I rühm – eluohtlikud põletused:

Hingamisteede põletused

Põletus + hingamisteede ja kopsude vigastus või suured haavad/luumurrud

Näo, käte, jalgade, suurte liigeste ja kubeme II või III astme põletus

III astme põletus, mis haarab üle 10% kehapinnast

II astme põletus, mis haarab üle 30% kehapinnast

I astme põletus, mis haarab üle 75% kehapinnast

Raske põletus võib põhjustada šoki

II rühm – keskmise ohtlikkusega põletused

III astme põletus, mis haarab alla 10% kehapinnast (v.a. nägu, käed, jalad, kube, suured liigesed)

II astme põletus, mis haarab 15-30% kehapinnast

I astme põletus, mis haarab 20-75% kehapinnast

III rühm – väheohtlikud põletused

III astme põletus, mis haarab alla 2% kehapinnast, (v.a. nägu, käed, jalad, kube ja suured liigesed)

II astme põletus, mis haarab alla 15% kehapinnast (v.a nägu)

I astme põletus, mis haarab alla 20% kehapinnast (v.a.nägu)

Põletuse astmed

Nahapõletuse ulatuse hindamise 9% reegel

Külmakahjustused

Külmakahjustus võib olla kohalik või üldine. Kohalik külmakahjustus võib olla pindmine või sügav.

Pindmine külmakahjustus põhjustab esialgu nahapunetust, hiljem muutub nahk kahvatuks. Algul on kerge, kipitav valu, hiljem muutub nahk tundetuks.

Esmaabiks:

• eemaldada kõik kahjustatud piirkonnas olevad esemed – sõrmused, kellad, käevõrud jne.;

• soojendada kahjustatud kehaosa kehasoojusel;

• suurendada füüsilist aktiivsust, liigutada sõrmi/ varbaid, jäsemeid;

• ülessoojenenud kehaosa tuleb katta sooja sidemega.

NB! Külmunud kohti ei tohi lumega hõõruda ega masseerida ega soojendada tugeva soojusallika lähedal.

Süva külmakahjustus tekib sügaval külmumisel ja kahjustatud kehaosa on jäik, tundetu, nahk on esialgu valkjas, hiljem hallikas ja lõpuks sinakas, võivad tekkida villid ja haavad kuni köndistumiseni.

Esmaabis kasutada vett soojusega 40°- 42°C 20-30 min. vältel – kiire meetod, kuid põhjustab valu. Aeglane meetod algab 30°C veega aeg-ajalt sooja vett lisades kuni 40°- 42°C, 60 – 90 min. vältel (valu on väiksem).

Teha hiljem soe side. Anda sooja juua.

Külmamuhk tekib pikaajalise või korduva madala temp. toimel nahale. Tekib naha punetav valulik sügelev turse, mis hiljem haavandub. Esmaabi nagu lokaalse külmakahjustuse korral.

NB! Külmunud jalgadel ei tohi käia ja külmunud jäset ei tohi masseerida ning tugeva soojusallika ees soojendada. Külmaville mitte avada ja kahjustatud kohta mitte kreemitada. Alkoholi ja suitsu mitte anda.

Söövitused

Söövitusel tekib kõrvetustunne söövitava ainega kokkupuute kohal, naha punetus või värvuse muutus, nahapinna kahjustatus.

Esmaabis uhada saastunud kohta 10-15 min. voolava veega. Eemaldada saastunud rõivad ja muud esemed (sõrmused, käekellad jne.). Haav siduda steriilselt. Ennetada šoki teket ja kiiresti hospitaliseerida.

NB! Lubjapulbrit ei tohi veega uhada, see tuleb maha pühkida. Pesta alles pärast lubja eemaldamist.

Karboolhappe (fenooli) eemaldamiseks kasutada alkoholi ja seejärel uhada sooja veega

Väävelhapet uhada ettevaatlikult nõrga seebiveega. Vee lisamisel väävelhappele vallandub soojus.

Abistaja ei tohi unustada enesekaitset, et ise mitte saastuda.

Nahale, silma limaskestale sattunud sööbeaine loputatakse maha leige veega või 20% kaltsiumglükonaadi lahusega 15 min jooksul. Eelnevalt, võimalikult ruttu, võtta ära saastunud riided. Abistamisel jälgida enesekaitse nõudeid.

Putuka/loomahammustused

Oluline on viide hammustuse kohta ja sellele kaasuvale sümptomatoloogiale. Kaasuv sümptomatoloogia võib olla allergilist laadi (putukahammustused) või kudedevigastusena. Loomade puhul tuleb arvestada mehhaanilist vigastust, verejooksu või muljumise suurust, marutõve ohtu, mürgisust. Eristatakse:

1. Tsentraalse hammustuse piirkonda – nägu, pea, kael, õlavars, rindkere, kõht, suguelundid.

2. Perifeerse hammustuse piirkond – sõrmed, käelaba, ranne, küünarvars, varbad, jalg, tuhar, selg.

Putukahammustus

Putukahammustused võivad põhjustada lokaalset ja üldreaktsiooni. Ohtlikumad on nõelamised/hammustused pea ja kaela piirkonnas.Lokaalne kahjustuse avaldub erineva nahalööbena, millele võib lisanduda sekundaarne põletik. Katsuda sügelevat piirkonda mehhaaniliselt mitte vigastada. Hammustuskohta desinfitseerida, võib katta teepuuõliga, prednisoloonsalviga.

