14. Hammasrataspumpade ekspluatatsioon, tootlikkus, kasutegur.
Ekspluatatsioonis tuleb jälgida pumpade arendatavat rõhku ja töös tekkivat müra. Rõhku saab reguleerida pumba reduktsioonklapiga. Kui reduktsioonklapi reguleermine enam ei aita, tuleb pump lahti võtta ning kulunud detailid välja vahetada.
Hammasrataspumba eelised: suur töökindlus, lihtne ehitus, väike kaal ja gabariidid, suur kasutegur, kiirekäigulisus, kuiva imemise võime, ühtlane tootlikkus.
Hammasrataspumba puudused: lõtkude suurenemisel kaob kuiva imemise võime, pump kardab abrasiivsete lisanditega keskkondi.
Hammasrataspumpade markeeringutes kasutatakse tänapäeval pumba tootlikkuse iseloomustamiseks väiksemate pumpade puhul ühe täispöörde jooksul edasikantud vedeliku hulka kuupsentimeetrites ning suuremate pumpade puhul [tootlikkust] liitrit minutis või kuupmeetrit tunnis.
Kui eeldada, et hammasrataspumba hambavahed on niisama suured kui hambad, siis hammasrattapaari ühe täispöördega edasitoimetatav vedelikuhulk on:
[cm3/p]
kus d on hammasratta jaotusringjoone läbimõõt (ühesuuruste rataste korral hammasrattatelgede vahekaugus), m – hambumismoodul (pool hamba kõrgusest) ja b – hammasratta laius.
Kui pöörlemissagedus on n (p/min), siis pumba tootlikkus on:
[m3/h]
kus ŋ on üldkasutegur, mis arvestab pumba geomeetrilisi mõõtmeid. Valemist on nähtav ka see, et hammasrataspumba tootlikkus on võrdeline pumba pöörete arvuga. Kuna hammasrataspumbad on kiirekäigulised pumbad, siis nende töövahemik ulatub 500 pöördest kuni 3600 pöördeni minutis.
Hammasrataspumba mahuline kasutegur ηv on vahemikus 0,65...0,96. Mahulist kasutegurit mõjutavad hammasrataste ja pumba kere vahelised lõtkud, pumba töörõhk ja vedeliku viskoossus. Normaalsed lõtkud pumbas on δtelje = 0,025...0,30 mm, s.o kaane ja hammasratta vaheline lõtk ja radiaalsuunaline lõtk δrad = 0,025...0,30 mm. Lõtkude suurenemisel mahuline kasutegur väheneb minimaalväärtusteni.
Mehaaniline kasutegur arvestab hõõrdumisi laagrites ja otspindades ning hammasrataste hambumisel ηmeh = 0,85...0,95.
Hammasrataspumba üldkasutegur η = ηmehηv = 0,88…0,95. Kulumata hammasrataspumba üldkasutegur on väga lähedane 100%-le.
Hüdraulilised kaod hammasrataspumbas praktiliselt puuduvad.
Hammasrataspumba tootlikkuse suurendamiseks kasutatakse kolme ja enama hammasrattaga pumpasid, mis pannakse pöörlema ühe vedava hammasrattaga. Kahe veetava hammasratta korral (joon. 1.30) imetakse vedelik pumpa kahe imikanali - 1 ja 3 kaudu ning surutakse torustikku samuti kahe survekanali - 2 ja 4 kaudu. Teoreetiliselt peaks sellise pumba tootlikkus olema 2 korda suurem samade mõõtmetega ühe veetava hammasrattaga pumba tootlikkusest. Tegelik tootlikkus on aga vedeliku mahukadude suurenemise tõttu mõnevõrra väiksem.
1
ja 3. Imikanalid 2
ja 4. Survekanalid
Joonis 1.30. Kolme hammasrattaga hammasrataspump
Hüdrosüsteemide survepumpadena töötavad hammasrataspumbad võivad arendada väga suurt rõhku (kuni 30 MPa), transpordisüsteemides kasutatavad hammasrataspumbad aga suurt tootlikkust (kuni 200 m3/h).
