Organismile toimiv temperatuur sõltuvalt tuule kiirusest ja välistemperatuurist (tuule-külma indeks)

Jahtumine põhjustab üldiseid ja lokaalseid reaktsioone. Organismi reaktsioon sõltub tema seisundist, jahtumise kiirusest, jahtumist põhjustavas faktorist ja selle ulatusest. Jahtumisel väheneb kudede hapnikuvajadus ja suureneb kudede vastupidavus hapnikuvaegusele. Jahtumisel käivituvad organismi termoregulatoorsed mehhanismid, nende ammendumisel hakkab kehatemperatuur langema kuni külmumiseni. Jahtumine toimub tsükliliselt.

Esimene faas on “adrenergiline” ja seda iseloomustab südame ja söögitoru temp. langus kuni 34ºC. Suureneb adrenaliini produktsioon, tõuseb vererõhk, pulsisagedus ja hingamissagedus. Langeb veresuhkur ja tõuseb K+, neerupealise- ja kilpnäärme hormoonide sisaldus veres.

Teine faas on keha jahtumisel kuni 28ºC. Selle lõpuks on tekkinud organismi kõikide funktsioonide märgatav pidurdumine. See põhjustab lihasjäikust, vererõhu langust, pulsisageduse langust (kuni 40 korda/min). Väheneb südame löögimaht, langeb ajusisene rõhk, pidurdub sisenõrede produktsioon, tekib teadvusekadu. Allajahtumise korral on narkootiliste ainet(alkoholi) toime tugevdatud.

Kolmas faas tekib jahtumisel all 28ºC. Iseloomulik on ajuripatsi, neerupealiste ja kilpnäärme täielik kurnatus. Tekib lihaslõtvus, südame rütmihäired kuni südameseiskuseni. Sügaval jahtumisel on kehatemperatuur alla 20ºC.

Kuna pea/näonaha kaudu võib organism kaotada väga palju soojust (-15ºC juures kuni ¾ organismi soojuskaost), siis tuleb neid hoolega kaitsta.

Külma ilmaga võib organism kaotada ka rohkelt vedelikku. Selle põhjuseks on higistamine füüsilise koormuse korral, sissehingatava külma õhu kuivus, külmadiurees (väheneb tundlikkus antidiureetilisele hormoonile ning nahaaluste veresoonte ahenemise tõttu tsentraliseeritakse veri ja paraneb neerude verevarustus). Arvestada ka naatriumkloriidi kadu (higistamisel). Ööpäevane vedelikuvajadus madala välistemperatuuri ja keskmise füüsilise koormuse korral on 1-1,5 liitrit.

Mõõdukat ja keskmist allajahtumist saab kõrvaldada organismi üldise soojendamise ja energiat taastavate meetmetega. Tugeva allajahtumise korral on oluline kohe alustada soojendamist v.a. pea ning see peab toimuma aeglaselt, samaaegse valuvaigistite kasutamisega. Kuna allajahtumisel tekkiva lihasvärinaga kaasub suur hapnikuvajadus, siis lihasvärina blokeerimiseks tuleb kasutada lihaslõõgasteid (10-20mg Sol. Aminasiini/Chlorpromazini, kontrollides vererõhku; või valuvaigistit - Sol. Morphini 0.1% i/m või i/v , supp Diclofenac 100 mg).

Kliinilise surma korral alustada elustamist. Elustamisel peab hapniku juurdevool organismi ületama organismi hapnikutarviduse ja siin võib kasutada hüperventilatsiooni. Hapnikuvaegus põhjustaks atsidoosi, mis omakorda soodustab südamelihase fibrillatsiooni teket. Sorteerida vastavalt I, II, III kat (ABC seisundile vastavalt).

P ulss, hingamine Uuri teadvust, hingamist ja pulssi Pulss, hingamine

o lemas puuduvad

* alusta elustamisega

Milline on kehatemperatuur?

* VF/VT korral defibrilleeri kolm korda (200,300,360 J)

* intubeeri

* ventileeri sooja, niiske hapnikuga ( 42-46°C )

* raja veenitee

34-36°C * sooja ( 43°C ) 0,9% Sol NaCl infusioon

( kerge hüpotermia )

passiivne soojendamine

aktiivne välispidine

soojendamine

Milline on kehatemperatuur?

30-34°C < 30°C ³30°C

( keskmine hüpotermia )

passiivne soojendamine

aktiivne välispidine * jätka elustamist * jätka elustamist

soojendamine ainult * oota i/v ravimite * i/v ravimid, nagu

kehatüve piirkonnas manustamisega ettenähtud

* VF/VT korral *(Chlormazepam,Diclac

defibrillatsiooni (intervallid ravimite

kordi vähendada vahel pikemad)

3 x maksimum * VF/VT korral uus

*transport haiglasse defibrillatsioon

< 30°C ( raske hüpotermia ) kui temp. tõuseb

aktiivne seespidine

soojendamine

Aktiivne seespidine soojendamine

soojade lahuste infusioon 43°C

soe, niiske hapnik 42-46°C

ekstrakorporaalne soojendamine

maosondid soojendamiseks

Jätka aktiivset seespidist soojendamist kuni:

