Erinevate kehapiirkondade sidumine

Esmaabisideme asetamine Jalapöia sidumine 8-kujulise sidemega

haavale

Haavaplaastri kasutamine Rindkere sidumine, fikseerimine

Peahaavade sidumine

Silma sidumine

Lõua sidumine

Käe-/jalalaba sidumine kolmnurkrätikuga

Sidumise alustamine ja sidemeluku tegemine

Sõrme sidumine

Käelaba sidumine

Haava õmblemine (suturatsioon). Haavaõmbluse tegemiseks panna patsient lamavasse asendisse. Ennekõige korrastada haav ja selle ümbrus. Nahk desinfitseerida. Kasutada õmbluspakendit (väikesed, keskmised või suured vahendid) vastavalt haava suurusele ja kohale. Haava õmblemiseks kasutatakse 5-0 või 4-0 monofilamentset niiti, mis on kinnitatud nahanõela külge. Nahaõmbluse nõel on kolmnurkse läbilõikega ja kumerusega 3/8. Mida õhem nahk, seda peenem nõel ja niit valida. Haavasisese õmbluse tegemiseks kasutada ketkutit. Naha tuimestamiseks kasutada naha sisse süstimiseks 1% Lidokaiinilahust koos 0,1% Adrenaliini lahusega. Eelnevalt küsitleda allergia suhtes. Distaalsete kehaosade õmblemisel adrenaliini mitte kasutada.

Verejooksu peatamiseks haav komprimeerida.

Haava servad õmmeldakse kergelt vastakuti kokku, vältides igasugust pingutamist. Pingutamine põhjustab valu ja jätab hilisema armi. Eristatakse pidevat ja üksikõmblust. Mida tugevam on veritsus, seda tihedamat õmblust kasutada.

Pärast õmblust haav siduda, kasutades verdimavat sidet. Õmbluse võib eemaldada, kui haava servad on kokku kasvanud (4-7 päeva pärast üksikõmbluse asetamist).Vajadusel võib eemaldatud õmbluse asendada haavateibiga. Jälgidas haava paranemist (põletiku tunnused).

Koeliim.Väikesed pindmised haavad (alla 3 cm pikad ja alla 0,2 cm sügavad), mis ei puutu kokku pingutuse või venitusega, on puhta servaga ja mitte üle 6 tunni tagasi tekkinud võib sulgeda koeliimi abil. Enne haav ja selle ümbrus pesta ja desinfitseerida. Haav vajutatakse kuivaks ja vajadusel komprimeeritakse. Liimimiseks pigistatakse liim tuubist haava servade vahele ja surutakse haava servad kokku ning hoitakse kuni liimi kuivamiseni (umbes 1 min). Silma piirkonna haavade liimimisel tuleb jälgida, et liim ei satuks silma. Vältida liimi sattumist abistaja kätele. Liimitud haav kindlustada haavateipidega.

Siduda. Liimitud ja teibitud haav hoida kuivalt, soovitavalt 7 päeva. Liimi sinine värv kaob kolme nädala jooksul.

Haava teipimine. Haava teipimiseks on samad tingimused nagu haava liimimiseks. Teibi suurus valida vastavalt piirkonnale ja haava iseloomule. Sügavaid haavu ei saa teibiga sulgeda.

Haavainfektsiooni ennetamine

Kõikide olmehaavade korral on infektsiooni oht. Infektsioon sattub haava:

• organismis leiduvatest põletikkolletest

• väliskeskkonnast (haava infitseerumine haavaga kokkupuutuvate esemete kaudu, õhu kaudu)

Infektsiooni oht on kõrgem vähe veritsevates ja irdunud koega haavades. Siledaservaliste hästi veritsevate haavade infitseerumise oht on väiksem. Põletiku ilmingud on ennekõige lokaalsed, mis ravi puudumisel võivad muutuda üldisteks. Lokaalse põletiku tunnuseks on haavapiirkonna punetus, turse, kuumenemine, valulikkuse suurenemine, eritis haavast kuni mäda tekkeni. Infitseeritud haava ei peaks lõikama, avama ega pigistama, kuna on infektsiooni vereringesse sattumise oht. Sellele võib järgneda infektsioosne külv teistesse elunditesse, veremürgituse teke. Viimane võib lõppeda invaliidistumise või surmaga. Haava, eriti umbse haava korral on teetanuse oht, kontrollida vaktsineeritust ja vajadusel vaktsineerida.

Esmaabis on oluline haava korrastus ja verejooksu sulgemine. Suurema koevigastuse korral on vajalik meditsiiniline abi.

Esmaabi: haava puhastamine (vesi, füsioloogiline lahus, 3% vesinikülihapend, Deso-lahus), lasta haaval veidi veritseda, kaitsta haava lisanduva nakkuse eest sideme või plaastriga ja verejooks sulgeda. Haava sisemust ei pesta ega kasutada Deso-vahendit.