15. Ühe ja kahekordse toimega siiberpumbad, ehitus ja tööpõhimõte, eelised ja puudused.Kasutusalad laevades: servomootorite ja väiksemate roolisüsteemide õlipumbad, kompressorid, vaakumpumbad, kergete kütuste transpordi pumbad
Tööorganiks on siiberpumpadel pöörleva rootori sees liikuvad siibrid (plaadid).
1.
Pumba kere (staator) 2
Rootor 3.
Siibrid ehk plaadid 4.
Rootori eksentriluse reguleerimine 5.
Imikanal 6.
Survekanal
Joonis 1.34. Siiberpump
Siiberpumba (joon. 1.34) rootor 2 paikneb silindrilises staatoris, mille tsentrit on rootori pöörleva rootori võlli suhtes võimalik muuta suurendades/ eksentrisiteedi (e) suurust.
Rootorisse on lõigatud pilud, millesse on paigutatud liikuvad plaadid ehk siibrid 3.
Siibreid võib olla 2…14. Siibrid saavad piludes vabalt liikuda. Rootori pöörlemise ajal surutakse plaadid tsentrifugaaljõu või vedru toimel vastu kere sisepinda. Ekstsentriliselt paikneva rootori ja kere vahelise ruumi üks pool laieneb vedeliku liikumise suunas (tähistatud sinisega), moodustades imipoole, ning teine pool kitseneb vedeliku liikumise suunas (tähistatud punasega), moodustades survepoole.
Laienevas ruumis tekib hõrendus ja vedelik voolab pumpa. Kitsenevas ruumis rõhk suureneb ja vedelik tõrjutakse välja.
Staatori kambritesse on lõigatud poolkuu profiiliga avad, kust imipoolel vedelik juhitakse pumpa 5 ja survepoolel pumbast välja 6.
Ala- ja ülerõhutsoone lahutavad rootori enda tööplaadid (siibrid), mis tõukavad vedelikku edasi.
Siiberpumbad valmistatakse kas jääva või reguleeritava tootlikkusega. Reguleeritava tootlikkusega pumba rootori ekstsentrilisust staatori suhtes saab muuta, mittereguleeritava pumba rootor on juba konstrueeritud teatud ekstsentrilisusega. Samuti on võimalik ekstsentrilisuse muutmisega pumba käiku reverseerida. Selliseid pumpasid kasutatakse ka hüdromootoritena. Reguleeritava ekstsentrilisusega pumba keres on mehhanism, mille abil on võimalik pumba staatorit liigutada (joon. 1.34 detail 4). Pumba rootor pöörleb staatori sees asendit muutmata. Kui rootor asub staatori keskosas, siis eksentrilisus on null ja pumba tootlikkus samuti null, pump töötab tühikäigul. Staatori liigutamisel ühele või teisele poole muudame tootlikkust suuremaks või väiksemaks. Pumpamise suund oleneb sellest, kuhu poole me staatorit nihutame.
Kahelabaliste siiberpumpadega saavutatav rõhk on madal ning töö ebaühtlus suur, sellepärast valmistatakse tänapäevased siiberpumbad suure labade arvuga (8…14). Selliste pumpade tootlikkus on võrdlemisi ühtlane ning nad on võimelised saavutama suuri rõhkusid (20 MPa). Siiberpumbad valmistatakse tootlikkusega kuni 6 m3/h.
Üksiktoimega siiberpumpadel on üks imi- ja üks survekamber, seetõttu on tema rõhkude vahe surve- ja imipoolel suur, mis omakorda põhjustab survet rootori laagritele (joon. 1.34).
Selle vältimiseks toodetakse kahekordse toimega siiberpumpasid. Kaksiktoime-siiberpumbal (joon. 1.35) on kaks imikambrit ja kaks survekambrit. Rootori ühe pöörde jooksul toimub keskkonna surumine kaks korda.
Joonis 1.35. Kahekordse tegevusega siiberpump
Rootori pöörlemisel tekkiv tsentrifugaaljõud surub rootori siibrid vastu ellipsikujulist staatori seina. Nii teeb iga siiber rootori ühe pöörde jooksul kaks edasi-tagasi käiku. Iga käigu ajal, vastavalt sellele, kas siiber möödub ellipsi lühikese või pika telje piirkonnast, surutakse siiber rootori sisse või väljub see sealt. Sellise pumba tööpõhimõte seisneb kahe siibri vahelise ruumi pidevas muutumises rootori pöörlemisel. Siibrite väljumisel rootorist ruum suureneb, siibrite sisenemisel rootorisse ruumala väheneb.
