Närvisüsteemi haigused

Perifeerse närvisüsteemi haigused

Perifeersete närvide kahjustusel/haigestumisel tekivad tunde- ja motoorikahäired, valud.

Radikuliit tekib närvijuure pitsumise, enamasti lülide vaheketta väljasopistumise või lülisamba ealiste muutuste tõttu. Vaevused sõltuvad haiguse kestvusest. Esialgu prevalleerub valusündroom. Valu kiirgub piki närvi kulgu. Hiljem võib lisanduda nahatundlikkuse muutus ja lihasnõrkus kuni täieliku halvatuseni. Ägedate valude korral kasutada valuvaigisteid (Sol Diclac 25mg/ml 3ml i/m; Supp Diclofenac100 mg pärasoolde Aspirin1,0 x 3), soojendusi, salvid (Lidocain geel 2%), sobivat kehaasendit. Ravi kestab kuni vaevuste möödumiseni. Jäseme lihasnõrkuse tekkimisel konsulteerida ja võimalusel hospitaliseerida.

Neuriit, neuralgia tekib enamasti lokaalse külma toimel. Juhtiv on valusündroom. Sageli on haaratud ka lihased. Valu tekib liigutamisel ja komplemisel. Rindkere- ja hingamisvalude korral mõelda ka pleura ja südame haigustele. Roietevaheline neuralgia annab samuti hingamise valulikkust. . Ravi sama, mis radikuliidi korral.

Vöötohatis on neuroafiinse viiruse poolt tekitatud haigestumine. Piki roietevahelist närvide kulgu, ühes või mitmes roidevahemikus tekib valulikkus, nahapunetus ja hiljem villiline lööve. Lööve paraneb villide kuivamise järel, võib jätta naha pigmentatsiooni.

Ravi: valuvaigistid (Sol Diclac 25mg/ml 3ml i/m; Supp Diclofenac100 mg pärasoolde Aspirin1,0 x 3), alkoholisisaldusega nahka desinfitseerivad vahendid (Cutasept). Ravi kestab kuni vaevuste möödumiseni ja lööbe kadumiseni.

Kesknärvisüsteemi haigused

Peavalu

Peavalu põhjuseks võib olla:

1. Aju- või ajukelmealune verevalum, trauma

2. Ajukoe/ajukelme põletik, ajuturse, kõrgenenud vererõhk

3. Migreen, sinusiit, pingevalud, palavik, kolmiknärvi neuralgia

4. Nakkushaigused, kõrge palavik

Seega on oluline teada kaasuvat sümptomatoloogiat ja haiguste anamneesi. Kas põeb kõrgvererõhutõbi,migreeni, kas on raseduse võimalus, kas on olnud peatraumat, -operatsiooni. Milline on üldseisund, teadvus ja hingamine ja kaasuvad sümptomid. Kas on halvatuse nähte, palavikku, kuklakangestust, valguskartust, nahalöövet, nägemishäireid, iiveldust, oksendust, tasakaaluhäireid, krampe. Milline oli haiguse kulg, milliseid ravimeid tarvitab/tarvitas.

Esmaabi: Selgitada välja peavalu põhjus ja võimalusel see kõrvaldada, anda valuvaigistit (Aspiriin, Diklofenak, Paratsetamool), lamamisrežiim, värske õhk, vajadusel rahustid (Diazepam).

Ajuverevalum

Ajuverevalum võib tekkida veresoonkonna haiguse (veresoone seina defekt, kõrgvererõhutõbi) tüsistusena või trauma tagajärjel, seega võib kaasuda ajupõrutusele või ajuvapustusele. Spontaanne verevalandus tekib enamasti aktiivse tegevuse foonil, sagedamini kõrge vererõhu korral. Algus võib olla ootamatu, ilma eelsümptomiteta. Veri võib valguda ajukoesse või ajukestade vahele. Seetõttu võib kliiniline pilt olla väga erinev ja sõltub ka verevalumi suurusest. Kuna verevalum võib suureneda pikkamööda, siis kliiniline pilt võib ilmneda/halveneda mõni tund hiljem. Seetõttu tuleb peatraumaga haigeid jälgida pikka aega. Iseloomulik on teadvuskadu, erinevad halvatused (käsi, jalg või kõik jäsemed, näolihased, neelamislihased jne), nägu on punetav, palaviku tõus, hingeldus, südame rütmihäire (enamasti aeglane pulss), iiveldus-oksendus, spontaanne urineerimine ja pärasoole tühjendamine, võib olla pupillide diferents. Halvemal juhul äkksurm.

