Mürgistused

Ohtlike veoste puhul jälgida ohuastme ja mürkaine numbrilist märgistust. Ohuaste märgistab kas gaasiline aine vabaneb rõhu all või keemilise reaktsiooni tulemusel; on süttimis- või plahvatusohtlik; omab oksüdeerivat toimet; on toksiline; radioaktiivne; sööbiva toimega; “X” numbri ees märgistab ohtlikku reaktsioon veega.

Mürgi toime sõltub organismi sattumise teest ja mürgi toksilistest omadustest. Mürgi toime saabub kõige kiiremini manustamisel veresoonkonda, järgmiseks hingamisteede, siis seedetrakti ja viimaseks naha kaudu imendumisel. Sündmuskohal on mürgi lõplikku toimet raske määrata, sümptomid ilmnevad järk-järgult, mitme tunni jooksul. Esmaabi oleneb ennekõike haigustunnustest. Mürgistus võib olla ka teadvuskao põhjuseks (psühhofarmakonid, alkohol). Laste puhul kahtlustada mürgistust igal juhul, kui ravimi on sattunud lapse kätte.

Mürke võib rühmitada nende toime järgi organismile.

Ärritavad mürgid (happed, leelised, kloor, ammoniaak) põhjustavad kattekudede põletikku või söövitust, limaskestade turset.

Üldmürgid pärsivad rakkude hapnikukasutust. See võib põhjustada kiiret surma (vingugaas, tsüaanvesinik, väävelvesinik).

Kesknärvisüsteemi kahjustavad ained (alkohol, klooretanool liimides, bensiin, rahustid, uinutid).

Elundmürgid toimivad teatud elunditele ja nende talitusele, s.h ka närvisüsteemile (seenemürgid, bensiin, seatina, elavhõbe, mangaan, kaadmium, antimon, arseen, fosfor, seleen, närvigaasid).

Aine imendumine naha kaudu

Naha/limaskesta kaudu imendumisel võib olla lokaalne (nahaärritus, põletushaav) või üldtoksiline kahjustus. Üldtoksiline kahjustus sõltub aine rasvalahustuvusest, kontakti ajast, naha terviklikkusest. Nahakahjustust ei pruugi alati tekkida. Lokaalne kahjustus sarnaneb põletushaavale. Naha kaudu imenduvateks mürkideks on atsetoon, bensiin, aniliinvärvid, klorofoss jne.

Silmade lokaalne kahjustus piirdub põhiliselt sarvkestaga, kuid võivad kahjustuda ka sügavamad koed (näit. formaliin).Tekib rohke pisaratevoolus, valu silmades, nägemishäired, laugude turse.

Esmaabi: kahjustatud kohta loputada rohke voolava veega. Saastunud riided, jalanõud ja aksessuaarid tuleb koheselt eemaldada. Tahked ained tuleb nahalt eemaldada pühkimise teel. Fosfori sattumisel nahale tuleb saastunud kehaosa hoida voolava vee all või mähituna märgadesse rätikutesse, kuni saab aine vee all mehhaaniliselt eemaldada. Kahjustatud kohta võib hoida ka nõrgas kaaliumpermanganaadi lahuses. Lõplik pesemine toimub sooja vee ja seebiga. Ka juuksed pesta šampooniga. Silmad loputada füsioloogilise lahuse või puhta veega, tervest silmast mööda. Loputamisel on soovitatav kasutada tilgasüsteemi. Vesi lasta voolata silma välisnurga suuas. Kontaktläätsed tuleb eelnevalt eemaldada. Hapete puhul silma loputada vähemalt 5 min; aluste ja oksüdeerivate ainete korral 15-20 min.

Aine toime manustamisel veeni

Veeni manustamisel saabub aine toime kõige kiiremini. Üldjuhul on tegemist tahtliku manustamise ja üledoosiga.

Esmaabi on sümptomaatiline ja aine eritumise kiirendamine. Kui aine on teada, siis võimalusel kasutada antidooti.