Staatori otsakaantes on kaks imemiskambrit 3 ja 7 (joon. 1.35), mis on ühendatud pumba osaga, kus toimub siibritevahelise ruumi laienemine. Lisaks imemiskambritele on otsakaantes ka kaks survekambrit 1 ja 5, mis on ühendatud pumba poolega, kus toimub siibritevahelise osa ruumala vähenemine. 8..12 siibriga kaksiktoime-siiberpumbad annavad rõhku peaaegu ilma pulseerimiseta ja jõud rootorile on taskaalustatud.
Siiberpumba kere valmistatakse terasest või alumiiniumisulamitest. Erandina võib sees olla valmistatud ka pronksist. Keres asub reguleeritava või fikseeritud ekstsentrilisusega staator (fikseeritud ekstsentrilisuse korral on keresse pressitud staatorvõru). Kere suletakse kummaltki poolt pumba otsakaantega, mille asend fikseeritakse kere suhtes fikseerimistihvtidega ning kinnitatakse seejärel tikkpoltidega. Otsakaande või keresse on freesitud avad pumba imipoolele ja survepoolele.
Avad on keermestatud ja/või freesitud vastavalt hüdroühendustele. Pumba otsakaande või kere pinnale on freesitud soon, kuhu paigaldatakse nende omavaheliseks tihandamiseks o-rõngas. Freesitud soon väldib tihendi purunemist ja/või väljumist soonest pumba töökambris tekkiva rõhu tõttu.
Pumba rootor, võll ning labad valmistatakse terasest ning nende määrimine toimub pumbatava keskkonnaga. Laagritena kasutatakse kas veerelaagreid või pukse. Pumba keresse või otsakaande survepoolele paigaldatakse reduktsioonklapp, mis kaitseb pumpa ülerõhu eest, juhtides ülerõhu korral vedeliku survepoolelt imipoolele.
Siiberpumba siibrid ja rootor on väga täpse töötlusega ning seega tundlikud pumbatavas keskkonnas leiduvatele võõristele. Kui pumba tööorgan on kulunud, vahetatakse kogu pumba sisu uue vastu välja.
Nii nagu hammasrataspumbas, on ka siiberpumbas kuluvaks detailiks rootori ja otsaseina vaheline pind. Vanematel pumpadel kasutati sarnaselt hammasrataspumpadega otsaseinte vahel kalibreerimisplekke. Tänapäeval neid enam ei kasutata, sest suurenenud on nõuded pumba töökvaliteedile ning täpsusele. Enamasti ei võimalda kalibreerimisplekkidega seadistatud pump saavutada uue pumbaga võrreldavat töö kvaliteeti ja kulumiskindlust.
Ekspluatatsioonis on siiberpumbad hooldevabad. Regulaarselt tuleb jälgida pumbatava keskkonna kvaliteeti. Soovitatav on pidevalt teha pumbatava keskkonna analüüse, vahetada regulaarselt filtreid ning vältida sette tekkimist süsteemi.
Siiberpumba eelised: lihtne ehitus, väike kaal ja gabariit, odav hind, suur töökindlus, surve ja tootlikkus ei ole seotud, hea imikõrgus ja kuiva imemise võime, võib töötada hüdromootorina (selleks tuleb õli surve all juhtida siibrite taha, tekitades niimoodi pöördemomendi).
Siiberpumba puudused: siibrite radiaalhõõrde tõttu on mehaaniline kasutegur 0,4...0,8, siibrite ja rootori külgpinna kulumine vähendab pumba tootlikkust ja kuiva imemise võimet.
16. Eksentrikkruvipumba tööpõhimõte, ehitus, kautusalad ja põhinõuded ekspluatatsioonis.
Kasutusalad laevas: reoveepumbad (ekstsentrikkruvipumbad), hüdrosüsteemide pumbad, kütuste transpordipumbad, kütuste etteandepumbad, kõntsa ja pilsivee pumbad (ekstsentrikkruvipumbad)
Kruvipumbad on tsentrifugaalpumpade kõrval tänapäeval enimkasutatavaid pumbatüüpe laevadel. Kruvipumbad võib jagada kahte rühma: ekstsentrikkruvipumbad (metallkruvi elastses hülsis) ja kahe või enama metallelemendiga (kruviga) kruvipumbad.
