Glasgow kooma skaala (gcs)

Teadvus selge – GCS 14-15 punkti

Kooma on teadvusetus, millest ei ole võimalik äratada ka tugeva ärratuse toimel.

Kerge astme kooma: (teadvusetus) ei saa sõnalist kontakti, valule reageerib jäsemete äratõmbamisega, on neelamis- ja pupillirefleks.GCS 13-11p.

Keskmise (mõõdukas, tüüpiline) astme kooma: patsient ei ole äratatav, puudub, adekvaatne tõrjereaktsioon valule, pupillirefleks on olemas, võib olla jäsemete- ja kehatüvelihaste jäikus, sirutuskrambid. GCS 10-5 p.

Raske (sügav) astme kooma: pupillirefleks on olemas, pidev lihastoonuse tõus avaldub sirutusseisundis. GCS < 4p.

Ülepiiriline e. atooniline kooma (ajusurm): jäsemed on lõdvad, hingamishäired, puudub spontaanne hingamine ja ajutüve refleksid, puuduvad vegetatiivsed regulatsioonid (langeb kehatemperatuur, vererõhk, uriinieritus) lakkab spontaanne hingamine kuid südametegevus säilub. GCS <2p.

Algab koljusisene autolüüs e aju surm, isiksuse surm. Surma tuvastamine ajusurma alusel (SoM kk nr 190 28.12.93).

Kooma korral tuleb vastata küsimustele:

• Millest on kooma tingitud, milline on diagnoos

• Kas tegemist on kirugrilise või terapeutilise probleemiga

• Kas seisund on vahetult eluohtlik

Oluline on selgitada kooma tekkimisele eelnenud seisund ja sündmused (kas põeb kroonilist haigust, manustas mingit ainet, oli trauma). Oluline on, kuidas teadvuskadu tekkis – pidurduse süvenemisel pikkamööda või äkki, kas kaasusid krambid või muud sümptomid.

Mida sügavam ja kestvam on olnud kooma, seda aeglasemalt kulgeb teadvuse taastumine. Mida kiiremini haige väljub koomast, seda parem on prognoos. Pikaaegse kooma järel võib jääda püsiv

Teadvuse faasiline taastumine pärast koomat

ajukahjustus.

Ärkamisreaktsioon – välisärritusele vastab silmade avamisega, hiljem avab spontaanselt, kuid ei fikseeri pilku ega jälgi.

Akineetiline mutism – fikseerib pilgu ja jälgib, üksikud motoorsed liigutused

Sõnalise kontakti taastumine – elementaarne sõnaline kontakt, lihtsate korralduste täitmine, tekib aktiivsus

Teadvuse täielik taastumine – esineb ainult 1/5 ellujäänuist. Paranemine on aeglane, võib kesta kuni 1,5 aastat.

Paranemine võib peatuda igas faasis ja ka taandareneda

Ainevahetuslikud koomad

Ainevahetuslikud koomad tekivad haiguste tulemusel, mis kahjustavad ainevahetuses või jääkainete elimineerimises osalevaid elundeid. Organismi ainevahetuse häiritus raske maksa-, neerude ja kõhunäärme kahjustuse korral võib põhjustada ainevahetusliku kooma seisundi, millesse sekkumata jätmine lõpeb üldjuhul surmaga.

Sagedasemaks on süsivesikute ainevahetuse häiretest tingitud koomad. Eristatakse kõrgenenud veresuhkrust tingitud hüperglükeemilist ja ketoatsidootilist ning alanenud veresuhkrust tingitud hüpoglükeemilist koomat.

Hüperglükeemiline/ketoatsidootiline kooma kujuneb pikkamööda ja teadvusetusele eelnevad teadvuse hägunemise kõik astmed. Hüperglükeemia - vere ja uriini suhkrusisaldus on kõrge (uriinis võib olla ka normis), suurenenud janutunne, kiirenenud, sügav (atsidootiline) hingamine, väljahingatav õhk on riknenud puuvilja/atsetoonilõhnaline, teadvuse pidurdatus kuni koomani, nahk ja limaskestad on kuivad, kudede kuivuse tunnused, sage rohke urineerimine. Vajab haiglaravi. Alustada tilkinfusiooniga vedeliku manustamist. Insuliini annuse suhtes konsulteerida. Insuliin manustada kas s/c või tilkinfusiooniga.