Aine imendumine hingamisteedest

Hingamisteede kaudu imendumine on kiire ja sõltub aine agregaatolekust, kuid . Kopsu kaudu imenduvad ained gaasina, uduna, aerosoolina, suitsuna, tolmuna. Gaasid jaotuvad toime järgi ärritavateks- kuumadeks-, üldtoksilisteks- ja inertseteks gaasideks. Lisaks üldtoksilistele tunnustele võivad kaasuda hingamisteede ärritusnähud ja limaskesta kahjustus. Abistaja peab kandma kaitsemaski ja kaitseriietust.

Aine imendumine seedekulgla kaudu

Suukaudu manustamisel on lokaalseks kahjustuseks raskesti paranevad haavad seeddetraktis. On elundi seina mulgustumise oht. Paranemine jätab suured armid ja ahenemised. Mürgi sattumisel organismi suu kaudu sõltub kliinilise pildi ilmnemine sellest, kas aine oli tahkel või vedelal kujul, kas magu oli täis või tühi, inimese kehakaalust. Suu kaudu manustamisel ilmneb mürgi toime aeglasemalt, kui veeni manustamisel või sissehingamisel. Kahjustus võib lisaks üldtoksilisusele olla ka lokaalne.

Ravi põhimõtteks on veel imendumata mürgi elimineerimine või sidumine, antidoodi varajane kasutamine, mürgi organismist eritumise kiirendamine, sümptomaatiline ravi. Põhiravi toimub haiglas. Erandkorral teha maoloputust või kutsuda esile oksendamist. Sõltuvalt mürgist võib anda aktiivsütt.

Maoloputust tehakse ainult äärmisel vajadusel ja ainult teadvusel oleval haigele. Abi võib loota 1 t peale mürgise vedeliku ja kuni 2 t peale tahke mürgi manustamist. Hilisem maoloputus on näidustatud morfiini-, plii- ja seenemürgituse puhul. Kui magu tühjendada kiiresti pärast mürgi sissevõtmist, õnnestub eemaldada kuni 1/3 mürgist. Tablettide korral kutsuda teadvusel haigel esile oksendamine. Eelnevalt juua mitte anda. Teadvusetul haigel, aga ka sööbivate ja lenduvate ainet (lahustid, põlevad segud) mürgistuse korral ei tohi oksendamist esile kutsuda. Maoloputuse näidustuseks on raske, halva prognoosiga mürgistus, suur aine kogus, aeglaselt imenduv aine, kui aktiivsüsi ei toimi, aine aeglustab seedekulgla motoorikat (opiaadid).

Esmaabi üldpõhimõtted mürgistuse korral

Oksendamise esilekutsumine on keelatud:

1. Teadvusetul, teadvusehäiretega või krampides haigel

2. Orgaaniliste lahuste või söövitavate ainete joomise korral

3. Imikutel

Esmaabis loputada suud puhta veega, anda juua 1-2 kl vett, v.a. teadvusehäire korral.

Hinnata elulisi funktsioone (vereringe, hingamine). Vajadusel alustada elustamist.

Kunstlik hingamine on elustajale ohtlik tsüaanvesiniku mürgistuse korral.

Hinnata teadvuse taset. Teadvusetu haige panna püsivasse küliliasendisse.

Oluline on saada kohapeal informatsiooni, millise mürgitusega on tegemist (aine/ravimi nimetus, puuduvate tablettide arv, manustatud kogus, lahjendusaste, võimalikud kombinatsioonid).

Aktiveeritud süsi sobib suu kaudu manustatud ravimite mürgistuste korral. Söepurule lisada vett ja loksutada ühtlaseks suspensiooniks, mida anda kannatanule juua. Sütt ei kasutata sööbivate ainete mürgistuse korral ja tugeva oksendamise korral.

Aktiveeritud sütt anda täiskasvanule vahekorras 1:10 (mürk/süsi) või 1 g kehakaalu kg kohta või 25 g iga 4 t järel kokku 50 –100 g. Lastele 10 g iga 4 t järel ehk 1-2 g kehakaalu kg kohta.

Antidoot valitakse vastavalt mürgile.

Kiirendada aine eritumist organismist, kasutades selleks uriini eritumist soodustavai ravimeid ja tilkinfusiooni 0,9% NaCl lahusega. Suu kaudu manustatud mürkide korral soodustada soole tühjenemist, kasutades lahtistit ja jääkainerohket toitu.

