Õpingud
Kolmeaastase stuudiumi kestel omandas Giuseppe spineti- ja orelimängu alused sedavõrd, et ta raugastunud kirikuorganisti aeg-ajalt jumalateenistusel asendas ning 11-aastaselt tema järglaseks sai. Kuna rahva poolt armastatud tilluke muusik samal ajal Busseto linnakoolis käis, tuli tal pühapäeviti ja pühade ajal igasuguse ilmaga viie kilomeetri pikkust maad mõõta ning saadud töötasu õpinguile, toidule ja peavarjule kulutada. Kaheaastase koolipõlve tarkusi – arvutamist, lugemist ja kirjutamist – väheseks pidades õppis Giuseppe kohaliku kanooniku Pietro Seletti juures ladina ja itaalia keelt ning kirjandust.
Pilt
3: Antonio Barezzi (http://it.wikipedia.org/wiki/Antonio_Barezzi)
Ka
Verdi muusikalised arusaamad ja muljed avardusid. Nii nagu paljudes
teistes itaalia linnades, tegutses ka Bussetos filharmooniaühing.
Professionaalseist muusikuist koosnev orkester andis linnaväljakuil
regulaarseid kontserte, saatis sissesõitnud ooperitruppide etendusi,
ühingu president aga – kohalik toiduainete- ja veinikaupmees ning
flöödimängija Antonio Barezzi – aitas metseenina muusika
arengule jõudumööda kaasa. Carlo Verdist lugupidav mees märkas
tema sihikindla ja karakterilt tugeva poja andekust, avas talle oma
maja uksed, andis kontoris tööd ning võimaldas maestro Ferdinando
Provesi juures õpinguid alustada.
Verdi kui isiksuse ja muusiku kujunemisel mängis valitsevat režiimi tauniv ning itaalia vabadusvõitluse ideesid kalliks pidav Barezzi suunavat osa. Ta kasvatas ja süvendas noorukis tolleaegse väikekodanlase, käsitöölise ja talupoja iseloomuomadusi – tööarmastust, kohusetunnet ja distsipliini. Religioosne skepsis, inimestevaheliste suhete asjalikkuse ja täpsuse hindamine, vastastikuste kohustuste range arvestamine ning samuti veendumus pideva ja visa töö vajalikkuses saatis Verdit kogu elu. Enda vastu äärmiselt nõudlikuna oli ta seda ka teistegi suhtes. Ümbritsevast keskkonnast ammutas Verdi ka inimelu erinevate külgede loomuliku, temperamentse, sageli võib-olla kareda, ent kirgliku ja jõulise kujutamisoskuse.
Noore sõbra õpinguteprotsessi kulgu igati soodustav Barezzi lubas Verdil oma tütre Margherita oivalist Viinist toodud klaverit kasutada, mida Giuseppe ka hoolsasti tegi. Tublide pianistivõimetega neiu ja tulevase helilooja klaveriduetid kõlasid ühingu kontserditel õige sageli, ühiselt veedetud ajast ja harjutustundidest aga sai alguse tihe sõprus, mis pikapeale sügavaks vastastikuseks kiindumuseks kujunes.
Giuseppe otsustati saata Milaanosse edasi õppima. Barezzi energilisel kaasabil eraldas linna hoolekandeühing Monte de Pietà talle väikese stipendiumi, millele vastutulelik Barezzi omapoolse rahasumma juurde lisas. 1832. aastal vahetas Verdi elukoha ning see tõi tema ellu uue ja väga olulise etapi. Just siin tabas Verdit suur pettumus. Õppeasutus, mis hiljem saatuse irooniana Giuseppe Verdi nime kandma hakkas, keeldus teda vastu võtmast. Eksamikomsijon eesotsas direktor Francesco Basiliga ei tabanud tahumatus, karmis ja arglikus talupojas imet, neid häiris vale käteasetus klaverimängimisel, kontrapunkti mittetundmine ning kunstnikupärase välise lihvi puudumine. Kuna üheksateistkümnes eluaasta ületas määrusekohase normi, soovitati tal linna muusikute hulgast eraõpetaja otsida. Seda Verdi tegigi. Ta leidis juhendaja helilooja Vincenzo Lavigna (1776-1836) näol, kes tol ajal töötas „La Scalas“ pianisti ja kontsertmeistrina ning oli hea lauluõpetaja. Lavigna võimaldas Verdil tasuta käia ooperietendustel ning võib oletada, et siin tulevase teatri helilooja dramaturgilisele haardele alus pandigi.
Pilt
4: Giuseppe Verdi portree;
autor: Giovanni Boldini; 1886. a.
(http://en.wikipedia.org/wiki/Giuseppe_Verdi)
Stuudium
Lavigna juures edenes hästi. Verdi õppis harmooniat, kontapunkti ja
fuugat, tutvus Palestrina, Corelli, Haydni, Beethoveni ja noore
Mendelssohni loominguga, uuris põhjalikult Mozarti ja itaalia
koomilise ooperi partituure. Innukalt kuulas Verdi Rossini, Bellini
ja Donizetti oopereid, külastas Milaano teatreid ning
filharmooniaühingu kontserte ja orkestriproove. Ühel Haydni
oratooriumi „Maailma loomine“ proovidest, millel ka Verdi maestro
Lavigna soovitusel viibis, ei ilmunud ükski kolmest dirigendist
kohale. Esinejad muutusid kannatamatuks ning ühingu president Pietro
Massini, julgemata ise vokaalpartiid saata, pöördus Verdi poole
palvega piinlikust situatsioonist päästa. „Piisab, kui mängite
lihtsalt bassi,“ ütles ta. „On täiesti loomulik, et ta ei
usaldanud tundmatu muusiku prtituurlugemise oskust,“ meenutas
hiljem helilooja. „Kuid olin just õpinguid lõpetamas ning
orkestripartituur ei suutnud mulle hirmu nahka ajada. Kiiresti
suundusin klaveri juurde ning alustasin proovi. Mäletan selgesti
iroonilisi muigeid, millega isetegevusalased mind vastu võtsid. Minu
noor nägu, kõhetu kuju, vilets riietus – kõik see sisendas vähe
austust. Ent kuidas see ka polnud, proov jätkus ning ma ise läksin
hoogu. Ma ei piirdunud enam saatega, vaid hakkasin vasaku käega
mängides paremaga dirigeerima. Proovi lõppedes tehti mulle igast
küljest komplimente... Pärast seda juhtumit usaldati kontserdi
juhatamine minule. Esimesel avalikul esinemisel oli selline menu, et
kontserti aadlike klubi suures saalis korrata tuli.“