Ekstsentrikkruvipumpasid kasutatakse väga erinevate keskkondade pumpamiseks, nagu pilsivesi, ballastvesi, reovesi, fekaalvesi, kütused, õlid, kõnts jt. Metallelementidega kruvipumpade kasutusala on märksa kitsam: viskoossed õlid ja kütused.
2
10 11 12 8 3
4 5 6 7 1
9
13
14
8.
Pumba imipool 9.
Pumba survepool 10.
11. Pumba laagrid 12.
Võllitihend 13.
Tihendikarp 14.
Lekkeava
1.
Keermeprofiiliga rootor 2.
Vedav võll
3.
Kardaanvõlkl
4.
Pumba kere 5.
Pumba kruvi 6.
Elastne hülss
7.
Voolukambrid
Joonis 1.37. Ekstsentrikkruvipump
Ekstsentrikkruvipumba ühekäigulise keermeprofiiliga rootor 1 on ühendatud vedava võlli 2 külge eksentriliselt õõtsuva muhvi (kardaani) 3 abil. Pumba keres 4 asub elastses (kummi-) hülsis 6 roostevabast terasest kruvi 5. Hülsi sees on kahekäiguline keere ja kruvil ühekäiguline keere. Elastse hülsi ja kruvi vahele jäävad kambrid 7, mis kruvi pöörlemisel liiguvad diagonaali mööda ja transpordivad vedelikku imipoolelt 8 survepoolele 9. Pöörlemissuuna muutumisel imi -ja survepool vahetuvad. Pumba võll ühendatakse vedava mootoriga otse või reduktori kaudu. Võll asetseb pumba keres laagritel 10, 11. Laagritena kasutatakse veerelaagreid, millest vähemalt üks on tugilaager 11. Laagrid võivad olla mittemääritavad kinnised laagrid või karterist õlitatavad lahtised laagrid. Viimaste puhul tihendatakse võlli enamasti kaelustihendiga, harvem topendtihendiga. Kruvipumba imikambrit ja veovõlli eraldab topendikarp 12, väga harva kasutatakse kruvipumpade puhul ka mehaanilisi tihendeid. Topendtihend on eelistatuim, sest tema vahetamine ei nõua pumba demonteerimist tihendi vahetuseks. Tihendikarbi kambri 13 alaosasse on konstrueeritud lekkeava 14, mille kaudu on võimalik tuvastada lekkeid läbi tihendi ja mille kaudu saab topendi määrimisel läbilekkiv vedelik väljuda.
Ekstsentrikkruvipumba kere valmistatakse enamasti malmist, harvem roostevabast terasest. Hülsi kest valmistatakse õhukeseseinalisest terastorust, suuremate pumpade korral võidakse kasutada ka malmkesta ning eriotstarbeliste pumpade puhul roostevaba terast. Hülsi kesta teise otsa paigutatakse väljavooluavaga äärik ehk survepool.
Pumba kere, hülsi kest ja survepoole äärik ühendatakse omavahel pikkade tikkpoltidega. Komponendid monteeritakse sarnaselt kolbpumpadele ühtsele alusraamile koos jõuajami ning abiseadmetega (reduktor, kaitsekatted jne).
Elastse hülsi materjalina kasutatakse kõrgkvaliteedilist kummit, mis on vastupidav erinevatele keskkondadele, temperatuuridele ja võimalikele võõristele pumbatavas keskkonnas.
Pumba kruvi, kardaani ja veovõlli materjalina kasutatakse roostevaba, enamasti happekindlat terast. See tagab kruvi pika eluea ning vastupidavuse erinevatele keskkondadele. Kui kruvipumba topendtihend on suure rõhu tõttu konstrueeritud tavalisest pikemana või kui pumbatakse kõrgetemperatuurilisi keskkondasid, on topendikarpi paigutatud veejaotusrõngas, kuhu juhitakse laeva tehnilise või joogivee magistraalist surve all vett. See jahutab ja määrib topendtihendit.