Esmaabis on oluline sümptomaatiline ravi, eluliste funktsioonide säilitamine, eritusfunktsiooni toetamine. Vajadusel hospitaliseerida.

Toidumürgitus

Koorikloomad

Koorikloomade toksiinidest tingitud mürgistuse peiteaeg on 30 min kuni 2-4 t. Suu ümbruses ja sõrmedes “sipelgad”, pearinglus, koordinatsioonihäired, õhus hõljumise tunne, lihasnõrkus, peavalu, iiveldus, süljevoolus, janu, nägemise kadumine (mööduv), kõhulahtisus. Esmaabi on sümptomaatiline. Hospitaliseerida.

Seenemürgitus

Seenemürgid põhjustavad seedetraktihäired ja suurenenud süljevoolust, higistamist, hingamishäireid. Pulss muutub aeglaseks või tekib südamepekslemine. Võivad tekkida hallutsinatsioonid, ärevus, kesknärvisüsteemihäired, maksa ja neeru puudulikkus, hemolüüs.

Esmaabi: sümptomaatiline, vajadusel maoloputus kuni 12 t vältel ja meditsiiniline süsi, hospitaliseerida.

Mürgistus olmekemikaalidega

Mürgistus sööbeainetega

Sööbivad ained põhjustavad eelkõige lokaalset kahjustust (punetus, turse) kuni kattekoe haavandumise ja mulgustumiseni. Suu ümber tekib joomis- ja valgumisjälg. Latentsiperiood, enne kui ilmnevad valud, võib kesta kuni 24 t. Latentsiperioodi kestvus sõltub toimeaine kontsentratsioonist. Kontsentreeritud happe korral latentsperiood puudub. Kahjustatud piirkond muutub hiljem hallikas-kollakas-valkjaks. Hiljem lisandub põletik. Lisaks valudele ja sõltuvalt organismi sattumise teest, võib tekkida vere happe-alus ja elektrolüütide tasakaalu muutus. Suu kaudu manustamisel võib lisaks lokaalsele ärritusele tekkida oksendamine, suurenenud süljevoolus, poomistunne, rinnakutagune ja ülakõhu valu. Happe või aluse allaneelamise järgselt ei tohi oksendamist esile kutsuda. Suure koguse korral teha äärmisel juhul ja ettevaatusega maoloputus. Maoloputuseks võib kasutada ka limaaineid (tummid). Maoloputust on mõtet teha, kui aine manustamisest on möödunud vähem kui 2 t. Võib anda lonkshaaval juua 1 klaas vett. Sobib anda ka toiduõli. Happe korral võib anda piima või tärkliselahust, toorest muna (teiste mürgistuste korral toorest muna mitte kasutada). Aluste korral anda lonkshaaval juua lahjendatud sidrunimahla või lahjat äädikhappelahust. Sööbeaineid keemiliselt mitte neutraliseerida. Antatsiide mitte kasutada. Meditsiinilist sütt ei kasutata. Kaltsiumiühendid (0,5g kaltsium glükonaat tab) suu kaudu. Vajadusel valuvaigistid. Ülakõhu piirkonda võib asetada külma koti. Hospitaliseerida.

Konsulteerida ja võimalusel/vajadusel hospitaliseerida.

Mürgistus alifaatiliste süsivesinikega (orgaanilised lahustid, bensiiniderivaadid)

Nende (tärpentiin, bensiin, petrooleum, lambiõli, süütevedelik, lahustid, lakid) makku sattumise korral oksendamist mitte esile kutsuda (kopsuturse tekkimise oht). Tekib naha/limaskesta ärritus, iiveldus/oksendus, köha, hingeldus, pearinglus, uimasus, krambid, kooma. Kui annus on 1-2ml/kg kehakaalu kohta, siis on organkahjustuse oht (maks, neerud, NS, luuüdi). Sissehingamisel tekib ärritusköha, teadvusehäired. Hilistüsistuseks on kopsukahjustus.

Esmaabi: Vältida aspiratsiooni, eriti lambiõli korral. Anda rõõska koort, sulatatud jäätist või muid rasvaseid toiduaineid, toiduõli (parafiinõli mitte anda). Korraga liiga suures koguses mitte anda, kuna on oksendamise oht. Anda lonkshaaval. Aktiveeritud sütt võib anda. Konsulteerida, javõimalusel/vajadusel hospitaliseerida.