Üldreaktsioon on allergilist laadi. Eriti pea ja kaela piirkonna hammustuse korral võivad olla ohtlikud allergilise reaktsiooni, hingamisteede turse tõttu. Oluline on hinnata teadvuse, hingamise ja vereringe seisundit. Kas on nahalöövet, sügelust, turset, iiveldust/oksendust, teadvuse häireid, muid vaevusi. Tekib lokaalne turse, valulikkus, sügelemine. Üldnähtudena võib olla iiveldus, palavik, teadvusehäire, bronhospasm, nahalööve, kollaps, šokk; harva hemolüüs, närvikahjustus, ajukahjustus. Allergia võib ilmneda ka hilissümptomina. 1-2 nädala pärast ja võib avalduda ka neerukahjustusena. Esmaabi: tagada füüsiline ja psüühiline rahu, jahutada hammustuse piirkonda, määrida kortisoonsalviga, allergia ilmnemisel antihistamiinsed preparaadid (Tab Loratadin 10 mg), vajadusel valuvaigistid. Hingamisraskude korral panna istuma. Fikseerida tabatud kehaosa, tagada isotermia, anda rohkelt juua. Abi kiiruse vajadus sõltub kaasuvatest sümptomitest, kannatanu east. Erakorraline iseloom on neil ainult erandjuhtudel. Kliinilise pildi raskust hinnata vastavalt vereringe, hingamise ja teadvuse seisundile.

Puugihammustus

Puuk võib sattuda inimesele ka looma karvadelt. Esmaabis on oluline puugi võimalikult kiire eemaldamine. Eemaldamiseks katta puuk õliga (toiduõli, kampriõli jm.) või määrida rasvase kreemi ehk võiga. Hoida 10 minutit. Kui puuk selle aja jooksul ei eemaldu, siis korrata tegevust. Võib ka asetad puugile 10 minutiks eetriga niisutatud vati. Puugi hammustuse tüsistuseks on puukentsefaliit ja borrelioos. Seetõttu tuleb puugihammustusega inimest jälgida 4 nädala jooksul. Mõõta keha temperatuuri, jälgida üldsümptomeid (väsimus, uimasus, peavalu, liigesvalud).

Puuk eemaldada pintsettiga, haarates võimalikult puugi pea lähedalt. Puuki tõmmata nahast välja sujuvalt. Kui pintsette ei ole, siis eemaldada puuk sõrmedega või nõela abil. Ebaõnnestunud eemaldamise korral jääb puugi pea või suised naha sisse. Pärast puugi edukat eemaldamist puhastada piirkonda deso lahusega. Võib kasutada ka briljantrohelist.

Mürkmao hammustus

Kliiniline pilt ja kulg sõltub sellest, millise maomürgiga on tegemist. Iseloomulikud on psüühilised reaktsioonid, lokaalsed sümptomid, seedetrakti-vereringe-, kesknärvisüsteemi-, verehüübivuse-, tundlikkuse- ja hingamishäired, neerupuudulikkus, allergilised reaktsioonid, palavik, jäsemete liikuvuse piiratus.

Olenevalt raskusest võib kulg olla:

1. Ilma üldreaktsioonita, kerge punetus hammustuse piirkonnas, kartustunne.

2. Kerge üldreaktsioon, lokaalne turse, võivad olla seedehäired.

3. Keskmise raskusega üldreaktsioon, ulatuslik turse, üldtoksilised nähud, šoki tekkimine vähem kui tunni aja jooksul.

4. Raske üldreaktsioon, šokk. Lõpeb surmaga.

Esmaabi: jäse immobiliseerida, lahas äärmisel vajadusel, jäset südame tasapinnast kõrgemale mitte tõsta, hammustuskohta mitte puutuda, vältida füüsilist koormust, anda rohkelt juua, sümptomaatiline ravi, tilkinfusioon, hospitaliseerida.

Võimalikud esmaabi vead:

1. Žgutti mitte kasutada, kuna see põhjustab lokaalset kahjustust ega takista mürgi levikut.

2. Mürki mitte välja imeda, kuna see on väheefektiivne ja võib olla ohtlik abistajale

3. Hammustuskoha väljalõikamine ei tõkesta piisavalt mürgi levikut ja põhjustab lisatrauma

4. Hammustuskoha põletamine ei takista mürgi levikut ja põhjustab lisatrauma

5. Alkoholi manustamine kiirendab mürgi levikut organismis ja soodustab mürgi kogunemist ajurakkudesse, põhjustades närvisüsteemi raske kahjustuse

6. Haava ei peitsita kange kaaliumpermanganaadi lahusega