• kehatemperatuur ³ 35°C või

• vereringe taastumine või elustumine

• elustamine ebaefektiivne

Kannatanu seisundi hindamine ja tegevus hüpotermia korral

Hüpotermia diagnoosimine

1. Anamnees: kaasuvad haigused ja traumad

2. Teadvuse tase

3. Pulsi sagedus

4. Hingamise sagedus

5. Kehatüve temperatuur pärasooles; rindkere on jahe

Külma toime neerudele – külmadiureesi põhjused:

• Veri tsentraliseeritakse, impulss mahuretseptoritelt

• Tundlikkuse vähenemine antidiureetilisele hormoonile

• Väheneb antidiureetilise hormooni vabanemine verre

Toime südamele ja veresoonkonnale

1.Vatsakeste fibrillatsiooni oht alates keha temperatuurist <30ºC

2. Vatsakeste fibrillatsiooni oht suureneb kui:

• keha temperatuur < 28ºC

• temperatuuri transmüokardiaalne gradient (südamesse tuleva vere ja südame seina temperatuuride vahe) on >2ºC

• olemasolev südamehaigus

Hüpotermia e. alljahtumise staadiumid

Hüpotermia on inimese keha üldine jahtumine alla 35°C. Hüpotermia võib olla kerge (35º- 30ºC), mõõdukas (30º- 28ºC) ja sügav (alla 28ºC).

Kerge hüpotermia e. kompensatoorne staadium

T° kuni 35,5°C - tekivad külmavärinad. Algselt südametegevus kiireneb ja vererõhk tõuseb.

T° kuni 32,5°C - lisanduvad kõne ja nägemishäired, ebaolek, paradoksaalne soojatunne.

T° kuni 30,0°C - külmavärinad lakkavad, tekib lihasjäikus ja koordinatsioonihäired, lihastõmblused. Apaatia. Raviks piisab aktiivsest ja passiivset soojendamisest.

Mõõdukas hüpotermia

T° 29,5° –27,0°C - mõtlemisvõime nõrgeneb, kontakt ümbritsevaga säilib, võib esineda mälukaotus.

T° 27,0°-26,5°C - süveneb apaatia ja tardumus, kaob kontakt, mõistus hämardub, tekib unisus, lihasjäikus püsib. Pulss ja hingamine algselt aeglustuvad, tekivad südame rütmihäired. Esialgne vererõhu tõus asendub vererõhu langusega. Krambivalmidus. Vajalik on aktiivne seespidine soojendamine. Hospitaliseerida.

Raskekujuline hüpotermia

T° 27,5°-25,5°C - teadvus kaob, refleksid kaovad, ebakorrapärane südametegevus, kooma. Pupill on lai ja fikseeritud.

T° alla 25,5°C – hingamine ja südametegevus lakkavad, tekib südamevatsakeste fibrillatsioon, kopsuturse, kopsu verevalumid – surm.

Esmaabis tagada üldine aeglane soojenemine. Hospitaliseerida

Jätkata aktiivset seespidist soojendamist kuni kehatemperatuur on > 30ºC, vereringe on taastunud. Soojendamine lõpetada, kui elustamine oli ebaefektiivne.

Hüpotermia korral tuleb kõikidel patsientidel:

• Ära võtta märjad riided,

• Kasutada tekke ja isolatsiooni vahendeid kaitsmaks soojakao ja külma eest

• Säilitada patsiendi horisontaalne asend

• Hoiduda järskudest liigutustest ja liiga aktiivsest patsientidega tegelemisest

• Lavale ja kuuma vanni mitte panna, soojendada kehatemperatuuril (37ºC), aeglaselt

• Pead ja jäsemeid mitte soojendada

• Mitte masseerida

• Alkoholi mitte anda

• Mõõta kehatemperatuuri

• Jälgida südamerütmi

• Vajadusel elustada

Hüpotermia ravi üldised põhimõtted

• vältida edasist külma toimet

• hoiduda liigsetest liigutustest

• v kehatemperatuuri edasist langust

• soojendamine (passivvne/aktiivne)

• ei vaja elustamist, kuni pulss on palpeeritav ja hingamine säilunud

Passiivne soojendamine hüpotermia korral:

• külmast keskkonnast välja toomine

• märgade kehakatete eemaldamine

• katta kuivalt ja soojalt

• kehatemperatuuri tõsta aeglaselt, 0,5 ºC/h

• kahjulike mõjude eest (mehhaanilised vigastused, füüsiline- ja psüühiline koormus, kiire soojendamine jne) kaitsmine

• soe jook, kui teadvus ja refleksid on adekvaatsed

Aktiivne välispidine soojendamine hüpotermia korral:

• soojad vannid kuni 40ºC

• soojendavad tekid (elektriline, õhk, termolina). Nende puuduseks on kontrollimatu temp tõus 2,2 ± 1,5ºC/h; veresoonte laienemine ja hüpovoleemia oht, kuna soojuse kättesaadavus on halb võib keha temperatuur jätkuvalt langeda. On trombide vallandumise oht.