Uuematel pumpadel on juhitud tehnilise või joogivee magistraal ka pumba keresse imikambrisse. Kui pump käivitub, avab solenoid vee pealevoolu. Vesi kaitseb pumpa, kui pumbatavas keskkonnas on palju õhku või kui pumba imipool peaks kuivale jääma.
Ekstsentrikkruvipumba imipoolele peab olema alati paigutatud filter, mis eemaldab pumbatavast keskkonnast ettenähtust suuremad abrasiivsed osakesed. Mittemetalliliste pehmemate võõriste pumpamine ekstsentrikkruvipumbale ohtu ei kujuta, kuid metallilised ning kõvemad teravad võõrised võivad staatorhülssi oluliselt kahjustada. Ohtlikud on ka suured mittemetallilised võõrised nagu kaltsud, kummilaadsed materjalid jms, mis võivad põhjustada pumba kruvi kinnikiilumist kummihülssi.
Ekstsentrikkruvipumba maksimaalset arendatavat rõhku reguleeritakse pumba survepoole magistraali peale paigaldatud reduktsioonklapiga, mis juhib keskkonna ülerõhu korral survepoolelt imipoolele.
Ekstsentrikkruvipumba projekteeritud pöörlemiskiirus oleneb otseselt pumbatava keskkonna tüübist ning selles sisalduvast võõriste hulgast ja keskkonna viskoossusest. Keskkondi, kus on minimaalne võõriste kontsentratsioon (õlid, veed, kergekütused) pumbatakse kiirustel 400...1000 p/min, keskmise võõriste hulgaga keskkondi (kõnts, pilsivesi, ballastvesi, mustunud õlid) pumbatakse kiirustel 200...400 p/min, suure võõriste hulgaga keskkondi pumbatakse kiirustel 50...200 p/min.
Kui keskkonna viskoossus on kuni 100 cSt, on pumpamise kiirus 400...1000 p/min, viskoossusel kuni 1000 cSt aga 200...400 p/min ning suurematel viskoossustel alla 200 p/min. Suure viskkoosusega vedelike pumpamisel peab kindlasti meeles pidama, et keskkonna temperatuur ei tohi olla liiga kõrge.
Ekstsentrikkruvipump kaotab suurema osa oma imemisvõimest temperatuuril 70...75 ºC. Kõrgemad temperatuurid võivad oluliselt kahjustada ka pumba staatorhülssi. Suure viskoossusega vedelike pumpamiseks kasutatakse vedelike eelsoojendust ettenähtud piirides (enamasti mitte üle 65 ºC). Kui on tagatud pumba negatiivne imikõrgus, siis on ekstsentrikpumbad võimelised pumpama ka keskkondasid temperatuuriga üle 100 ºC.
Ekstsentrikkruvipumpasid valmistatakse väga erinevate mõõtudega. Laevadel kasutatavad pumbad on tootlikkusega alates 3 m3/h (kõntsapumbad) kuni suuremõõduliste pumpadeni, mille tootlikkus võib ulatuda 300 m3/h (avariikuivenduspumbad). Eriotstarbelised pumbad võivad saavutada veelgi suurema tootlikkuse.
Ekstsentrikkruvipumba arendatav rõhk võib ulatuda kuni 2,4 MPa-ni, kuid laevas kasutatavatel pumpadel on see enamasti vahemikus 0,5...0,6 MPa (piiratud ülelaskeklapiga).
Ekstsentrikkruvipumpadel on lisaks heale tootlikkusele eeskujulik imikõrgus, mis võib ulatuda 8,5 meetrini. Selline imemiskõrgus on laevatingimustes enam kui piisav.
Ekstsentrikkruvipumbad vajavad ekspluatatsioonis minimaalset hooldust, kuid tähelepanelikkust pumba teenindamisel ja tööreziimi jälgimist:
Tuleb jälgida, et pumba topendid ei oleks liialt peale tõmmatud ning et tihendikarbid ei kuumeneks üle.
Kui pumbale on paigaldatud toiteveemagistraal, siis seda tuleb alati kasutada, vältimaks pumba tööd tühjana, ning laagrite ja tihendite jahutamiseks.
Regulaarselt tuleb puhastada imipoole filtrit. Ummistunud imipoole filter muudab pumba töö jäigaks.