Mürgistus kloreeritud süsivesinikega (kloroform, tetrakloorsüsinik, triklooretüleen jt.)

Kloreeritus süsivesinikud põhjustavad mao-sooletrakti vaevusi, oksendamist, pearinglust, ataksiat, uimasust kuni teadvusetuseni, krampe, südamerütmi häireid. Hilisemalt põhjustavad nad maksa ja neerukahjustust, hüübimishäireid, hemolüüsianeemiat, KNS kahjustust (krambivalmidus, nägemishäired, psühhoorgaaniline sündroom). On aspiratsiooni oht.

Esmaabi: aktiveeritud süsi, atsetüültsüsteiin i/v või i/m 300 mg 1-2 korda ööp. Lahjendada 1:1 sol 0,9% NaCl. Alla 6a lastel reeglina ainult suu kaudu manustamine 300-400 mg ööp.

Mürgistus methemoglobiini moodustajatega (nitritid, nitraadid, aniliin jt)

Oksüdeeriva toimega ained sisalduvad konservantides, ebaõigelt säilitatud juurviljades, ravimites (sulfoonamiidid). Nitritid oksüdeerivad hemoglobiini methemoglobiiniks. Nitritid, sulfoonamiidid, fenoolid ja lokaalanesteetikumid tekitavad methemoglobiini. Fe ++ → Fe+++ ja hemoglobiin ei seo enam O2. Tsüanoos tekib, kui veres on üle 10% methemoglobiini. Suu kaudu manustamisel on nitritite toksilised annused:

• nitritid 1,0 g

• nitraat 10,0 g

• nitrobenseen 2ml

• amüülnitrit 5 – 30,0 g

• nitroglütseriin/glütserüül nitraat 0,2 g (400tab)

• amüülnitrit 5 – 30,0 g

Kui methemoglobiini on veres üle 15%, siis veri on šokolaadipruun. Alguses tekib kuumustunne ja vererõhu langus, kuna nitritid laiendavad veresooni. Nahk ja limaskestad on hallikas-tsüanootilised, hingeldus, südamepekslemine, peavalu, pearinglus, teadvusehäire kuni koomani, krambivalmidus. Nitritite mürgistus hapnikravile otseselt ei allu.

Esmaabis on 100% hapnikku.

Raviks võib kasutada Metüleensinise 1% lahus 1-2 mg/kg 5 min jooksul i/v; Toluiinsinine 3-4 mg/kg 5 min jooksul i/v; Kromosoon = 1% metüleensinine 25% glükoosis; vit C. Konsulteerida ja vajadusel/võimaluse hospitaliseerida.

Mürgistus antifriisiga

Antifriis põhjustab alkoholi joobe sarnast joovet ja mürgistus kulgeb staadiumitena.

I st – joove nagu alkoholi tarvitamisel

II st – neurogeene st, tekib lihasjäikus, kuklakangestus, teadvusehäired. Pupill on lai.

III st – Maksa-neeru puudulikkus, vererõhu tõus, vere happe-leelistasakaalu nihkumine happelises suunas.

Esmaabi: sümptomaatiline, teadvusel haigel võib enne 2 t möödumist teha maoloputus, lisaks tilkinfusioon Sol 0,9% NaCl. Konsulteerida ja vajadusel/võimaluse hospitaliseerida

Mürgistus tsüaniididega(sinihape, tsüaankaalium, põlevad gaasid jt)

Tsüaniidide toime saabub sissehingamisel või suu kaudu manustamisel. Häirub kudede O2 omastamine.

Kliiniline pilt: toime on kiire, surm saabub sekundite või minutite jooksul. Väikese koguse inhaleerimise või suukaudse manustamise korral on kulg aeglane. Eristatakse: algst→tahhüpnoe st.→ krambi st→kooma.

Sümptomid: Sage hingamine, lokaalne kattekudede ärritus, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, nägemishäired, kohin kõrvus, nõrkus, peavalu, südamevaevused, kollaps, nahk ja limaskestad ereroosad, pupill lai, krambid, kooma. Suust mõrumandli lõhn. Surm hingamisseiskuse tõttu.