Aktiivne seespidine soojendamine hüpotermia korral:

• soojade (43ºC) lahuste infusioon;

• sooja (42º-46ºC) hapniku inhaleerimine,

• kehaväline soojendamine,

• teadvusel oleval haigel suu kaudu sooja vedeliku manustamine.

Kuumakahjustused e. hüpertermia

Ülekuumenemisel esialgu vererõhk tõuseb, seejärel hakkab langema kuni minestuseni ja kollapsini. Verevoolu aeglustumine viib hüpoksiale, mis põhjustab KNS talituse häired. Tekib ka hingeldus. Kortikosteroidhormoonide (neerupealise hormoonid) sekretsioon, vere suhkru-, piimhappe- ja jääklämmastiku sisaldus suureneb.

Ülekuumenemine üle 41ºC võib põhjustada kuumus-šoki. Ülekuumenemisel eristatakse kerget, keskmist ja rasket astet. Kerge astme korral on üldine nõrkus, peavalu, iiveldus, pulsi kiirenemine, hingeldus, pupilli laienemine. Abi saamisel tunnused mööduvad kiirest. Keskmise raskusastme korral on sümptomid enam väljendunud, tekib jõuetus, oksendamine, koordinatsioonihäired, tahhükardia, hingeldus, kehatemperatuuri tõus, minestus. Tunnused on mööduvad, kui kõrge temperatuuri toime lakkab ja rakendatakse vastavat ravi. Raskele ülekuumenemisele on iseloomulik, et esialgne näo punetus asendub kahvatusega, haiged on rahutud, võivad olla hallutsinatsioonid; tekib tahhükardia, sage hingamine, teadvus häguneb kuni teadvuskaotuseni, võivad olla krambid lihastoonuse tõusuga. Raske vorm võib olla surma põhjuseks. Suremus on 20-30%. Paranemisel võivad jääda jääknähud (epilepsia, halvatus, psüühikahäired).

• abistamine hüpertermia korral:

• kahjustava faktori kõrvaldamine

• jahutamine

• termoregulatsiooni taastamises

• hapniku manustamine,

• vedeliku manustamine (füsioloogiline lahus, glükoosilahus)

• südant ja vereringet toetavad vahendid (0,1% Sol Adrenalin i/v või i/m 0,3 – 0,5 ml) .

Suure hulga kuumakahjustusega haigete olemasolul sorteerida vastavalt ülekuumene vereringe, hingamise ja teadvuse seisundile.

Päikesepiste

Päikesepiste tekib aju ja ajukestade veresoonte laienemisest ülekuumenemise tagajärjel, võib kujuneda ajuturse/ajupitsumus. Iseloomulik on peavalu, pearinglus, iiveldus, virvendus silmade ees, üldine halb enesetunne.Esmaabiks viia kannatanu jahedasse, asetada laubale ja kuklasse külm mähis, tõsta pea südame tasandist kõrgemale.

Kuumakrambid

Kuumakrambid tekivad rohke mineraalsoolade- ja vedelikukao tagajärjel, mida põhjustab higistamine. Iseloomulikud on valulikud krambid, enamasti jalgade- ja kõhulihastes; nõrkus ja pearinglus, tugev higistamine; soe ja niiske nahk; pulss ja hingamine tavaliselt ei muutu.

Esmaabiks on vaja viia kannatanu jahedasse, panna laubale külm mähis, anda juua jahedat, kergelt soolast vett või mineraalvett. Krampis lihaseid venitada ettevaatlikult ja masseerida, vajadusel hospitaliseerida.

Kuumakurnatus

Kuumakurnatus tekib pikaajalisel kuumas töötamisel ja on tingitud organismi suurest vedelikukaost ja mineraalsoolade kaost higistamisel.

Iseloomulik on tugev nõrkustunne, peavalu, pearinglus, iiveldus; kiire pindmine hingamine; kiire ja nõrk pulss; kahvatu külma higiga kaetud nahk. Võivad olla jalgade ja kõhulihaste krambid; kehatemp. võib langeda, võib minestada.

Esmaabi nagu kuumakrampide korral. Teadvuseta haige keerata püsivasse küliliasendisse, vajadusel elustada. Jahutamisel vältida allajahtumist.

Kuumarabandus

Tekib kui organismi termoregulatoorsed mehhanismid lakkavad toimimast ja eelkõige lakkab higistamine (kuum niiske ilm ja suur füüsiline koormus). Iseloomulik on:

• nõrk peavalu

• pearinglus

• kuumatunne, kehatemperatuur tõuseb üle 40ºC

• nahk on kuum ja kuiv

• hingamine on algul sügav, hiljem muutub pindmiseks

• pulss on algul kiire ja tugev hiljem pindmine

• pupill on lai

• võivad olla lihastõmblused ja krambid

• teadvusetus

Esmaabiks on ennekõike kannatanu jahutamine külmade märgade linadega, jääga jne. Kui kehatemperatuur on normaliseerunud, siis lasta kannatanul lamada jahedas ruumis. Vajadusel elustada.