NB! Väikeste haavade puhastamisel kasuta voolavat vett, mitte eemaldada verehüüvet. Haavade ümbruse puhastamiseks võib kasutada briljantrohelist või 3% vesinikülihapendi lahust. Haavale pulbrilisi aineid mitte panna. Teha marliside, et haav ei oleks umbselt suletud.

Ravimeetodite valik sõltub haava tekkemehhanismist, lokalisatsioonist, mõõtmetest, haavaservade seisundist ja ajast, mis on möödunud vigastuse tekkest. Pikad ja sügavad haavad vajavad õmblemist. Järgnevatel päevadel on oluline haava paranemise kulu jälgimine. Põletiku ilmnemisel alustatakse lokaalset põletikuvastast ravi. Vajadusel rakendatakse üldist põletikuvastast ravi. Tugevalt saastunud haava korral alustada kohest ravi 3-4 päeva vältel Peniitsilliiniga 100 000 üh/kg/ööp.

Pehmete kudede kinnised vigastused

Vapustus e. kommotsioon: ei ole silmaga nähtavaid koe anatoomilisi muutusi kuid esinevad talitushäired, mille põhjuseks on kudede molekulaarse muutused.

Põrutus e. kontusioon: tekib otsest mehhaanilise mõjuri toimel (löök). Naha ja limaskest all on purustatud koed, verevalum.

Verevalandus e. hematoom: tekib veresoonte, enamasti kapillaaride vigastuse tulemusel.

Rebend e. ruptuur: tekib siis kui on ületatud kudede füsioloogilise elastsuse piir. Ruptuur võib olla täielik või osaline

Muljumine e. kompressioon: koed või elundid surutakse kokku. Vigastuse raskuse määrab kompressiooni kestvus, ulatus, tugevus, kudede tundlikkus, vereringe ja närviimpulsside häired, hapnikuvaegus.

Kestva surve sündroom (traumaatiline toksikoos) tekib teatud kehapiirkondade, enamasti jäsemete, kestva surve korral raskuse poolt (varingud). Sündroomi teke ja areng on seotud kudede, eeskätt lihaste kestva isheemilise kahjustusega ja lihasrakkude purunemisega. Seda loetakse šoki erivormiks. Perifeerse vereringe häired, veresoonte laienemine ja nende läbilaskvuse suurenemine põhjustavad hüpovoleemilise šoki. Sellele lisandub koe laguproduktide vabanemine, mis põhjustab neerukahjustuse. Neerupuudulikkus võib ilmneda 4-7 päeva järel.

Nahk on esialgu kahvatu, sinakate laikudega, marrastustega. Esimeste tundide jooksul tekib kahjustunud koe turse ja kehaosa muutub lillakaspunaseks. Suureneb turse. Tekivad seroosse või vereseguse sisuga villid. Nahk on jahe, tugev valu asendub tundlikkuse kadumisega, kaob perifeerne pulss. See periood kestab 4-5 päeva ja ravi korral taandareneb 3 nädala jooksul. Võib tekkida kudede nekroos ja infektsiooni lisandumine kuni sepsiseni ning ulatuslikud koedefektid.

Esmaabi: Jälgida üldseisundit. Vajadusel võib jäsemele vigastusest kõrgemale asetada žguti. Vigastuse kohale asetada rõhkside. Vigastatud kohale teha külm mähis. Jäse fikseerida. Vajadusel anda valuvaigistit ja rahustit. Konsulteerida ja hospitaliseerida. Sorteerida II/III kat.

Luumurru tekke eelduseks on üldjuhul trauma.

Eristatakse:

• üksikmurdu

• hulgimurdu.

Luumurrud jagunevad sõltuvalt naha terviklikkuse säilimisest:

• kinnisteks

• lahtisteks,

Kinnine murd võib olla lihtmurd, kus luuotsad ei ole teineteise suhtes nihkunud või komplitseeritud murd. Viimase korral on oht täiendavale pehmete kudede, närvide, veresoonte kahjustusele. Nii kinnise kui lahtise murru korral võib jäse olla ebaloomulikus asendis. Lisaks luukahjustuse hindamisele tuleb hinnata ka närvi ja veresoone (perifeerse pulsi olemasolu) vigastuse võimalust.

Osaline murd on mõra, mida käsitleda samuti kui murdu.

Kaasuvate vigastuste tõttu võivad olla ohtlikud luumurrud:

• hulgimurd;

• lahtised- ja saastunud murrud;

• mõlema reieluu murd; veresoonte vigastusega murd;

• pikaajaline muljumine;

• vaagnaluude hulgimurd;

• traumaatiline amputatsioon;

• koljuluu murd.

• lülisambamurd