
Tallinna Laagna Gümnaasium
Jana Sarnavskaja
Giuseppe verdi lapsepõlv ja õpingud
Referaat
Õpetaja: Eteri Parts
Tallinn 2014
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1. Lapsepõlv 4
2. Õpingud 6
KOKKUVÕTE 9
KASUTATUD KIRJANDUS 10
Sissejuhatus
Samal aastal, kui Saksamaal sündis Richard Wagner, sündis Itaalias Giuseppe Verdi (10. oktoober 1813 Le Roncole küla Parma lähedal – 27. jaanuar 1901 Milano). Ta oli sajandi teise poole suurimaid ooperiheliloojaid. Tänapäevalgi kuuluvad Verdi ooperid kogu maailma ooperiteatrite repertuaari põhifondi. Tema muusika oli itaallaste jaoks erilise tähenduseg, sest ta oli seotud vabadusvõitlusega. Ta oli rahvuskangelane, keda rahvas austas ja armastas. Muusikas pidas Verdi kõige tähtsamaks meloodiat. Tema meeldejäävad meloodiad on tihedalt seotud Itaalia rahvamuusikaga.
Kogu elu ja eriti viimasel perioodil pani Verdi suurt rõhku libretodele (ooperi kirjanduslik alusmaterjal). Valis hoolega materjali, kasutas väärtkirjandust (Shakespear, Schiller, Hugo jt.).
26 ooperi kõrval on ta kirjutanud “Reekviemi”1874 oma sõbra kirjanik A. Manzoni mälestuseks ja elu lõpuaastatel 4 vaimulikku koorilaulu.
Verdit iseloomustas erakordne nõudlikkus enda vastu, suur energia ja tahtejõud, erinevalt Wagnerist oli ta väga tagasihoidlik. Elu lõpus tegeles palju heategevusega: näiteks asutas Milanosse vanade muusikute puhkekodu.
1897. aastal suri tema teine abikaasa laulja Giuseppina Strepponi. Verdi suri 1901. aastal, ta maeti oma naise kõrvale muusikute puhkekodu kalmistule Milanos.
Lapsepõlv
1
813.
aasta sügisel tuli Parma-lähedasse Busseto linnakesse kõrtsmik ja
poepidaja Carlo Verdi, et oma tillukest, 10. oktoobril ilmavalgust
näinud poega Giuseppe Fortunato Francesco nime all sünniregistrisse
sisse kanda. Kuna Itaalia oli tollal Napoleoni keisririigi
ülemvalitsuse all, tehti vajalikud märkmed prantsuse keeles ning
nii Busseto kui ka Le Roncole külakiriku ülestähendustes seisab
Giuseppe asemel võõrapärane Joseph.
Pilt
1: G. Verdi nooruses
(http://www.historyinanhour.com/2013/10/10/verdi-a-brief-summary/)
Sõdadest ja välismaisest agressioonist vaevatud talupoegade el oli tollal väga raske. Võõramaised sõjaväeosad vägivallatsesid, jätsid järele ahervaremeid ja painavat hirmu ning rahva niigi troostitu saatus muutus sellest veelgi ängistavamaks. Murederikas oli ka Verdide elu. Isa viletsast sissetulekust piisas neljaliikmelise perekonna hädavaevaliseks äraelamiseks, vanemail olid käed tööd-tegemist täis, peaaegu omapead jäetud Giuseppe kasvas inimpelgliku ja endassesulgunud lapsena. Aidates ema kodustes töödes, täites isa poekeses müüjakohustusi ning hoolitsedes nõrgamõistusliku noorema õe Giuseppa eest, jäi poisike õige kauaks kooliõpinguist kõrvale (Roncoles kooli polnud) ning tema üksluist lapsepõlve aitas sisustada külaelanikelt ja rändpillimeestelt kuuldud muusika. Pühapäeviti veetis poisike tunde väljakul mängiva puhkpilliorkestri muusikat kuulates. Kõige suuremat naudingut aga pakkusid talle külakiriku oreli võimsad helid. Kohalike tavade kohaselt pidi Giuseppe juba seitsmeaastaselt jumalateenistuste ajal kooris laulma ja kirikuõpetajat abistama.
Pilt
2: G. Verdi spinet
(http://scorciditalia.it/en/2014/10/21/verdi-places-the-young-giuseppe-in-busseto/)
ord
olnud muusika võlujõud sedavõrd lummav, et ta kogu maailma ja
eeskätt muidugi oma „ametialased“ kohustused hoopis unustas,
paatrile püha vee ulatamata jättis ning oma hajameelsuse pärast
pühalt isalt nii tugeva müksu sai, et ta altaritrepilt alla veeres
ning meelemärkuse kaotas. Kui vanemad pojalt verevalumite kohta aru
pärisid, kuulsid nad kaebuste asemel ühtainust kirglikku soovi:
õppida muusikat! Palve võeti kuulda, isa hankis vana katkise
spineti ning Le Roncole vana organist Luigi Baistrocchi andis
Giuseppele noodiõpetuses ning klaveri- ja orelimängus esimesed
juhendid.