2. Morfoloogiline norm ja norming
Kirjakeel on arenenud murretest ja on säilinud sotsiaalse murdena. Eri murretel on sageli erisugused grammatilised vormid. Kirjakeeles on vormid ühtlustatud, sest keel peab olema kõigile arusaadav. On loodud seaduspärasus. Norm on iseenesest kujunev arusaam, mis on keeles õige, vormikohane kasutusviis. Eestis tegelevad sellega Emakeele Selts ja sõnaraamatute väljaandjad.
Eesti keeles on tendents anda normid vabamaks.
Näited: ortograafiast: pension ~- pensjon
Sõnakasutuasest: teinteise ~üksteise; oma ~ enda
Morfoloogiast: lõppema: lõpeb ~ lõppeb
Aga mitte peale - pärast, järele - järgi
Morfoloogiline viga
Morfologiline viga esineb koolipraktikas ja keeleõpetuse praktikas. Näiteks vokaallõpuline mituse osastav.
Ka sõnad osastav: korstnat, viitkümmet, üllaste, teemanti; õige: vääri (vale: väärasid)
3. Algvorm
Sõna tüvi võib vormimoodustuses muutuda. Seetõttu tuleb vormimoodustuse kirjeldamisel aluseks võtta üks kindel tüvekuju, millest reeglite esitamisel lähtuda. Sellist tüvekuju nimetatakse algvormiks. Kokkuleppeliselt on selleks ainsuse nimetav kääne nimisõnade puhul ja pöördsõnade puhul tüvekiju, mis esineb ma-infinitivi ees, näiteks: kirjuta/ma, ela/ma, õppi/ma).
See, millistele reeglitele algvorm allub, sõltub algvormi fonoloogilisest ehitusest. Olulised on kolm algvormi omadust:
silpide arv
(sõnad jagunevad ühe, -kahe, kolme- ja enamasilbilised sõnad):
märgitakse araabia numbriga 1,2,3jj
välde
Välde on oluline ainult 2silbilise aglvormihga sõnade korral,sest 1silblised sõnad on alati III vältes ja pikemate sõnade puhul ei ole välde tavaliselt oluline.
Märgitakse rooma numbriga.
lõpufoneem
Eristatakse kaht suurt rühma: konsonandiga lõppevad sõnad ja vokaaliga lõppevad sõnad. Üksikutel juhtumitel on oluline ka lõpufoneem.
Märgitakse näiteks nii: 2IIV, mis tähendab, et tegemist on 2silbilse II-vältelise vokaaliga lõppeva sõnaga (auto, kiisu)
Muuttüübid ja erandid
Ühesuguse ehitusega sõnad muutuvad enamasti ühtmoodi, st tüvega toimuvad ühesugused muutused ja nad kasutavad ühesuguseid formative.
Näiteks:
2IV ema, käbi, seega moodutavad nad muuttüübi. Ühe muuttüübi kirjeldamiseks piisab ühest valitud sõnast, mis esinab seda tüüpi. See sõna on tüüpsõna.
Eesti keeles on siiski ka sõnu, mille muutmine on erandlik või erineb mõne tüübi muutmisest üksiku vormi osas. Neid nimetatakse eranditeks.
4. Põhivormid ja analoogiavormid
Nagu vormimoodustamise võimaluste kirjeldamisel piisab tavaliselt tüüpsõnade vaatlusest, nii ka vormide puhul – kõigi vormide moodustamiseks ei pea kõiki vorme kirjeldama, sest paljud on sarnased.
Näiteks ainsuse käänded alates sisseütlevast kasutavad ainsuse omastavast saadud tüvevarianti ja sarnast formatiivi –sse ,-s, –st jne. Seega piisab ainult ainsuse omastava kirjeldamisest.
Põhivormid: vormid, mida pole võimalik teiste vormida alusel tuletada ja mille moodustamiseks tuleb alati anda vastavad reeglid. Noomeni algvorm on ainsuse nimetav kääne, näiteks jalg, puu, hüljes, magus. Verbi algvorm on ma-infinitiiv, näiteks jalutama, elama, sööma.
