi igale patsiendile, kellel on hingamisraskused. Inhaleerimisel jälgida täpselt hingamissüsteemi kasutamise juhendit. Inhaleerida võib hapniku-õhu 40%-50% segu või puhast hapnikku. Vingumürgituse korral kasutatakse segu 93-95% O2 ja 7-5% CO2. Üldjuhul on pigem vajalik pikemaaegne madala kontsentratsiooniga hapnikusegu inhaleerimine. Tavaline inhaleeritav hapniku kogus on 2-5 L/min. Üldjuhul mitte anda hingata enam, kui 10 L puhast hapnikku minutis. Hapnikusisalduse tõus arteriaalses veres võib viia hingamiskeskuse pidurdumiseni ning CO2 sisalduse tõusule veres. See põhjustab omakorda teadvuse pidurdumise kuni koomani ja krampide teket.

Inhalatsiooniseadme juurde kuuluvad, hapnikuseade, aspiratsioonipump, kasutamisõpetus.

Õhu spontaansel sissehingamisel on hapniku pealevool 21%; ninasondi kaudu manustamisel kiirusega 1-6 L/min – 25-40%; maskiga inhaleerimisel kiirusel 8-10 L/min – 40-60%, maski ja reservuaariga inhaleerimisel 10-15 L/min - 60-80%. Ventileerimisel suult-suule on hapniku pealevool 16-17%; kompaktmaskiga ventileerimisel kiirusel 10-15 L/min – 40-50%; ambukotiga ventileerimisel kiirusel 10-15 L/min – 40-60%; ambukott koos reservuaariga kiirusel 10-15 L/min – 90-100%.

Tuleb silmas pidada kestva kõrges kontsentratsioonis hapniku inhaleerimisest tingitud narkootilist efekti, millega kannatanu võib langeda koomasse. Hapniku osarõhu kasv sissehingatavads õhus tõstab hemoglobiini hapnikuga küllastatust ja kudede hapnikuga varustatust, kui on tagatud vereringe.

Hapnikuseade koosneb:

• hapnikuballoon (balloonid on 2-10 L , 200 baarise rõhu all, märgistatud) ja ühenduslüli

• reduktor koos rõhu ja voolukiiruse mõõtjaga (manomeetrid)

• kummivoolik koos kinnitusega

• hingamiskott (AMBU), suu-nina mask või ninasond koos ühendusega, niisutusanum

• ballooni võti

Et vähendada väljavoolava hapniku rõhku on ballooni juures reduktori klapp. Tuleb välistada hapniku inhaleerimist kõrge rõhu all. Voolukiiruse mõõtja määrab hapniku

pealevoolu kiirust minutis. Voolukiiruse ja –surve reguleerimisel jälgida täpselt juhendit. Avamine: 1 .- ava ballooni kraan; 2 .- ava voolukiiruse mõõdiku kraan.

Sulgemine: 1. - sulge ballooni kraan; 2 .- sulge voolukiiruse mõõdiku kraan.

Hapniku inhaleerimine

• põlvitada kannatanu pea taha ja kontrollida suuõõnt

• asetada mask suule-ninale selliselt, et maski teravam nurk jääks otsmiku suunas

• liigutada maski edasi-tagasi, veendumaks, et mask katab tihedalt nina-suu kolmnurga

• hoida maski ja IV-V sõrmega fikseeri alalõug

• suruda tangid üle ballooni kraani

• ava aeglaselt hapnikuballooni kraan ja sulgeda kohe vältimaks osakeste suhu sattumist

• pööra reduktori klapi regulaatorit ja fikseeri kindlalt

• sulgeda voolukiiruse mõõtja kraan ja avada ballooni kraan. Täidetud ballooni korral on surve selles 150 baari. St, et 2 L balloon sisaldab 2 x 150 L = 300 L hapnikku

• kinnitada hapniktoru ühest otsast reduktori ja teisest respiratsiooniballooni sisenemisava külge.