Esmaabi: lamamisrežiim tõstetud peaalusega, külm mähis pea piirkonda, jalgade soojendamine, jälgida elulisi funktsioone, abistada oksendamisel. Konsulteerida, hospitaliseerida.

Subarahnoidaalne verevalandus

Verevalandus kolju ja aju vahele. Algus on ootamatu, tavaliselt aktiivsusperioodil ja on sagedasem kõrgvererõhuga inimestel. Võib eelneda tugev peavalu, iiveldus, oksendus. Tasakaaluhäired. Edasi tekivad eriastmelised teadvusehäired (segasusest kuni koomani), kõrge palavik, nägu on punetav. Võivad kaasuda krambid. Tavaliselt kaasub vererõhu tõus, võib olla ka südame rütmihäireid. Kliiniline pilt kulgeb üldjuhul ilma koldeleiuta (halvatuseta). Tekivad patoloogilised refleksid (suure varba sirutusrefleks) ja meningiaalnähud (kaelajäikus). Kulg on raske ja prognoos tõsine.

Esmaabis nagu ajusisese verevalanduse korral, sümptomaatiline ravi (vererõhu, temperatuuri, ventilatsiooni normaliseerimine, antiarütmiline ravi). Vajadusel elustamine. Hospitaliseerida.

Aju veresoonte spasm ja transistoorne (mööduv) isheemia

Mööduv aju verevarustushäire tekib aju veresoonte ahenemise foonil. Tekib enamsti vanemaealistel inimestel rahuloleku foonil (magades). Tekib peavalu, pearinglus, kohin kõrvades, nägemishäired, uimasus või rahutus, tasakaaluhäired. Võib kaasuda iiveldus-oksendus. Teadvuskadu on lühiaegne, samuti halvatusnähud. Vaevused mööduvad 24 t jooksu. Kui selle aja jooksul kliiniline pilt ei taandarene, siis kujuneb välja aju infarkt.

Esmaabi: lamamisrežiim madala peaalusega, jälgida elulisi funktsioone, abistada oksendamisel, vererõhu stabiliseerimine, 2 tab aspiriini kui haige on teadvusel ja pole neelamishäireid. Konsulteerida, vajadusel hospitaliseerida.

Ajuinfarkt

Aju verevarustuse häirumine ajuarteri osalise või täieliku sulgumise tagajärjel. Raskus sõltub sellest, kui suur veresoon on kahjustunud. Ajuinfarkt tekib enamasti rahulolekus, une ajal, madala vererõhu korral, enamasti vanuses üle keskea, kuid võib olla ka muu haiguse tüsistuseks. Kliiniline pilt sõltub kahjustatud piirkonnast. Haiguse algus võib olla ootamatu või pikkamööda tekkiv. Iseloomulikud on halvatused, tundehäired, teadvushäire, võimalikud on krambid. Nägu on kahvatu. Pupill on lai. Aja möödudes seisund võib paraneda.

Esmaabi: voodireziim madala peaalusega, jälgida elulisi funktsioone. Kui haige on teadvusel ja pole neelamishäireid anda 2 tab aspiriini. Konsulteerida, hospitaliseerida.

Meningiit/entsefaliit/meningoentsefaliit

Meningiit on ajukelmete põletik. Entsefaliit on ajukoe põletik. Tekitajaks võib olla spetsiifiline mikroob (meningokokk, pneumokokk, puukentsefaliit) või üldinfektsioon. Võiv olla üheaegselt nii aju- kui ajukelmete põletik (meningoentsefaliit).