Ilma keskkonnata ja vaakumis pumbas hakkab kruvi lõhkuma staatorihülssi, mis väljendub pumbas tekkivates valjudes löökides, need löögid kanduvad edasi survepoole torustikku.
Kui pumba ja jõuajami vahele on paigaldatud reduktor, siis tuleb perioodiliselt kontrollida reduktori õlitaset ning tihendite seisukorda.
Pärast pumba demonteerimist ja tagasimonteerimist, tuleb pump ja käitav ajam/reduktor omavahel kindlasti tsentreerida.
Ekstsentrikkruvipumba eelised: madal müratase, väiksus ja komapktsus, kuid sealjuures suur tootlikkus, suur imikõrgus, võib pumbata võõriseid ja suure viskkoossusega keskkondi, ühtlane tootlikkus, suur töökindlus.
Kui võrrelda omavahel kolbpumpa ja ühe kruvielemendiga kruvipumpa (mõlemad sobivad laevas pilsivee pumpamiseks), siis kruvipumba tootlikkus, võrreldes massilt samasuure kolbpumbaga, on ligikaudu 4 korda suurem, varuosade hulk väiksem ning remonditööd lihtsamad. Lisaks tagab kruvipump ühtlase tootlikkuse.
Ekstsentrikkruvipumba puudused: kallid varuosad, kallis üldmaksumus, ei tohi töötada tühjalt.
17. Kolme kruvielemendiga ühe ja kahepoolse imemisega kruvipumbad ehitus , tööpõhimõte, tootlikkus, kasutusalad.
Neid kasutatakse laevade diiselmootorite õlisüsteemides, kütusesüsteemides, kütuste transpordisüsteemides, abiseadmete kütuse- ning õlipumpadena.
Kõige enam leiavad kasutust kolme kruvielemendiga kruvipumbad. Kolme kruvielemendiga kruvipumpasid valmistatakse kahte põhitüüpi (joon. 1.38): ühepoolse imemisega ja kahepoolse imemisega.
Ühepoolse imemisega pumpasid kasutatakse väikeste või keskmiste vooluhulkade ning madalate kuni väga kõrgete rõhkude saavutamiseks. Kahepoolse imemisega pump kujutab endast kahte ühepoolse imemisega pumpa, mis tänu ühistele kruvielementidele töötavad paralleelselt ühes keres. Selliseid pumpasid kasutatakse keskmiste ja suurte vooluhulkade ning madalate ja keskmiste rõhkude saavutamiseks.
Joonis 1.38. Ühepoolse imemisega kruvipump (vasakul) ja kahepoole imemisega kruvipump (paremal)
Joonis 1.39. Kolme kruvielemendiga pump (KNOLL Maschinenbau GmbH)
Kolme kruviga kruvipumpadel on tavaliselt üks mehaaniline võllitihend vedaval võllil ning 1...2 veerelaagrit samal võllil. Kruvipumpade töös tekkivad radiaalsed jõud ning aksiaalsed jõud on suunatud teineteisele vastu (hüdrauliline balansseeritus) ning seega summutavad teineteist. Sellest tulenevalt on koormused võllilaagritele minimaalsed, siiski kasutatakse harva lisaks ühte tugilaagrit. Mõningatel pumpadel juhitakse survepoolelt pumbatav vedelik tugilaagri taha, mis omakorda vähendab pumba tööst tingitud teljesuunalisi jõude.
Kolme kruvielemendiga kruvipumba keskmist kruvi nimetatakse vedavaks ehk jõukruviks, mis kannab liikumise edasi kahele teisele kruvile, mida nimetatakse veetavateks kruvideks.
Väiksematel madalsurve-kruvipumpadel on pumba kruvide töökambrid keresse freesitud.
Suurematel ja keskmise ning kõrgema rõhu pumpadel on pumba keresse paigaldatud pronksist, malmist või terasest hülss/töökamber, mida on kulumise korral lihtne välja vahetada.
Omavahel hambumises olevate kruvide hambumiskohtades moodustuvad vaheseinad. Kui kruvidele antakse pöörlev liikumine, siis vaheseinad hambumiste kohtades hakkavad liikuma sõltuvalt pöörlemise suunast.
Hambumiste vahekohtades moodustuvad kambrid, mis samuti hakkavad liikuma sõltuvalt pöörlemise suunast. Antud kambrid transpordivadki keskkonda.