Hüpoglükeemiline kooma

Hüpoglükeemiline kooma tekib insuliini üledoseerimise või insuliini manustamise järgselt söömata jätmise korral, suhteliselt lühikese prodroomi järel, ootamatult. Hüpoglükeemiline kooma võib teekida ka tervel inimesel suure füüsilise või psüühilise koormuse tagajärjel, kui organismi kiire energiadepood on ammendatud. Füsioloogiline hüpoglükeemia on hilisel pärastlõunal ja keskööl. Võib tekkida ka tablettravi korral, aga siis on peiteaeg pikem. Vajab kiiret sekkumist glükoosi i/v manustamise näol (40% glükoosi lahus 20,0 i/v). korral on veresuhkru nivoo alla 4 mmol/l. Uriinis võib olla kõrge suhkrusisaldus, sõltuvalt varasemast veresuhkru nivoost.

Oluline on hinnata teadvuse seisundit, kaasuvaid sümptoome (krambid, lõhn suust või eritistest, naha ja limaskestade kuivus või niiskus, psühhomotoorne rahutus) Oluline on suhkruhaiguse anamnees, mida raviks tarvitas, kas on viiteid insuliini manustamisele; kas on kaasuvaid haigusi või nende tunnuseid – palavik, valud, külmetuse tunnused. Kas on tarvitanud alkoholi.

Patsient on erutatud, võivad olla krambid, teadvusetus. Nahk on higine, vahel ainult kaela piirkonnas. Teadvus on pidurdatud kuni koomani.

Diabeetikule ebaselges olukorras suhkru andmine ei halvenda tema olukorda, kuid võib ennetada hüpoglükeemilise kooma teket või seisundit parandada.

Diabeetikul mõelda alati ka teistele haigustele, mis võivad anda sarnaseid sümptoome ja teadvusekadu.

Esmaabi vastavalt kliinilisele pildile. Kui patsient on kontaktne ja pole selge, millest nõrkustunne on tingitud, võib pakkuda juua suhkruvett. Kui seisund kiiresti ei parane, siis on tõenäoliselt hüperglükeemia. See vajab insuliinravi, mis dekompenseeritud protsessi korral kuulub haigla kompetentsi.

Raskesti on lahendatav olukord diabeet ja alkohol.

Ureemiline kooma

Ureemiline kooma tekib ägeda või kroonilise neeruhaiguse tagajärjel, kui neerude funktsioon on sügavalt häiritud. Tavaliselt kaasub vererõhu tõus, tursed, uriini lõhn väljahingatavas õhus, suukuivamine, naha ketendus, uriini koguse ja värvuse muutus. Vajab haiglaravi.

Ureemilise kooma korral mõelda ka eksogeense mürgistuse võimalusele, esiplaanil on mürgitus rahustitest/uinutitest, sõltuvusainetest. Kujuneb sügav pidurdatus koos vereringe ja hingamise muutusega. Võivad puududa muud spetsiifilised tunnused.

Maksa kooma

Maksa kooma tekib maksarakkude kiirel lagunemisel haiguse või mürgistuse tagajärjel. Eelneb vastav anamnees. Iseloomulik on naha kollakas värvus, uriin on tume, väljaheide hele, savikarva, rohke rasvasisaldusega; väljahingataval õhul on mõrkjas maksa lõhn. Võib kaasuda limaskestade ja naha kollasus, maks suurenemine ja valulikkus või maksa serva puudumine paremal roidekaare all. Võib välja kujuneda suhteliselt kiiresti. Vajab haiglaravi

Kõik koomahaiged kuuluvad hospitaliseerimisele v.a. hüpoglükeemiline kooma, mille seisundit tuleb haige kiiresti välja tuua, manustades i/v 40% glükoosi lahust.