Haiguse algus võib olla äge või pikaldane. Prodromaalperioodil (haiguse arenemist ennustav eelperiood) on üldnähud – palavik, uimasus ja loidus, peavalu, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, isutus. Võib kaasuda nahalööve (täppverevalandused, punetus) ja kurgupõletik. Võib välja kujuneda teadvusetus, tekkida krambid, tasaskaaluhäired, patoloogilised refleksid, lihasnõrkus. Meningiidi korral tekib kuklakangestus.

Konsulteerida alustatava ravi osas ja tingimata hospitaliseerida Raviks kasutatakse penitsilliinirea (Tab Phenoxymethyl 1 000 000 TÜ x 6) või tetratsükliinirea antibiootikume (Tab Doxycyclini 100mg x 2).

NAKKUSHAIGUSED

Nakkushaigused on haigused, mille tekitajad levivad tervelt haigele otsese ülekande teel või vaheperemehe kaudu. Tekitajateks on bakterid (salmonelloosid, düsenteeria, katk, brutselloos jm) viirused (kollapalavik, kollatõbi, marutaud, rõuged, AIDS) riketsiad (tüüfus), algloomad (malaaria, düsenteeria), metazoad (filariaas, trihhinoos, kidauss). Otsese ülekande korral levib tekitaja piisknakkusena, fekaal-oraalsel teel, vere ja kehavedelike kaudu otsese kontakti teel. Kaudse ülekande korral vee (koolera), toidu (streptokokid, unduleeriv palavik, tüfoid, düsenteeria), õhu kaudu (tuberkuloos, gripp, läkaköha), pinnase kaudu (siberikatk, teetanus, nookuss). Bioloogiline ülekanna toimub verdimevate putukate abil (malaaria, kollapalavik).

Pisikukandja on isik, kes ei oma kliinilist haiguspilti, kuid eritab keskkonda haigustekitajaid.

Kontaktne on isik, kes on olnud kokkupuutes haigega, kellel ei ole ega pruugi ka ilmneda haigusnähte.

Inkubatsiooniperiood (peiteaeg) on aeg nakatumisest kuni esimeste haigustunnuste ilmnemiseni.

Prodroom on üldised, esmased haigustunnused, mille alusel ei ole võimalik diagnoosi püstitada.

Ohtlikud nakkushaigused on: Siberikatk; Katk; Koolera; Difteeria; Kollapalavik; Hemorraagiline palavik; Paratüüfus; Kõhutüüfus; Salmonelloos; Hepatiit A; EHEC-infektsioon (enterohemorraagiline Escherichia coli); Meningokokknakkus (meningiit või sepsis); Poliomüeliit; Šigelloos; Süüfilis; Tuberkuloos.

Katk (Pestis)

Katk esineb Aafrikas, Vietnamis, USA-s, Brasiilias, Madagaskaril. Inkubatsiooniperiood on tavaliselt 3 (4-6) ööpäeva, vaktsineeritutel 8-10 ööpäeva, kopsu- ja septilise vormi korral 1-2 ööpäeva. Tekitajaks on Yersinia pestis. Nakatumine näriliste kaudu, rotikirpude vahendusel või ka sissehingamisel ja seedetrakti kaudu. Haigus on väga nakkav. Kindlat toimiv vaktsiin puudub. Suremus ilma ravita on kuni 50%.

Haiguse algus on äge, ilma prodroomita. Kiire temp tõus koos vappekülmaga, peavalu, võib olla ka oksendamine, lümfisõlmede turse. Nägu ja skleerad on hüpereemilised. Keelel on valge katt, keel on kuiv ja tursunud. Kõne on ebaselge, tekivad teadvusehäired, sonimine, rahutus, tasakaaluhäired. Nahk muutub tsüanootiliseks, näojooned teravduvad, näol kannatav, hirmunud ilme. Tekib südamepekslemine, vererõhk langeb. Surma põhjuseks on äge südame-veresoonkonna puudulikkus. Üldsümptomid kestavad mõni tund kuni 1-2 ööpäeva. Seejärel tekivad lokaalsed sümptomid, mille järgi eristatakse vorme.