Käändsõna põhivormid on:
Ainsuse nimetav, omastav, osastav (mägi:mäe:mäge)
Mitmuse omastav, osastav. (mägede, mägesid)
Tinglikult võiks põhivormiks lugeda ka ainsuse lühikest sisseütlevat. Need on aluseks käändsõna ülejäänud vormide moodustamisele.
Pöördsõna põhivormid on:
ma-tegevusnimi lugema
da-tegevusnimi lugeda
Kindla kõneviisi oleviku 3. pööre loeb
Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe olevik loetakse
ÜLESANDED 1. Kirjutage alljärgnevate sõnade algvorm. NB! Mõnede sõnade juures ärge unustage seejuures homonüümiat!
2. Tallinna ülikooli eesti keele professor Martin Ehala soovitab võtta eesti noomenite algvormiks omastava, kuna selles on alati esindatud ka tüvevokaal (nt siil: siili), tüvesufiks (seitsmes : seitsmenda). Kas teie arvates teeks see eesti keele vormiõpetuse õppimise kergemaks? Põhjendage lühidalt oma arvamust; kui võimalik, esitage näiteid.. |
5. Sõnatüvi
Muutevorm koosneb kahest osast: tüvest ja formatiivist, näiteks: jala/le, jala/d, jalga/dega, jaluta/ma, jaluta/ge. Tüvi kannab sõna leksikaalset tähendust ‘jalg’, ‘jaluta’. Formatiiv väljendab muutevormi grammatilist tähendust, näiteks le — ainsuse alaleütlev, d — mitmuse nimetav või kindla kõneviisi ainsuse 2. pööre, -dega — mitmuse kaasaütlev; -ma — ma-infinitiiv, -ge — käskiva kõneviisi oleviku mitmuse 2. pööre. On ka vorme, millel formatiiv puudub (nn null-formatiiv): 0 — ainsuse nimetav (jalg), ainsuse omastav (jala); käskiva kõneviisi oleviku ainsuse 2. pööre (jaluta).
Sõna võib olla lihtsõna (jalg) või liitsõna (laua+jalg, jalg+ratas, ala+vääristama, maa+ilma+kuulus). Liitsõna käändub tavaliselt nii, nagu tema viimane osa, esimesed osad jäävad muutumatuks (laua+jalg : laua+jalad, jalg+ratas : jalg+rattaga, ala+vääristama : ala+vääristasite, maa+ilma+kuulus : maa+ilma+kuulsaid).
Lihtsõna võib olla tuletamata sõna (asi) või tuletis (asine, asjatu, asjatult, asjalik, asjalikkus, asjalikult, asjatama, asjastama jne).
Eesti keeles esineb ka reduplikatiivseid liitsõnu, nt liitnimisõnu, mille osad on sama tähendusega, sageli ka sarnase häälikkoosseisuga, ehk kribu-krabu, eluolu. Enamasti on tegemist määrsõnadega, nt vinka-vonka, risti-rästi, sõna-sõnalt,; kuid esineb ka nimisõnu tühi-tähi, kila-kola. Mõnedest määrsõnadest on võimalik tuletada omadussünu, näiteks sõnasõnaline, siiruviiruline. Sellised tüvekordusega sõnad on eesti keeles üsna väljendusrikkad.
Paarissõnalistel omadussõnadel käändub ainult teine osis, näiteks siiruviiruline, siiruviirulise, siiruviirulist. Nimisõnal käänduvad mõlemad osised, näiteks (sain) kilast-kolast (lahti), (ta rääkis niisama) tühjast-tähjast.
Mõned paarissõnad on kokku kasvanud, näiteks uisapäisa, sigrimigri, kogelmogel, virrvarr. Sel juhul käänatakse vaid teist osist, nt sööb kogelmogelit.
ÜLESANNE 1. Lugege hoolikalt järgmisi vorme. Leidke ja märkige lihttüved (lt), liitsõnad (ls) ja tüvekordused (tk). Eraldage sõnatüved. Näidis: mitmesõnalise/st (ls)
|