5. Universumi tulevik

Aastal 1922 näitas vene teadlane Aleksandr Fridman teoreetiliselt, et universum ei saa olla staatiline, vaid peab muutuma. Järeldub, et olenevalt Universumi koguenergiast võib Universumi geomeetria olla kolme tüüpi (Pilt 5).

(http://www.syg.edu.ee/~peil/maailmapilt/universumi_tulevik.html)

Pilt 5: Universumi mõõtmete muutumine: erinevad arengumudelid (http://www.syg.edu.ee/~peil/maailmapilt/universumi_tulevik.html)

Esimesel juhul (kõver 1) on Universumi mass sedavõrd suur, et gravitatsioonilise tõmbumise potentsiaalne energia ületab paisumise kineetilise energia (E_p > E_k). Universumi paisumine aeglustub, peatub ja asendub kokkutõmbumisega. Universum tõmbub jälle nulliks kokku (Suur kollaps). Selle mudeli korral on maailm kinnine.

(http://www.syg.edu.ee/~peil/maailmapilt/universumi_tulevik.html)

Teisel juhul E_k = E_p (kõver 2) ning Universum paisub parajasti nii kiiresti, et jõuab vastu seista kokkutõmbumisele. Sel juhul galaktikate üksteisest eemaldumine aeglustub, peatudes lõpmata kauges tulevikus.

(http://www.syg.edu.ee/~peil/maailmapilt/universumi_tulevik.html)

Kolmandal juhul E_k > E_p (kõver 3) ning paisumine sedavõrd energiline, et gravitatsioon ei suuda seda pidurdada. Universum paisub piiramatult.

(http://www.syg.edu.ee/~peil/maailmapilt/universumi_tulevik.html)

Milline variant realiseerub, sõltub Universumi massist (keskmisest tihedusest). Praegustel andmetel on Universumi mass liiga väike, et paisumine peatuks. Siiski on võimalik, et leidub veel seniavastamata massi ja kunagi 100 miljardi aasta pärast võib tulla Suur Kollaps. (http://www.syg.edu.ee/~peil/maailmapilt/universumi_tulevik.html)

KOKKUVÕTE

Universum haarab kõik astronoomiliste vaatlustega jälgitavad galaktikad ja nende süsteemid. (T. Soopalu, 1994)

Kui Edwin Hubble hakkas süstematiseerima galaktikaid, avastas ta, et galaktikad liiguvad teineteisest eemale kiirusega, mis on võrdeline nende kaugusega. Mida kaugemal galaktikad paiknevad, seda kiiremini kihutavad need eemale. (http://et.wikipedia.org/wiki/Hubble'i_seadus)

Suur Pauk oli hüpoteetiline sündmus umbes 13,7 miljardit aastat tagasi: universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma. Seda loetakse kosmoloogia standardmudelis universumi alguseks. (http://et.para- web.wikia.com/wiki/Suur_Pauk)

Tähed sünnivad gaasipilvedest, mis tõmbuvad kokku tihedateks keradeks. Nende eluiga sõltub kerasse koondunud aine massist – mida suurem see on, seda lühem on elu. Lõpuks paari miljardi aasta pärast muutuvad nad keeruliste reaktsioonide käigus valgeteks kääbusteks, mis annavad universumisse oma viimase energia. (D. McNab, J. Younger, 1999)

Must auk on ruumipiirkond, mille gravitatsioon on nii tugev, et isegi valgus ei pääse sealt välja ja sellest ka meie võimetus musta augu sisemuse kohta infot hankida. Tema mass ületab Päikese oma üle nelja miljoni korra ning raadius ulatuks Päikesest Maani. Musti auke pole võimalik näha, neid saab avastada vaid uurides nende mõju teistele taevakehadele. (http://www.mees.eu/artikkel/mis-on-musta-augu-sees.html)

Aastal 1922 näitas vene teadlane Aleksandr Fridman teoreetiliselt, et universum ei saa olla staatiline, vaid peab muutuma. Praegustel andmetel on Universumi mass liiga väike, et paisumine peatuks. (http://www.syg.edu.ee/~peil/maailmapilt/universumi_tulevik.html)

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Tõnu Soopalu ,,Kooli astronoomia põhivara’’ Tallinn ,,Koolibri’’ 1994

2. http://et.wikipedia.org/wiki/Hubble'i_seadus

3. http://et.para-web.wikia.com/wiki/Suur_Pauk

4. David McNab ja James Younger ,,Planeedid’’ 1999 Tõlkinud Indrek Rohtmets ja Indrek Kolka

Varrak, 2000

5. http://www.mees.eu/artikkel/mis-on-musta-augu-sees.html

6. http://www.syg.edu.ee/~peil/maailmapilt/universumi_tulevik.html