Nahavorm - mikroobide sissetungimiskohale tekib punetav plekk, mis muutub sõlmeks, tekib vill. Villi sisu on alguses läbipaistev, hiljem muutub häguseks, Villi sisse võib tekkida verevalum, mis muudab villi tumedaks. Villi lõhkemise järel tekib kollaka kõva põhjaga haavand, mis kattub tumeda koorikuga. Haavandi ääred on ebaühtlased, tervest koest eraldab haavandit lillakas vall. Haavand on väga valulik, paraneb aeglaselt ja jätab suure armi. Villi sisu ja haavaeritis on väga nakkusohtlikud. Tavaliselt kombineerub nahavorm buboonvormiga (sõlmeline vorm).

Buboonvorm kulgeb väga raskelt. Sissetungi kohal naha ärritusnähte ei ole. Põletik areneb regionaalsetes lümfisõlmedes. 1-2 päeva pärast palaviku teket muutuvad lümfisõlmed valulikuks, moodustuvad buboonid (metsapähkli kuni kanamuna suurused), mis võivad moodustada ka konglomeraate. Neid ümbritsevas koes tekib koepõletik. Nahk on pingutunud, algul punetav, hiljem sinakas. Buboonid on esialgu tihke konsistentsiga ja äärmiselt valulikud. Aegamööda buboon pehmeneb ja hakkab vähenema. Sagedasemad on kubeme buboonid. Kaenlaalused buboonid võivad edasi areneda katku kopsuvormiks. Buboonvormi korral saabub surm 3-5 päeval.

Esmane septiline vorm tekib mikroobide sattumisel organismi naha kaudu, kuid ei teki märkimisväärseid lokaalseid sümptoome ega lümfisõlmede reaktsiooni. Algus on kiire, palaviku tõusuga, tekib sügav nõrkustunne, õhupuudus, südame-veresoonkonna puudulikkus, teadvusehäire, surm.

Esmane kopsuvorm tekib hingamisteede kaudu nakatumisel. Alguses on kiire temperatuuri tõus, peavalu, oksendamine. Tavaliselt terav valu rindkeres, õhupuudus, südamepekslemine. Köha võib tekkida kohe või hiljem. Röga on algul vahutav, klaasja, läbipaistev, hiljem muutub vereseguseks. Tekib raske üldintoksikatsioon. Süveneb õhupuudus, nahk muutub sinakaks. KNS pidurdus võib asenduda erutusega. Surm saabub 2-4 päeva jooksul.

Sekundaarse kopsuvormi korral tekib kopsupõletiku kliiniline pilt, uus palaviku tõus, valud rindkeres, köha, tugev rögaeritus. Haige on väga nakkusohtlik.

Sekundaarse septilise vormi korral domineerivad üldised intoksikatsiooninähud. Tekib poliorgankahjustus, kooma, surm.

Sekundaarse meningiidi korral lisandub ülitugev peavalu, kuklakangestus, kahjustuvad koljusisesed närvid, teadvusehäire kuni koomani ja surm.

Ravi: eelisravimiks on Streptomütsiin i/m kuni 1 000 000üh/pro die. Haavahooldus.

Haiged tuleb rangelt isoleerida.

Siberikatk (Antrax)

Siberikatku on nii loomadel kui inimestel esinev haigus (zonoos). Enamasti põevad sõralised - kabjalised. Haigestumist võib esineda maailma kõikides piirkondades. Siberikatku tekitajaks on bakter. Inkubatsiooniperiood on 1-7 (3) päeva. Karantiin kuni mädalööbe kadumiseni ja palaviku langemiseni. Eristatakse kopsu, soole ja nahavormi. Nakkus levib kontakti teel, toiduga või tekitaja sissehingamisel.

Sümptomid: palavik, väsimus. Kopsuvormi korral kopsupõletiku kliiniline pilt, rögas leitakse tekitajaid. Soolevormi korral on verine kõhulahtisus. Nahavormi korral tekib punetav, vistrikuline sügelev lööve, millest 36 t järel moodustub vill, see areneb paiseks, mis muutub mädaseks. Lööve on pehme ja valulik, villi sisu on ülimalt nakkusohtlik.