Ravi: 100% O2 inhaleerimine, intubeerida ja viia juhitavale hingamisele, antitoodiks/vastumürgiks on amülnitrit [hingata sisse 0,1-1,0 ml (0,1ml = 6 tilka, 1 amp = 0,5ml), sellest 0,2 ml 30 sek jooksul, korrata iga järgneva minuti jooksul]; Sol Hydroxicobalamini 5g 200ml 0,9% Sol NaCl i/v; 4-Dimethyl-Aminophenol (4-DMAP; 5ml=250mg) 3-4 mg/kg e. 0,6-0,8 ml/10kg i/v, (50-100mg/kg); 1-4% lahusena 200 ml suu kaudu; 50 ml Sol Na-tiosulfaat e. Na2S2O35H2O 30% lahust i/v. Naatriumnitrit (NaNO2) i/v 10-20 ml 1-2% lahust (kui ei ole tsüaniidimürgistust, siis tekib NaNO2 toimel methemoglobineemia ja sellisel juhul kasutada antidoodina metüleensinist). Meditsiinilise söe toime on vähene. Sümtomaatiline ravi. Konsulteerida ja vajadusel/võimalusel hospitaliseerida.

Mürgistus metanooliga (metüülpiiritus, puupiiritus)

Metanooli on lahustites ja tahkes piirituses, klaasipuhastusvedelikus, kütustes. Toksiline on maksa läbinud metanooli laguprodukt. Peiteperiood metanooli mürgituse korral on 8-36 t ja see pikeneb, kui juua metanooli koos viinaga.

Metanooli mürgitusele mõelda alati, kui on sügav ainevahetuslik atsidoos (vt koomad).

Kliiniline pilt: peauimasus ja väsimustunne, hingeldus, akrotsüanoos (nina, lõua, sõrmede sinakus) kuni üldise tsüanoosini jäsemetel ja kehatüvel, iiveldus, oksendus, selja ja kõhuvalu, nägemishäired (nägemisvälja ahenemine ja lumeräitsakad silmade ees), KNS häire rahutusest kuni koomani, sügav metaboolne atsidoos. Tekib nägemisnärvi hüpereemia. Hilistüsistuseks on maksa-neeru puudulikkus, KNS kahjustus.

Antidoodiks on etanool e. viinapiiritus, püridoxin e. B6 vitamiin , magneesiumsulfaat.

Raviks: erandjuhul maoloputus (teadvusel haigel, kuni 2 t jooksul, kasutades söögisooda lahust). Esmaabiks anda 150g 40ºC etanooli, 2t järel võib manustada veel 50g. Etanooli küllastusdoos on 10ml/kg või 60ml 96º+500,0 Ringeri lahus 30-60 min jooksul i/v. Algdoos on 0,7g/10kg etanooli 1 t jooksul, edasi 0,1-0,2g/kg/t; 10º etanooli 5% glükoos 30 min jooksul, , Foolhape 2,5-10 mg/kg i/m päevas. Sol NaHCO3 (na-bikarbonaat) 4,8% i/v tilkinfusioonina. Jälgida diureesi. Meditsiinilisest söest on vähe kasu. Konsulteerida ja vajadusel/võimaluse hospitaliseerida.

Mürgistus raskemetallide sooladega (vask, nikkel, plii, kadmium, elavhõbe, hõbe, tsink, kroom, arseen, tina, seatina, raud, kuld, vismut)

Raskemetallide soolade toimel häirub hapniku sidumine hemoglobiiniga. Kliiniline pilt vastab hapnikuvaegusele.