• suru ballooni tugevalt (12 korda/min), et õhk liiguks kannatanu kopsudesse (ventileerimine).

• avada voolukiiruse mõõtja kraan kuni voolukiirus vastab nõutule.

Ballooni hapnikusisalduse määramine

Et vältida olukordi, kus hapniku vajamise korral osutub balloon tühjaks, tuleb kontrollida pärast hapniku kasutamist balloonis sisalduvat hapniku hulka. Seda tehakse arvutuse teel. Selleks on vaja teada:

ballooni mahtuvust

rõhku balloonis ( manomeetri näit)

hapnikuvajadust L/min I x D /A

Kus: I – ballooni maht liitrites

D – rõhk balloonis baarides (manomeetri näit)

A - kasutuskiirus L/min (manomeetri näit)

Näit :

I = 2 L; D = 80 baari; A = 4 L/min 2 x 80 :4 = 40 min (hapnikku jätkub 40 minutiks)

Turvameetmed ballooni kasutamisel

• täidetud balloon tuleb asetada pikali ja kindlalt fikserida

• balloon peab asetsema külmas kohas

• kunagi ei tohi ballooni juures kasutada rasvaineid, õli, määrdeid

• kunagi ei tohi keerata kraani liiga tugevasti

• kraan tuleb avada ettevaatlikult

• lekkekoha katmiseks kasutada seebivahtu

Adekvaatne staapeldus

• tühjad balloonid hoida eraldi

• jälgida võimalikult täpselt hapniku ülejääki

• balloone, mille jääkrõhk on alla 75 baari tuleb käsitleda tühjade balloonidena ja võimalusel täita

• korralikud balloonikinnitused

Parandamine

Et kontrollida, kas balloonid on kasutuskõlbulikud:

• ei tohi olla defektseis torusid ja mõõteriistu

• piisav rõhk (> 75 baari) balloonides

• kontrollida seisu vähemalt üks kord nädalas

Aspiraatroid

Ei ole välistatud, lima, vere, vee olemasolu kannatanu neelu-kõri-trahhea piirkonnas. See tuleb enne inhalatsiooni/ventilatsiooni alustamist neelust eemaldada. Selleks kasutatakse mehhaanilist või elektrilist aspiraatorit. Sekreet aspireeritakse kogumispudelisse. Aspireerimiseks kasutatakse sondi, mis viiakse kannatanu neelu. Pärast kasutamist tuleb aspiraatori kõik osad pesta ja desinfitseerida.

Aspireerimisel asetada aspiraator kannatanu pea lähedusse. Aspiraatori toru asetada kannatanu suuõõnde Jalg asetatakse aspiraatori lõõtsale ja vajutades tekitatakse süsteemis negatiivne rõhk mis aspireerib vedeliku hingamisteedest. Tehakse üks vajutus. Vajadusel kogu tegevust korrata.

Ravimite intra-/endotrahhiaalne (hingetorusisene) manustamine

Mõningatel juhtude (kliiniline surm, hingamisteede haigused) võib olla vajadus manustada ravimeid otse hingamisteedesse. Kuna kopsude verevarustus on väga hea, siis imenduvad ravimid sealt kiiresti.

Ravimite endotrahhiaalseks manustamiseks kasutatakse spetsiaalseid inhalaatoreid/nebulisaatoreid, mis pihustavad ravimi hingamisteedesse, üldjuhul aerosoolina (astmahaigete taskuinhalaatorid). Astmaatikutel üks ravimidoos saadakse ühe vajutusega inhalaatori korgiosale.

Elustamisel, kui ei õnnestu veeni punkteerida, võib adrenaliini manustada hingamisteedesse. Selleks lisatakse Sol Adrenaliini 0,1% 2ml Sol NaCL 0,9% 9ml, ja lahust pihustatakse süstlaga neelu või ventileerimismaski alla.