Ravi: kui on väga suured sõlmed, siis need avatakse. Haavahooldus. Raviks: Penitsilliini (500 000 – 1 000 000 üh i/m 4-6 x), Tetratsükliini (4 korda päevas 0,25-0,5) ja Streptomütsiin. (1 000 000 x 1; i/m) kuni paranemiseni.

Koolera (Cholera)

Koolera tekitajaks koolera vibrioon. Nakatumine ainult suu kaudu. Enamasti on tegemist veenakkusega, mis esineb Lõuna-Ameerkas, Gangese deltas (Indias ja Bangladesh), Aafrikasis. Inkubatsioon 1-5 päeva. Isolatsioon 4-6 nädalat pärast tekitaja avastamist. Karantiini kestvus 5 ööpäeva.

Kliiniline pilt: haigus algab tavaliselt äkki, mõne tunni kuni ööpäeva jooksul. Tekivad üldsümptomid – peavalu, nõrkus, pearinglus, lihasvalu, südamekloppimine. Lisanduvad iseloomulikud sümptomid on jahedad jäsemed, mälumislihaste valulikkus, raskustunne ülakõhus. Lisandub äkki tekkiv peensooletüüpi kõhulahtisus. Esialgu on väljaheide toidujääkide, hiljem riisitummi taoline, vesine. Väljaheite kogus on väga suur, lõhn meenutab kala/niiskuse/sperma lõhna. Oksendamine tekib peale kõhulahtisuse teket, järsku, sellele ei eelne iiveldust (esialgu toit, pärast ainult vesi). Tavaliselt on oksendamine vähem väljendunud kui kõhulahtisus. Suur vedeliku ja soolade kaotus põhjustab krampe, vererõhu langust, südamepekslemist, pulss on nõrga täitumusega. Silmamunad on sisse langenud, skleerad on tuhmid, nina on terav, nahk kuiv, ilma turgorita, sinakas, kaetud külma higiga. Uriin on tume ja vähene. Hääl on kähe. Atsidoosist võivad olla tingitud krambid. Võivad olla lihasvalud. Tekib üldine intoksikatsiooni pilt. Palavikku ei ole, pigem kehatemperatuur langeb. Kui on kõrge palavik, siis mõelda hoopis malaaria maliigsele vormile.

Ravi: isolatsioon, vedeliku asendamine täies mahus (kasutada ORS-i - oral rehydratation salts) või 0,9% keedusoola lahuse infusioone või suu kaudu. Sobib ka 20 g suhkrut, 1 pint soola 1 pint söögisoodat ja apelsinimahla segada ½ L veega ja anda suu kaudu. Tetratsükliini 500mg 4 korda päevas 2 p jooksul.

Ekskremendid (roe, okse koguda ja kahjutustada), kasutatud nõud, ruum puhastada des. lahusega. Kõvade pindad v.a. toidunõud jaoks kasutada 2% cetrimidi lahus või 3% fenoolvett (Sol aqueous phenolica) 30 min vältel. Toidunõud – keetmine, autoklaveerimine või hypochloriti lahus 100 mg/L 30 min jooksul. Looduslikud materjalid desinfitseerida 3% fenoolvee või 2% tsetrimiidi lahusega 30 min jooksul.

Brutselloos

Brutselloosi tekitajaks on Brutsella-bakter. Haigus on levinud Vahemeremaades, Indias, Araabia poolsaarel, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Peamiseks nakkusallikaks on kuumutamata piim. Inkubatsiooniperiood on 2-8 nädalat. Suremus on 2%.

Kliiniline pilt on väga varieeruv ja haigust on raske eristada teistest veniva kuluga infektsioonidest. Brutselloos võib kulgeda ka väheväljendunud kliinilise pildiga.

Kliiniline pilt: pärast inkubatsiooniperioodi lõppu tekib üldine halb enesetunne, palavik, higistamine, pea- ja seljavalu. Võib lisanduda halb maitse suus. Kaasub lümfisõlmede, põrna, maksa suurenemine. Võivad lisanduda vaevused seedetrakti, hingamisteede, kuseteede, südame ja närvisüsteemi poolt.