Antidoot: 1% unitiool e. metüleensinine i/v 1-2mg/kg; toluiinsinine; CaNa2 – EDTA 20 mg/kg/ööp tilkinfusioonina 3 päeva järjest, 3 p. paus, kuni 5 tsüklit; Sol Na-tiosulfaat e Na2S2O35H2O i/v 5-10ml 30% lahust. DMPS (dimerkaptopropaansulfaat) ühekordne annus on 250 mg, manustatakse alanevates päevastes doosides: I p –1500-2000 mg; II p – 1000-1500 mg; III p – 750-1000 mg; IV p – 500-750 mg; Vp → – 250-750 mg i/v või suu kaudu; Dimercaprol (BAL) 2,5-4 mg/kg I ja II päev 4 t vältel, III p 6 t vältel, seejärel 1-2 korda päevas üksikdoosina. Kokku kuni 10 päevane kuur; Penicillamin 1-1,5 g/päevas suu kaudu 3 üksikdoosina 1-2 kuu vältel. Konsulteerida ja vajadusel/võimaluse hospitaliseerida

Meditsiinilisest söest on vähe abi, aga võib kasutada. Rasketel juhtudel teha maoloputus.

Arseeni mürgistus

Eristatakse metallilist ja tavalist arseeni. Metalliline arseen on püsivam. Kõige rohkem esineb arseeni väävli ja metalliühendeis. Arseeni orgaanilised ühendid on vähem toksilised kui anorgaanilised ühendid. Arseeni esineb ka ravimites (salvarsaan, osarsool jne) rotimürgis, putukatõrjevahendites, militaargaasides (levisiit, adamsiita). Kasutatakse naha- värvi ja klaasitööstuses ning toiduainete tööstuses konservandina. Põllumajanduses kasutatakse loomade kasvu stimulaatorina. Jood ja seleen toimivad arseeni antagonistina. Maomahla toimel muutuvad kõik arseeniühendid organismile väga toksilisteks, avaldades organotoksilist toimet. Ühekordne toksiline annus on üle 65 mg. Arseenil on kumulatiivne efekt. Arseenigaasid väikeses annuses sissehingatuna on toniseeriva toimega.

Eristada ägeda ja kroonilise arseenimürgistuse pilti.

Kliiniline pilt: naha pigmentatsiooni muutus, pigmendilaigud, nahale tekivad tüükad ja paksendid. Arseen soodustab kasvajate teket (kroonilise mürgituse korral). Nahapinnale sattudes põjustab arseen naha punetust ja turset. Hingamisteede kaudu organismi sattudes põhjustab ta kopsu ärritusnähte. Seedetrakti kaudu manustamisel põhjusta arseen iiveldust oksendust, kahjustab vere rakke (eritrotsüüdid, leukotsüüdid). Arseen põhjustab südame rütmihäireid ning kahjustab veresoonte seina terviklikkust. Jäsemetes tekivad tundehäired paresteesiate näol.

Antidoot: unitiool e. metüleensinine i/v, toluiinsinine, DMPS (dimerkaptopropaansulfaat). Konsulteerida ja vajadusel/võimaluse hospitaliseerida.

Elavhõbe

Maksa ja neerukahjustuse teke, limaskestade haavandumine, igemepõletik, mao-soolepõletik. Elavhõbeda soolad mõjuvad ärritavalt. Suureneb süljevoolus, metalli maitse suus. Abi sõltub sellest, kas on tegemist ägeda või kroonilise mürgistusega. Antidoot: Sol Unitiol I ööp 5% lahus 1m/10kg 6-8 t jooksul, II ööp sama kogus 8-12 t jooksul, kokku 6-7 ööpäeva; DMPS (dimerkaptopropaansulfaat). Konsulteerida ja vajadusel/võimaluse hospitaliseerida.

Kroomiühendid

Kroomiühenditel on tugev söövitav toime. Nad põhjustab maksa-neeru puudulikkust, vere kaaliumisisalduse tõusu, hemolüüsi. Naha kaudu imendumisel on võimalik ka methemoglobineemia teke.

Esmaabis nahk puhastada rohke vee ja seebiga või 10% CaNO2 lahusega. Antidoot: DMPS (dimerkaptopropaansulfaat). Konsulteerida ja vajadusel/võimaluse hospitaliseerida.

Rauaühendid

Rauaühendid põhjustavad maovalu, iiveldust/oksendust, maoveritsust, kõhulahtisust, düspnoed, tsüanoosi, vererõhu langust, südamepekslemist, šokki, koomat, maksa-neeru puudulikkust.

Kergetel juhtudel anda suu kaudu söögisooda 1-3% lahust (NaHCO3). Raskematel juhtudel võib teha klistiiri ja hospitaliseerida, kuna vajab vere rauasisalduse korrigeerimist.