Imipool tekib seal, kus hambumise koht nihkub eemale, ning vastaspoolel tekib survepool. Moodustunud kambrid on konstrueeritud võimalikult tihedad, lekkeid põhjustavad vaid pumba tööks vajalikud lõtkud.
Mida pikemad on kruvid, seda rohkem keskkonda transportivaid kambreid (astmeid) tekib. Astmete arvust oleneb pumba saavutatav rõhk. Kõrgrõhupumpadel on kuni 12 astet, madalrõhupumpadel piisab paarist-kolmest astmest.
Vaatamata kolme kruviga pumpade universaalsusele leidub ka olukordi, kus nad ei sobi. Probleemiks osutuvad keskkonnad, mis oma omadustelt on korrodeerivad.
Kruvipumba kruvid töötavad pidevas kokkupuutes üksteisega. Selleks, et kruvid oleksid vastupidavad korrosioonile, tuleb nad valmistada suure niklisisaldusega kvaliteetterasest. Kahjuks on aga sellistel terastel soodumus pitingu tekkeks.
Kokkupuutel teise samasuguse materjaliga hakkavad nad teineteist hõõruma. Hõõrumise tulemusena eemalduvad õhukesed metalliosakesed, mis kleepuvad kruvi hõõrdepidadele ja hakkavad omakorda lõhkuma omavahel kokkupuutuvaid kruvielemente. Kui tegemist on liiga väikese viskoossusega vedelikega, siis on raskendatud hüdrodünaamilise vedelikukile kihi tekkimine pumbas ning pumba töö muutub jäigaks. See võib kaasa tuua rikkeid ja kiirendatud kulumise. Sellist probleemi võimaldab lahendada kahe kruvielemendiga ühe või kahepoolse imemisega pump (joon. 1.41).
18. Kahe kruvielemendiga kruvipumbad Kahe kruvielemendiga pumba disain võimaldab pumbata samu keskkondi, mida kolme kruvielemendiga pump, kuid samal ajal on pump vähem tundlik keskkondades sisalduvale õhule, aurule ning mehaanilistele osakestele. See on saavutatud sellega, et kahe kruvielemendiga pumba kruvid ei puutu teineteisega kokku. Liikumine ühelt kruvilt teisele kantakse üle sünkroniseerivate hammasrataste abil. Selline tehnoloogia võimaldab kasutada kruvide valmistamisel korrosioonikindlaid materjale, mis aga polnud võimalik kolme kruvielemendiga pumpade puhul.
Ehituslikult on kahe kruvielemendiga pumpa kallim toota kui kolme kruvielemendiga pumpa, sellest tingituna neid ka kasutatakse vähem. Siiski on nende suureks plussiks see, et nad on sobivad pumpama keskkondi olukorras, kus tegemist on väga väikese imipoole rõhuga ja soovitakse saavutada suuri transporditavaid koguseid.
Enamik kahe kruviga kruvipumpadest valmistatakse kahepoolse imemisega (joon. 1.41). Kahepoolse imemisega pumba suurimaks eeliseks on see, et pumba kruvid neutraliseerivad teineteise tööst tingitud teljesuunalised jõud. Tänu sünkroniseerivatele hammasratastele jaguneb jõuajami energia võrdselt mõlema kruvi vahel.
Kruvielementide otstesse paigaldatakse puksid või laagrid, mis võimaldavad kruvidel pöörelda.
Joonis 1.41. Kahepoolse imemisega kruvipump (Roto Pumps Ltd)
Laagrid, puksid ja sünkroniseerivad hammasrattad võivad olla nii pumbatava keskkonnaga määritavad (kui keskkond seda võimaldab) või eraldi määritavad. Viimasel juhul kasutatakse kinniseid laagreid. Määritavate laagrite korral on laagripesa varustatud määrdenipliga manuaalseks määrimiseks või automaatse määrdepadruniga.
Sünkroniseerivad hammasrattad on viidud pumba töökambrist välja ning nad asuvad eraldi karteris.
Määritavad laagrid muudavad pumba konstruktsiooni tunduvalt kallimaks. Keskkonna lekkimist pumbast väliskeskkonda või sünkroniseerivate hammasrataste kambrisse tõkestatakse mehaaniliste võllitihenditega.