Raviks: Doksotsükliini I p 200mg, edasi 100 (200)mg päevas (kuni 1-2 päeva pärast haigustunnuste kadumist) ja Rifampitsiini kombinatsioon, Sulfatrimetoprim (1-2 tab x 2 päevas).

Malaaria

Malaaria on levinud 25º põhjalaiuse ja 25º lõunalaiuse vahel. Eristatakse kolmepäevast (palavikuhood iga 24 t järel) ja neljapäevast (palavikuhood iga 48 t järel) ja troopilist malaariat (ebakorrapärased palavikuhood). Inkubatsioon on kolmepäevlisel malaarial 12 päeva kuni 1 aasta nelja päevasel malaarial on 16-50 päeva ning troopilisel malaarial 7-30 päeva. Haiged isolatsiooni ei vaja kuna ei ole nakkusohtlik teistele inimestele.

Kliinilise pildi alusel eristatakse erinevaid malaaria vorme. Kolme ja neljapäevane malaaria on oma kulult healoomulised. Võimalik on spontaanne paranemine maksimaalselt 5 aasta pärast. Troopiline malaaria on pahaloomulise kuluga ja lõpeb sageli surmaga.

Troopiline malaaria

Sellele malaaria vormile on iseloomulikud perioodilised palavikutõusud vastavad malaaria plasmoodiumi vabanemisele eritrotsüütidest. Palavik võib olla subfebriilne, febriilne, maliigne, remitteeriv (palaviku kõikumise intervall on 2ºC piires, kuid ei lange alla normi) või intermitteeriv (kõikumised kõrgest palavikust kuni alla normaalse 24 t jooksul). Võib kaasuda köha, peavalu, liigesvalu, maksa/põrna suurenemine ja valulikkus. Võivad olla teadvuse häired kuni kooma tekkeni. Võib olla ka seedehäireid (eristada koolerast). Võimalik on raske neerukahjustus, võib kujuneda neerupuudulikkus, kehvveresus, kopsuturse, šokk.

Malaaria intermitteeriv vorm

Malaaria selle vormi korral eristatakse haiguskulu staadiume.

Külm staadium - peavalu, palavikutunne, külmatunne ilmnevad paar päeva enne haigushoo teket. Palavik tõuseb kiiresti kuni 40ºC ja langeb tunni aja jooksul. Kaasuvad iiveldus, oksendus. Pulss on kiire, nahk on külm. Diferentseerida koolerast.

Kuum staadium – palavik tõuseb 2 või enama tunni jooksul. Nahk on kuum ja kuiv. Pulss on kiire ja tugev. Tekib hingeldus, iiveldus, oksendus, peavalu.

Higistamise staadium – 2 t jooksul sümptomid kaovad ja palavik langeb, haige jääb magama ja ärgates on enesetunne rahuldav.

Malaaria remitteeriv vorm.

Malaaria selle vormi korral on külm staadium on väga lühiaegne.

Kuum st. kestab 6-12 t. Higistamine ei ole märgatav. Intervall palavikutõusude vahel on 2-12 t. Atakk kestab 12- 24 t. Palavik on remitteeriv, st ei lange alla normi või on ühtlaselt kõrge.

Ohud malaaria korral – palavik üle 41ºC, kooma tekkimine, vedelikubalansi häire, seedetrakti vaevused nagu koolera või düsenteeria korral ning sellest vedelikukaotus, kehvveresus, kopsuturse.

Malaariaohtlikus piirkonnas viibinud inimest, kellel tekib palavik, tuleb ravida kui malaariahaiget, sõltumata eelnenud profülaktilisest ravist. Ravi ajal kontrollida palavikku, pulssi, hingamist iga 4 t järel. Samuti uriini kogust ja värvust ning hemoglobiini. Enne ravi alustamist võtta veri alusklaasile tekitaja määramiseks (veretilk lasta alusklaasil kuivada).

Raviks kasutatakse klorokaiini või hiniini suu kaudu või lihasesse süstitult (vt tabel 29).